BrokRogain VI

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

19 september 2015 ei leidnud Kleone [kleone]

Metsateed olidki väga hästi sõidetavad kuni hetkeni, mil keerasin viimasele sirgele. Seal sain sõita ca 150 m, kui pidin auto takistuse taha jätma. Metsaveotraktor pinnasesse võrdlemisi sügava mudase augu jätnud ja hiljem veel paaris kohas. Lisaks oli tee ääres mõned nähtavasti kopra poolt uuristatud augud. Henriko jätsin autosse magama, lasin veel aknad paokile. Tõmbasin kummikud jalga ja panin mööda sihti liduma, kaasas TILLUsõidult Henrikole jagatud auhind arbuusilimonaadi näol (ta nagunii ei joo seda). Teel ehmatasin lendu suure linnu, nähtavasti oli tegemist kotkaga ja suure põdra, kelle ragistamist oli hulk aega metsas kuulda. 300m enne aaret ületasin mööda kopratammi laia kraavi. Vähemalt ehitada nad sunnikud oskavad. Seejärel panin otse läbi võsa nulli suunas minema.

Nullis üllatas mind täiesti korralik maja, sest oodanud olin pigem vundamendi jäänuseid. Seisin seal maja juures, eemal tsivilisatsioonist ja ühtäkki hakkasin oma peas hääli kuulma. Just nimelt peas, sest selget inimkõnet ja ka häälte suunda ma eristada ei suutnud. Nad lihtsalt olid seal kõikjal, need salapärased sosinad. Puudel ei liikunud ükski leht ja jõgi oli peegelsile. Täielikult sürr tunne tekkis. Polnud mul mingit aimu, mis salapärase majaga tegemist on ja kes olid maja viimased asukad. Hakka või vaimudesse uskuma. Natuke kuulatasin j seejärel lükkasin hääled peas tahaplaanile ja hakkasin oravat mängida, sest kohapeal oli täiesti kasutusvalmis abivahend ootamas. Loodan, et ma ikka õiges pesas käisin. Pesas, kuhu orav mõningase koguse kenasti pakitud taarat oli tassinud. Aarde ise aga jäi minu silmadele telefonis olevale taskulambile märkamatuks. Ajalimiit surus tagant ja väga põhjalikult ei jõudnud otsida.

Järgmisel päeval tegi kodus telefon piiks-piiks. Uus aare ilmus kõigest 810 m kaugusele kohast, kus ma salapäraseid hääli kuulsin. Tolle hetkeni ei olnud mul läheduses asuvast lõkkeplatsi olemasolust mitte vähematki aimu. Võin ainult oletada, et jõgi kandis sealsed hääled minuni. Igatahes on nüüdseks kaks põhjust tagasi tulla.

18 august 2015 ei leidnud Viljar ja [ninnymen]

Lähenesime veedmööda, kuid ilm hakkas hämaraks kiskuma ning taskulamp ununes kaugemale. Seega ei leidnud, kuid logisime lähedalasuvasse teise logiraamatusse. Vinge koht.

26 juuni 2014 ei leidnud Reino koos töökaaslastega [errvee]

Tekkis arvamus kuskohas peaks oravaks kehastuma aga seekord ootas paat tagasisõitu ja kiskus juba õhtusse ja lisaks polnud sobivaid abivahendeid. Eks kunagi murrab maa poolt ka sinna. Koos abivahenditega.

12 juuni 2014 ei leidnud Martin [matu07]

Pärast eriti toekat õhtusööki tekkis tungiv vajadus see pekk mõnes mõnusas võsas maha rassida. Pilk kaardile ja selgus, et lähim tõenäoliselt leitav tava-aare pesitseb, üllatus-üllatus, Londonis. Vääga ahvatlev.

Kuni Meleskini oli tee juba tuttav ja just seal jooksis asjapulk kokku. Keerasin esimesele väiksemale teele ja veeresin vaikselt edasi, proovides samal ajal vana head "have you tried turning it off and on again"-taktikat. Kui pilt tagasi ette tuli, pidin tõdema, et sellisena ma Londonit küll ette ei kujutanud. Isegi peatänav muutus peagi läbimatuks, nii et kummik jalga, sorts diffusili peale ja promenaadile patseerima!

