Nano-portsjon

Leitud

See oli väga tore aare, sellised mini-maailmad on mind alati paelunud miskipärast. Aitäh peitmast!

Hea kiire sutsakas vihmasesse päeva. Tänan.

Aitäh!

Mõni aare viib sind rabasse, mõni mahajäetud militaarobjektile ja mõni paneb lahendama mõistatust, mille koostaja on ilmselt ühel hetkel otsustanud, et inimkonna kannatused pole veel piisavalt suured. Nano-portsjon kuulub aga täiesti omaette kategooriasse. Tegemist ei ole lihtsalt aardega, vaid kulinaarse installatsiooniga, mille keskmes olevat maailma kõige väiksemat Caesari salatit valvab rangelt Lõvi Leo ise. Menüüs on lehtsalat, krutoonid ja Caesari kaste, kuigi peitja on targu hoiatanud, et tegemist on täielikult dekoratiivse ja söödamatu teosega.
Minu teekond selle aardeni algas täiesti süütu plaaniga. Mõtlesin, et teen väikese jalutuskäigu, sirutan jalga, hingan värsket õhku ja võib-olla leian mõne aarde ka. Nagu geopeituritele omane, muutus "väike jalutuskäik" kiiresti operatsiooniks "veel üks aare enne koju minekut". Nii sattuski Nano-portsjon minu marsruudile.
Juba aarde nimi tekitas küsimusi. Kui tavaliselt räägitakse portsjonitest grammides, siis siin tundus mõõtühikuna sobivat pigem mikrogramm või kvantfüüsikast laenatud nähtus. Hakkasin vaimusilmas ette kujutama Michelini tärni väärilist restorani, kus kelner saabub tõsise näoga lauda, asetab ette üheainsa salatilehe ning teatab: "Härra, teie seitsmekäiguline degustatsioonimenüü."
Kohale jõudes sain kiiresti aru, et peitja pole nime valikul liialdanud. Vastupidi. Kui üldse midagi, siis võiks nimi olla "Subatomaarne portsjon". Mõne aarde puhul otsid karpi, siin otsid esmalt reaalsustaju. Kõik oli nii tilluke ja samas nii läbimõeldud, et esimene reaktsioon polnud mitte leidmisrõõm, vaid siiras naeratus.
Tuleb tunnistada, et geopeituses näeb aastate jooksul igasuguseid konteinereid. On ämbreid, laskemoonakaste, plastkarpe, torusid, magneteid, kive, linnumaju ja vahel ka objekte, mille algset eesmärki ei julge ettegi kujutada. Aga miniatuurse Caesari salati teemaline aare on midagi sellist, mida kohtab harva. Just see ongi peitmise juures väärtuslik: mitte ainult peita asi ära, vaid luua idee, mis jääb meelde.
Aarde otsimine ise ei olnud pikk ekspeditsioon üle mägede ja läbi jõgede. Seekord ei tulnud rajada köiesilda ega koostada evakuatsiooniplaani juhuks, kui GPS otsustab eksistentsiaalse kriisi läbida. Kuid iga aare ei peagi olema füüsiline katsumus. Vahel piisab ühest vaimukast ideest, et kogu ettevõtmine meelde jääks.
Logiraamatut välja võttes tekkis tunne, nagu töötaksin mikrokirurgia osakonnas. Kõik liigutused muutusid automaatselt aeglaseks ja ettevaatlikuks. Hingasin korra sügavalt sisse, kontrollisin sõrmede värinat ning asusin nime kirja panema. Kui mõni inimene saab adrenaliinilaksu langevarjuhüppest, siis geopeitur saab selle hetkel, kui üritab mikroskoopilisse logiraamatusse loetavat allkirja mahutada.
Kirjutamise käigus tekkis filosoofiline küsimus. Kas nanoaarde logimine on tegelikult käsitöö või kalligraafia? Ja millisest hetkest alates tuleks kasutada laboratoorset suurendustehnikat? Õnneks sai nimi kirja ning ükski oluline kehaosa ega aardekomponent selle käigus kahjustada ei saanud.
Kõige rohkem meeldis mulle selle aarde juures huumor. Geopeitus on küll mäng, aga vahel kipume seda liiga tõsiselt võtma. Statistika, väljakutsed, leidude arvud, FTF-id ja muud lühendid võivad tähelepanu röövida sellelt, mis tegelikult oluline on: rõõm hästi teostatud ideest. Nano-portsjon meenutas seda suurepäraselt. Sa ei lahku siit mõttega "järjekordne punkt kaardil tehtud", vaid pigem muigega, et keegi võttis kätte ja peitis miniatuurse Caesari salati.
Eriline tunnustus peitjale ka julguse eest. Tänapäeval, kus kõike püütakse teha suuremalt, kõrgemalt ja efektsemalt, on värskendav näha projekti, mille keskne idee on olla võimalikult väike. See on omamoodi vastuhakk tarbimisühiskonnale. Kui maailm pakub XXL-menüüsid, siis siin serveeritakse nano-portsjonit.
Lahkudes vaatasin veel korra aarde suunas ja mõtlesin, et just selliste leidude pärast tasub geopeitust mängida. Mitte sellepärast, et konteiner oleks suur või maastik hirmus, vaid sellepärast, et keegi nägi vaeva, et luua midagi omanäolist. Midagi, mis paneb võõra inimese päeva jooksul korraks naeratama.
Täna see õnnestus.
Aitäh peitjale selle kulinaarse miniatuuri, naeratuse ja suurepärase idee eest. Salat jäi söömata, kuid elamus oli täiesti täissuuruses. 🍴🥬📦

