Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 5.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kuuli Muna on Tallinna lahes asuv betoonist tankimiskai, mis ehitati sinna Nõukogude ajal 1969 - 1972.
Oma nime "Kuuli Muna" on ta väidetavalt saanud selle objekti ehitanud Kirovi nim. kalurikolhoosi
esimehe sm. Kuuli järgi.
Selle betoonehituse näol on tegu sõjalaevade kütusevarude täiendamiseks mõeldud tankimiskaiga.
Tegelikkuses pole seda teadaolevalt kunagi kasutatud, kuna peale valmimist lükkas jää järgmisel
talvel ehituse paigast ära ja toruühendused said kannatada. Teine versioon on et kai lihtsalt vajus paigast
ja seda üritati veelkord ujuvate torudega ühendada, aga siiski ei saadud seda tööle. Torud peaksid praegugi
merepõhjas alles olema, kuid mahutitega pole need enam ühendatud. Merel paiknevast, praegugi
kõigile näha olevast kaist tangiti või siis olevat pidanud tankima Nõukogude merelaevastiku aluseid,
mõnedel andmetel koguni allveelaevu. Põhimõtteliselt oli see viimane punkt enne Skandinaaviat kütusevarude
täiendamiseks ja Nõukogude armee läändetungimise tagamiseks.
Ühendatud oli ta torudega kaldal olnud kütusehoidlaga (praeguse Milstrandiga). Kütusehoidla
on maa-alune ja asub umbes 35-40 meetri sügavusel. Seal on teenindustunnel koos pumbakambrite,
kuhu saab sõita liftiga ja veel allpool asuvate mahutitega. Mahutid on 5,5 meetrise läbimõõduga
770 - 800 meetrit pikad ja tehtud sama tehnoloogia alusel kui Leningradi metroo (ehitajad olid Leningradi metroost).
Kokku on 3 mahutit, igaüks 17000 kuupmeetrit. Idee poolest pidavat hoidla kannatama kuni 20 kilotonnist
tuumaplahvatust, iseasi kuidas peale seda sealt alt kütus kavatseti kätte saada.
Praegu on Kuuli Muna maha jäetud betoonist saareke Miiduranna sadama lähistel Tallinna lahel.
Mis on ühtlasi ka sobilik sukeldumiseks ja pikniku pidamiseks. Selle peal on toimunud The Sun plaadiesitlus, põlenud
Muinastulede öö lõke ja vahepeal on isegi soovitud seda kaid Kalevipoja kuju toetamiseks kasutada.
Kuuli Muna peal on raudluugid, mis viivad selle sisemusse. Esialgne mõte oligi aare sinna peita, aga kuna need sahtid on
saatuse tahtel tormi eest põgenevate lindude varjupaigaks kus nende maine elu mööda saab tänu sellele, et nad sealt
enam välja ei suuda lennata, siis aare asub põhiplatvormil. Võimalikke kohti pole palju ja seetõttu ei anna ka ühtegi täpsustavat vihjet.
Kes kohale jõuab, saab ise nuputada. Aare on mustas kilekotis ja plastkarbis.