Kui mõned mudamülkad ja kopraurud välja arvata, siis oli tee täitsa mõistlik, vähemalt jalgsi liikumiseks. Küll aga meenus, et päev otsa on ju vihma sadanud, mis väljendus üsna märgades pükstes juba enne rajalt kõrvale keeramist. Selleks tuli ületada kraav ja siis sattusin täitsa vaimustavasse märga võpsikusse. Enamasti maapind küll kandis, aga sellegipoolest tundsin, kuidas esimesed nired hakkavad ka varvaste ja krae vahele jõudma. Mõnna-mõnna.

Lõpuks kerkis, nagu muinasjutus, minu ette salapärane loss. Piilusin aknast sisse, ei hingelistki. Samas lossipargi jalgrajad olid õige hästi sisse tallatud, nii et mine tea, kes ja kus luurata võib... Nullis ma aaret ei märganud, aga veidi ringi vaadates ja mõeldes krüptilistele teadetele oravate strateegiliste parameetrite kohta, tekkis üks kuri kahtlus. Võtsin ühendust varemleidnuga ja sain koos laia sinise irvega kinnituse. Oh, miks ma sellega küll ette arvestada ei osanud...

Luurasin siit, küünitasin sealt, proovisin ka kolmandast. Vahepeal käisin jõeäärses lõkkekohas elu üle järele mõtlemas. Tutvusin ka lossi varasalvedega. Lõppkokkuvõttes sain kokku tõeliselt kauni insenertehnilise saavutuse, mis oleks teoorias viinud leiuni... Aga ihu oli juba nõder ja vaim murtud, nii et pärast paari napi puudujäägiga katset tuli enda lüüasaamist tunnistada. Käsivarrelt ka nahk maas. Lammutasin oma rajatise jälle ära, tegin lossile veel ühe tiiru peale, peitsin võtme mati alla ja tagasiteele. Vahepeal oli suht eksinud tunne ja süvenevas hämaruses õnnestus GPS-ile väga põneva kujuga trail tekitada, aga lõpuks oli taas tuttav kraav ees.

Auto juurde jõudsin juba üsna pimedas ja keradeni läbivettinult, aga jube rahulolevalt - just seda ma siia otsima tulingi. Tagasiteel jõudsin veel imestada, et isegi sellisele metsasihile on helkurpostid pandud, kui peaaegu kohakuti jõudes selgus, et hoopis põder seisab tee ääres. Jätsin auto seisma, vaatasime veidi tõtt ja läksime taas kumbki oma teed. Super koht, aitäh kutsumast! Lähen nüüd trenni tegema :)

31 jaanuar 2014 ei leidnud Kaire,Riina,Arvet [arweto]

Autoga saime 500 m peale,edasi ei riskind.Koprad on teest teinud autole ikka paraja katsumuse,seekord jäid õlid sisse ja sillad alla.Gps näitas nulli kord siia kord sinna.Ühe koha leitsime mis sobiks peidikuks aga see oli tühi.Ei teadnud ka mida otsida,maas vedeles klaaspurk.Aga see oli maasisse kinni külmund,ei teadnud kas seostada seda aardega.Meiepoolt jäi leidmata,kevadel tagasi kui maa sula.Maja raamatusse sai logitud.

2 september 2012 ei leidnud Mariann, Peep ja [pekadrip]

:P Meie oravad olid kas vales kaalus või vales mõõdus, sest aare jäi seekord leidmata. Kindel soov ja tahtmine oli ka edaspidi omada terveid käsi-jalgu. Väike orav käis küll üleval, kuid oli leidmiseks liiga alamõõduline. Kellele see aarde juurde minek liiga kerge tundub, võiks õlal kaasa kanda üht u 15 kilost last. Täitsa põnev füüsiline koormus. Loodetavasti ikkagi uuele katsele ja siis paremini treenitud oravatega või parema lisavarustusega... Tänud, vahva koht ikkagi! Maja logiraamatusse jätsime ka endast jäljed, tänase kuupäevaga oli seal olnud Vilpuru...