Täna võtsin ette Nano portsjoni. Juba nime lugedes tekkis üsna selge ettekujutus, milline leid mind ees võiks oodata. Eeldasin, et tegemist on klassikalise nanoga, mille leidmiseks tuleb mõnda aega ümbrust luubiga uurida ja seejärel tikutopsisuurusestki peidikust logiriba välja koukida.

Kohapeale jõudes selgus aga kiiresti, et nimi võib olla veidi eksitav. Nulli sai autoga väga mugavalt ligi sõita ning korraks tekkis isegi lootus, et ehk õnnestub leid teha lausa sõidukist väljumata. Nii lihtsaks asi siiski ei kujunenud ja aarde leidmiseks tuli end siiski autost välja ajada ning ümbrust veidi lähemalt uurida.

Õnneks ei kujunenud otsing pikaks. Esimene loogiline koht, mis pilku püüdis, osutuski õigeks ning peagi oli aarde konteiner käes. See aga üllatas omakorda mõõtmetega, sest minu mõõdupuu järgi oli tegemist pigem mikrost suurema topsikuga kui nanoga. Võib-olla peitubki aarde nime mingi muu mõte, millest ma kohapeal päris hästi aru ei saanud.

Igal juhul oli tegemist kiire ja meeldiva vahepeatusega. Logiraamatus ruumi jagus, nimi sai kirja ning aardega seotud eesmärk täidetud. Mõnikord ongi tore, kui kõik läheb lihtsalt ja loogiliselt ning ei pea pool tundi iga kruvipead ja pragu läbi uurima.

Aitäh peitjale aarde eest ja piirkonda kutsumast! TFTC!

Mida siin jh Nanoks nimetada, jäi arusaamatuks, , no siis nii. Nimi kirjas, tänud!

Nime järgi otsisin nanot ja olin üsna üllatunud, kui nii suure karbi eest leidsin. Aitäh peitjale.

Jõudsime oma Viljandimaa ringilt tagasi pea täitsa pimedas. Kui kohalik kaasreisija ütles, et siit ja nüüd siit keera, ei saanud ma muffigi aru, et keeran küll, aga kuhu ma selle keeramisega ka jõuan, poilnud halli aimugi. No olgu, mini või siis nano cesari salati pürtsjonini jõudsime See aare jäi siis täna viimaseks, tore geopäev oligi lõpule jõudnud.
Tänud peitjale aarde eest

Läksime disc-golfi mängima, aga saime vihma kaela. Tulime siis nii kauaks aardeid otsima, kui vihm lõppemas. Siin ei sadanud enam ja nii drive-inni ei mäletagi ammusest. Mõne meetri peale sai sõidetud ja karp jäi kohe silma, aitäh peitmast, oli tõesti nano värk.

Algul tundus, et vaja matkama hakata aga ei, otse kohale ja nimi kirja, viisakas karp, aitäh :)

Tänud aarde eest 💞

Harjumaale lukustatud nädalavahetuse väike hobisisu. Aitäh

Leitud

Kõigepealt tuli ikka megakänd üle vaadata ja siis panime logi kirja.

Parkisin auto Saku keskusesse ja tegin pikema jalutusringi, teele jäi ka see aare. Portsjon oli tõesti nano, ei tekkinud kiusatustki sealt midgai manustada. Aitäh peitmast!

Ideaalne aare, mida paduvihmas korjata.
Väga armas portsjon :)

Peale tööd sai ratas keeratud Saku suunda, et mõned uued aarded logida. Tänud aarde eest.

Igapäevane töö-kodu teekond viib liiga lähedalt mööda, et mitte korraks peatuda. Kiire leid.

Tegin lõunapausil tiiru tõuksiga ning see oli esimene peatuspunkt. Koht, kus aare on, oli ilmselge ja sain kiirelt logi kirja panna. Aitäh peitmast, kodulähedased aarded on alati oodatud!

Aare avaldatud.