Kuuli Munale sõidutas sportjaht "Pagi" ja kapteniks Karla :)
Head aardejahti ja nautige siis ikka vaadet ka :)
Vihje: pole
Lingid: http://www.milstrand.ee/
Aarde sildid:
soovitan (8), ilus_vaade (5), ettevaatus_vajalik (4), lumega_leitav (3), ujumiskoht (3), gpsita_leitav (2), väikesaar (2), eramaa (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1YA7P
Logiteadete statistika:
96 (94,1%)
6
14
0
0
0
0
Kokku: 116
Ujusin Kuuli Muna aardeni ja leidsin karbi hetkega. Hommikul ärgates oli selge, et see oli siiski uni :(
Purjejaht Elektra ülesõidu (Roomassaare-Kaberneeme) viimasel etapil algusega Noblessneri sadamast tegime pardal olnud geopeituri ehk minu soovil peatuse ka Kuuli Muna juures. Kaks-kolm tiiru ümber reidikai ja kapten otustas, et võib silduda küll, kuigi kinnituseks vaid üks rõngas. Ja ei jälgegi kunagisest redelist. Aga hullu geopeituri (ikka minu) jaoks sobis ka köis ja enne kui teised jõudsid tagumikust toetada, olin ma juba üleval. :)
Kuna ettevalmistus oli nõrk (kuni viimase hetkeni ei teadnud, kas lähme sealt üldse mööda), siis ei teadnud ma aardest ööd ega mütsi, peale selle, et ta seal on. Ja kuigi pardal oli ka aarde peitmise juures olnud kapten Karla, ei mäletanud tema peidukohast enam midagi, nii et ka see õlekõrs osutus kasutuks. Ronisin siis ka luugist alla, kus oli palju potentsiaalseid peidukohti ja surnud linde. Õnneks mingil põhjusel seal eriti ei haisenud, nii et sain päris kaua otsida, enne kui jahi üealt hõigati, et roni välja ja seal pole. Liina oli vahepeal natuke logisid lugenud ja sai veidi suunata, aga abi sellest polnud. Ei tea, kas asi oli selles, et aaret enam pole (viimasest leidmisest varsti kaks aastat möödas) või siis ei küündinud ma lihtsalt peidukani. Ka andis kapten varsti korralduse lahkumiseks, et mingeid ekstsesse ei toimuks nagu osadel seal juhtunud on. Nii et eriti põhjalikult seal otsida ei saanud. Aga sellise aarde puhul on ka mitteleid elamus, nii et tore oli ikka. :)
Järgmistele teadmiseks, et Reidikai on sinna kinnnitatud sildi väitel eravaldus, kuhu ronimiseks peab sildil olevale numbrile helistama.
Hakkasime hommikul liikuma Mitte ainult Rohuneeme tee aarde punkte pidi, kuid kaugemale ei jõudnudki kui oletatavasse teise punkti võsasse. Ilus soe ilm tekitas mõtte, et võiks Kuuli muna juurde minna. Kogu aeg arvasin, et see projekt tuleb talvel jääga läbi viia, aga kaks viimast aastat pole nii korralikku talve olnud, et turvaliselt Kuuli munani saaks. Ajasime kahe elamise ja naabrite peale abivahendid kokku - enda suvilast võtsin päästerõnga, mille meri kunagi ammu kaldale uhas (kui ei eksi, siis aastal 1994, pärast Estonia hukku) ning Maire laenas naabritelt kummimadratsi. Kui Taneli sõnul käib õige geopeitus jalgrattaga (mida me ka eeskujulikult harrastasime Miidurannasse väntamise näol), siis mina ütleks, et õige Kuuli muna aarde leidmine käib ujudes. Asi see edasi-tagasi 2 kilomeetrit ujuda ole. Maire põrutas oma kummimadratsiga ees minema, ma päästerõngaga üritasin sammu pidada. Kohale jõudes oli esimene probleem - kuidas üles saada? Õnneks mingid köied rippusid seal. Alguses proovisime Maire üles saada, kuid see ei õnnestunud ning asusin ise ronima. Kuidagi (ergutuste ja juhendamise saatel) vinnasin oma pea 85 kilo üles ning sain otsima asuda. Mida ei leidnud oli aare - kuna seal palju kohti ei ole, siis tekkis hämmeldus, et kus ta nüüd siis on? Kirjeldusest oli meeles, et sisemusse ei ole tarvis minna, seega sinna ei turninud. Maire oli vahepeal madratsi täis saanud ning meid oli mitu paaditäit rahvast vaatamas käinud nagu ilma ime, kui Mairel külm hakkas ning tuli tagasi liikuma hakata. Kõige geniaalsem ei ole sealt alla hüpata, kuna siis keha vajub alumistesse veekihtidesse, mis on väääääga külmad. Õnneks rõngas oli kohe lähedal ning pärast kibekiiresti sinna ronimist olemine taastus. Vahepeal oli hetkeks tunne, et olen jäävanni hüpanud, nii külm hakkas. Tagasitee möödus kiiremini, kui minek ja tagasi maismaale jõudes sai tükk aega lõdisetud. Aga pagana hea oli jälle kindla maa peal olla ning mõelda, mis hulluse me ette võtsime :D Järgmine katse tuleb teha paadiga või talvel üle jää. Rohkem ujumise variante selle aarde juures ette ei võta.
