Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
BrokRogain on Afganistani missioonil hukkunud vanemveebel Ivar Brok’i (geopeituse hüüdnimi Ib777) mälestuseks korraldatud matkaüritus, mille raames rännatakse jalgsi läbi Eestimaa. Rogaini eesmärk on tuua loodusesse mõnus seltskond matkahuvilisi, et teha üheskoos Ivari lemmiktegevusi.
BrokRogain viiakse läbi ühe aasta jooksul 10’ne etapina, alates 2008a detsembrist kuni 2010 a jaanuarini. Iga kuu (va mai) ühel nädalavahetusel korraldatakse 40 – 60 km pikkune etapp, mis on jagatud kahe päeva vahel. Iga järgmine etapp algab sealt, kust eelmine lõppes. Rännakmarsruut viib risti läbi Eesimaa – loodest kagusse, läbides kaheksat erinevat maakonda. Rännaku marsruut valitakse põhimõttel: "Koht, kuhu jalg tavaliselt ei satu." Vähemalt üks etapp toimub ka mööda vett.
BrokRogaini käigus otsitakse võimalikult palju marsruudile jäävaid geopeituse aardeid ning igal etapil peidetakse üks “BrokRogaini” nimeline geopeituse aare. Kõikidest peidetud aaretest kokku moodustatakse Mõistatusaare “Risti läbi Eestimaa”, mis peidetakse 2010 a esimeses pooles (leidmiseks on vajalikud BrokRogaini aaretes olevad tähed ja numbrid).
Vihje: Puu otsa ei pea ronima aga oravatel on sinna lihtsam minna kui inimestel!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (4)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1TYDN
Logiteadete statistika:
101 (91,8%)
9
5
1
0
0
0
Kokku: 116
Metsateed olidki väga hästi sõidetavad kuni hetkeni, mil keerasin viimasele sirgele. Seal sain sõita ca 150 m, kui pidin auto takistuse taha jätma. Metsaveotraktor pinnasesse võrdlemisi sügava mudase augu jätnud ja hiljem veel paaris kohas. Lisaks oli tee ääres mõned nähtavasti kopra poolt uuristatud augud. Henriko jätsin autosse magama, lasin veel aknad paokile. Tõmbasin kummikud jalga ja panin mööda sihti liduma, kaasas TILLUsõidult Henrikole jagatud auhind arbuusilimonaadi näol (ta nagunii ei joo seda). Teel ehmatasin lendu suure linnu, nähtavasti oli tegemist kotkaga ja suure põdra, kelle ragistamist oli hulk aega metsas kuulda. 300m enne aaret ületasin mööda kopratammi laia kraavi. Vähemalt ehitada nad sunnikud oskavad. Seejärel panin otse läbi võsa nulli suunas minema.
Nullis üllatas mind täiesti korralik maja, sest oodanud olin pigem vundamendi jäänuseid. Seisin seal maja juures, eemal tsivilisatsioonist ja ühtäkki hakkasin oma peas hääli kuulma. Just nimelt peas, sest selget inimkõnet ja ka häälte suunda ma eristada ei suutnud. Nad lihtsalt olid seal kõikjal, need salapärased sosinad. Puudel ei liikunud ükski leht ja jõgi oli peegelsile. Täielikult sürr tunne tekkis. Polnud mul mingit aimu, mis salapärase majaga tegemist on ja kes olid maja viimased asukad. Hakka või vaimudesse uskuma. Natuke kuulatasin j seejärel lükkasin hääled peas tahaplaanile ja hakkasin oravat mängida, sest kohapeal oli täiesti kasutusvalmis abivahend ootamas. Loodan, et ma ikka õiges pesas käisin. Pesas, kuhu orav mõningase koguse kenasti pakitud taarat oli tassinud. Aarde ise aga jäi minu silmadele telefonis olevale taskulambile märkamatuks. Ajalimiit surus tagant ja väga põhjalikult ei jõudnud otsida.
Järgmisel päeval tegi kodus telefon piiks-piiks. Uus aare ilmus kõigest 810 m kaugusele kohast, kus ma salapäraseid hääli kuulsin. Tolle hetkeni ei olnud mul läheduses asuvast lõkkeplatsi olemasolust mitte vähematki aimu. Võin ainult oletada, et jõgi kandis sealsed hääled minuni. Igatahes on nüüdseks kaks põhjust tagasi tulla.
Lähenesime veedmööda, kuid ilm hakkas hämaraks kiskuma ning taskulamp ununes kaugemale. Seega ei leidnud, kuid logisime lähedalasuvasse teise logiraamatusse. Vinge koht.
Tekkis arvamus kuskohas peaks oravaks kehastuma aga seekord ootas paat tagasisõitu ja kiskus juba õhtusse ja lisaks polnud sobivaid abivahendeid. Eks kunagi murrab maa poolt ka sinna. Koos abivahenditega.
Pärast eriti toekat õhtusööki tekkis tungiv vajadus see pekk mõnes mõnusas võsas maha rassida. Pilk kaardile ja selgus, et lähim tõenäoliselt leitav tava-aare pesitseb, üllatus-üllatus, Londonis. Vääga ahvatlev.