21 mai 2011 ei leidnud Kaja ja Bruno [kajaliis]
Teine katse. Algus oli paljulubav. Viisakat astumist 800m ja siis läks totaalseks jamaks. Kes on juhtunud Discovery kanalilt Amazonase džunglitest filme vaatama, see enam -vähem võib olukorda aimata. Matšeetet meil kaasas ei olnud, seega roomasime ja pugesime vahelduva eduga. Vesi, mis oli üle ujutanud kogu metsaaluse, ulatus pea kummiku servani. Lopsakad vesikasvud, kupud ja muud riisi meenutavad taimed pinnal hõljumas või piikidena välja ulatumas. Vahepeal tundus, et kohe avab esimese põõsa tagant jõehobu oma lõuad ja haigutab. Või ujub lagedale krokodill. Kui aardeni oli jäänud veel 52m, astusin palgist mööda ja kõvasti üle põlve vette. Kuna enam polnud vahet, kas olla kuiv või märg, sest nagunii oli juba kõik märg, astusin ettevaatlikult edasi. Kuid siiski osutus vesi nii sügavaks, et nõudnuks ujumist või kaelani vette ronimist. Seega jätsime hoolimata tugevast tahtest asja katki ja tuleme kolmas kord veel tagasi. Tagasiteel sattusime aga värskete karu jälgede peale. Vist oligi õige aeg lahkuma hakata.

19 mai 2010 ei leidnud Peter [donpedro]
Igavesti vilets mitteleidmisest teatada, eriti kuna oli ometi nii hea võimalus (loe: aardest mööda viiv kalaretk paadiga). Koht ise oli vägagi tuttav ja korduvalt külastatud, kuid aarde asukohana minu jaoks siiski uus. Muide ka polnud minu silmad veel näinud nii kõrget veetaset seal, sest majake asus tegelikult nüüd väga väikese saare peal (jõudu maa poolt vallutajatele :) Ilmselt sai saatuslikuks liigne enesekindlus, sest läksin vallutusretkele vaid maa-ameti kaardi väljatrükiga. Arvatavasti on mitteleidmisel kolm võimalikku põhjust: maa-ameti kaardil asuv rist oli vales kohas; kõrge veetase on aardele hukatuslik olnud; olen saamatu. Ise olen kindel esimeses variandis, aga kui ilmneb kolmas, siis on jube hea väljavabandada sellega, et ei saanud niigi imeliku näoga mind jälgivat kalastuskaaslast lasta liiga pikalt oodata ja ilmselt ei pea ka rääkima lugusid mustmiljonist tiivulisest vampiirist. Nüüd kodus logisid lugedes tekkis küll tunne, et äkki vaatasin ka õigesse kohta, kuid kuna see ei vastanud kaardil nähtavale asupaigale ja esmavaatlus seal oli tulemuseta, siis väga sinna ka ei süvenenud. No siis järgmise paadimatkani! Ahjaa ... kala ka ei saanud :(

28 juuni 2009 ei leidnud Andreas [gpsitu]
Geojaanipäevalt Tallinna poole suundudes sai otsustatud eksprompt seda aaret otsida. Kui nägime, et autoga lähemale, kui kilomeeter ei pääse, ei tahtnud teised enam kaasa tulla. Ja õigesti tegid, sest tee, mille valisin, oli tõeline takistuste rada.

Kõigepealt jõudsin jõe äärde välja ja pidin tagasi tulema. Seejärel ei märganud paremale viivat purret ja forsseerisin kraavi suvalises kohas. Ikka selleks, et läbida läbimatut võsa.

Kui lõpuks kohale sain, olin porine, märg ja higine. Ühesõnaga ideaalne saak kohapeal oodanud vereimejatele. Ja aaret ma ka ei leidnud, sest ainuke loogiline peidukas, mille välja mõelda suutsin, asus sellises kõrguses, et sinna ei pääsenud. Oleks vast suutnudki, aga ei riskinud tagajärgedele mõeldes. Abivahendit ka ei paistnud. Ja logisid ei näinud tol hetkel Internetist (mis läbi ime seal kolkas töötas) kah rohkem, kui esimesed kaks. Muidu oleks vast edasigi otsinud.

Ühesõnaga, ving, nutt ja hala. Tegelikult, vinge oli ja lähen sinna kindlasti tagasi, kasvõi raketiteooriaid kontrollima.

Tagasiteel kohtasin Priitu, kuid ei viitsinud temaga enam liituda, sest teised juba ootasid. Loodetavasti oli ta edukam, kui mina.