Juba umbes nädal tagasi, olime teinud Madisega plaani, et just täna lähme proovime õnne Rohuneeme tee aardega. Paraku juba teist punkti ei õnnestunud meil leida. Ilm oli ilus ja ei tahtnud seda raisku ka lasta. Hmm, tuli kummalgi mõte, et aga lähme käime kuuli munal ära. Me ei mõeldud isegi minutit millega minna. Loomulikult otsustasime me kummimadratsi kasuks. Mul ei olnud madratseid kodus ja Madisel suvilas ka mitte. Õnneks saime ühe naabritelt laenata. Kodus enne väljasõitu pumpasime täis ja kontrollisime kas on auguvaba. Meile tundus, et igati korralik ja töökorras. Kahekesi ühe madratisga oli niru minna. Õnneks oli Madises suvilas päästerõngas. Panime asjad kokku ja rataste selga. Miidurannas leidsime ilusa koha, kaldalt tundus see kuuli mina lähedal ka olevat. Pumpasime madratsi uuesti täis, võtsime veel viimased lonksud vett ja seadsime sammud mere poole. Kallas oli jube vetikane millepeale ma vingusin, et ma ei lähe läbi vetikate. Madisel ei jäänud muud üle kui mind süles edasi kanda, kuni oli juba piisavalt sügav, et ma sain oma sõidukile minna. No vot, nii me siis sulistasimegi, mina oma madratsiga ja Madis päästerõngaga. Keset merd kuulsin imelikku häält. Kuulatasin veel korra ja sain aru, kust see hääl tuli. Mu madratsis oli auk see. Super! Mina vana ujujana jõudisn natuke kiiremini edasi ja jõudsin enne kohale. Tagasi kiigates paistis vaid Madise peanupp. Sõudsin ennast ümber kivimüraka lootuses leida mõni trepp või redel. Ainsad asjad mis ma leidsin olid köiejupid. Minu tiirutamiese peale oli ka Madis ennast kohale vedanud. Hakkasime mind siis kahekesi upitama ülespoole. Ega kole raske on vees pätti teha. Ma olin juba poole peal ja betooni lõhn oli ninas, kuid kätes oli vähe jõudu. Ma ei judnud ennast üles sikutada. Siis proovis Madis. Mina ulpisin vees ja tundsin ennast kui ergutaja. "Jah just nii Madis, kohe oled kohal! Ja tubli, pane oma jalg sinna, just nii, tõmba nüüd veel kätega, ma aitaksin, aga ma ei jõua!". Madis sikutas ennast üles. See mis ta seal üleval tegi ja nägi on tema logis. Seni kuni tema otsis, siis mina olin niisama vees ja ootasin. Mingi hetk tuli kuskilt kaater ja küsis, et mida kuradit ma siia oma madratsiga tulin. Ütlesin, et nii kange soov oli oma silmaga seda asja siin keset merd näha. See kaater ei olnud ainuke, kes meie tegevuse vastu huvi tundis. Levukesi möödus meist veel ja veel. Millegipärast piidlesid meid kõik kaugelt ja abi ei tulnud pakkuma, ju siis ei olnud piisavalt merehädalised. :) Sel ajal kui Madis otsis olin mina vees ja puhusin oma madratsit uuesti täis, vahepeal tegin ka uusi katseid ennast üles tõmmata. Need luhtusid. Lõpuks kui ma külmast juba rappusin siis tegin ettepaneku, et hakkaks nüüd tagasi minema. Mu palveid võeti kuulda ja otsustasime otsingud lõppenuks lugeda. Tagasiminnes oli veel kuulda paadide mürinat ja inimeste üllatunud hääli "oi näe, vaata seal on keegi päästerõnga ja madratsiga, on ikka naljakad". Mingi hekt kui hakkasin juba kaldas kive eristama üldisest massist, siis ei hoolinud ma enam nendest vetikatest mis enne nii vastu olid. Vähemalt oli kindel maapind läheduses. Mõlemad jõudsime õnnelikult tagasi ja leppisime kokku, et järgmne kord läheme me paadiga. Ega siis pole naljaasi pea 2 kilomeetrit madratsi ja päästerõngaga merel ulpida.