Kuni Meleskini oli tee juba tuttav ja just seal jooksis asjapulk kokku. Keerasin esimesele väiksemale teele ja veeresin vaikselt edasi, proovides samal ajal vana head "have you tried turning it off and on again"-taktikat. Kui pilt tagasi ette tuli, pidin tõdema, et sellisena ma Londonit küll ette ei kujutanud. Isegi peatänav muutus peagi läbimatuks, nii et kummik jalga, sorts diffusili peale ja promenaadile patseerima!
Kui mõned mudamülkad ja kopraurud välja arvata, siis oli tee täitsa mõistlik, vähemalt jalgsi liikumiseks. Küll aga meenus, et päev otsa on ju vihma sadanud, mis väljendus üsna märgades pükstes juba enne rajalt kõrvale keeramist. Selleks tuli ületada kraav ja siis sattusin täitsa vaimustavasse märga võpsikusse. Enamasti maapind küll kandis, aga sellegipoolest tundsin, kuidas esimesed nired hakkavad ka varvaste ja krae vahele jõudma. Mõnna-mõnna.
Lõpuks kerkis, nagu muinasjutus, minu ette salapärane loss. Piilusin aknast sisse, ei hingelistki. Samas lossipargi jalgrajad olid õige hästi sisse tallatud, nii et mine tea, kes ja kus luurata võib... Nullis ma aaret ei märganud, aga veidi ringi vaadates ja mõeldes krüptilistele teadetele oravate strateegiliste parameetrite kohta, tekkis üks kuri kahtlus. Võtsin ühendust varemleidnuga ja sain koos laia sinise irvega kinnituse. Oh, miks ma sellega küll ette arvestada ei osanud...
Luurasin siit, küünitasin sealt, proovisin ka kolmandast. Vahepeal käisin jõeäärses lõkkekohas elu üle järele mõtlemas. Tutvusin ka lossi varasalvedega. Lõppkokkuvõttes sain kokku tõeliselt kauni insenertehnilise saavutuse, mis oleks teoorias viinud leiuni... Aga ihu oli juba nõder ja vaim murtud, nii et pärast paari napi puudujäägiga katset tuli enda lüüasaamist tunnistada. Käsivarrelt ka nahk maas. Lammutasin oma rajatise jälle ära, tegin lossile veel ühe tiiru peale, peitsin võtme mati alla ja tagasiteele. Vahepeal oli suht eksinud tunne ja süvenevas hämaruses õnnestus GPS-ile väga põneva kujuga trail tekitada, aga lõpuks oli taas tuttav kraav ees.
Auto juurde jõudsin juba üsna pimedas ja keradeni läbivettinult, aga jube rahulolevalt - just seda ma siia otsima tulingi. Tagasiteel jõudsin veel imestada, et isegi sellisele metsasihile on helkurpostid pandud, kui peaaegu kohakuti jõudes selgus, et hoopis põder seisab tee ääres. Jätsin auto seisma, vaatasime veidi tõtt ja läksime taas kumbki oma teed. Super koht, aitäh kutsumast! Lähen nüüd trenni tegema :)
Autoga saime 500 m peale,edasi ei riskind.Koprad on teest teinud autole ikka paraja katsumuse,seekord jäid õlid sisse ja sillad alla.Gps näitas nulli kord siia kord sinna.Ühe koha leitsime mis sobiks peidikuks aga see oli tühi.Ei teadnud ka mida otsida,maas vedeles klaaspurk.Aga see oli maasisse kinni külmund,ei teadnud kas seostada seda aardega.Meiepoolt jäi leidmata,kevadel tagasi kui maa sula.Maja raamatusse sai logitud.
:P Meie oravad olid kas vales kaalus või vales mõõdus, sest aare jäi seekord leidmata. Kindel soov ja tahtmine oli ka edaspidi omada terveid käsi-jalgu. Väike orav käis küll üleval, kuid oli leidmiseks liiga alamõõduline. Kellele see aarde juurde minek liiga kerge tundub, võiks õlal kaasa kanda üht u 15 kilost last. Täitsa põnev füüsiline koormus. Loodetavasti ikkagi uuele katsele ja siis paremini treenitud oravatega või parema lisavarustusega... Tänud, vahva koht ikkagi! Maja logiraamatusse jätsime ka endast jäljed, tänase kuupäevaga oli seal olnud Vilpuru...
Kõigepealt jõudsin jõe äärde välja ja pidin tagasi tulema. Seejärel ei märganud paremale viivat purret ja forsseerisin kraavi suvalises kohas. Ikka selleks, et läbida läbimatut võsa.
Kui lõpuks kohale sain, olin porine, märg ja higine. Ühesõnaga ideaalne saak kohapeal oodanud vereimejatele. Ja aaret ma ka ei leidnud, sest ainuke loogiline peidukas, mille välja mõelda suutsin, asus sellises kõrguses, et sinna ei pääsenud. Oleks vast suutnudki, aga ei riskinud tagajärgedele mõeldes. Abivahendit ka ei paistnud. Ja logisid ei näinud tol hetkel Internetist (mis läbi ime seal kolkas töötas) kah rohkem, kui esimesed kaks. Muidu oleks vast edasigi otsinud.
Ühesõnaga, ving, nutt ja hala. Tegelikult, vinge oli ja lähen sinna kindlasti tagasi, kasvõi raketiteooriaid kontrollima.
Tagasiteel kohtasin Priitu, kuid ei viitsinud temaga enam liituda, sest teised juba ootasid. Loodetavasti oli ta edukam, kui mina.