Kuuli Muna

12 juuli 2016 ei leidnud Madis [madis1989]

Ujusin Kuuli Muna aardeni ja leidsin karbi hetkega. Hommikul ärgates oli selge, et see oli siiski uni :(

29 mai 2016 ei leidnud Andreas [gpsitu]

Purjejaht Elektra ülesõidu (Roomassaare-Kaberneeme) viimasel etapil algusega Noblessneri sadamast tegime pardal olnud geopeituri ehk minu soovil peatuse ka Kuuli Muna juures. Kaks-kolm tiiru ümber reidikai ja kapten otustas, et võib silduda küll, kuigi kinnituseks vaid üks rõngas. Ja ei jälgegi kunagisest redelist. Aga hullu geopeituri (ikka minu) jaoks sobis ka köis ja enne kui teised jõudsid tagumikust toetada, olin ma juba üleval. :)

Kuna ettevalmistus oli nõrk (kuni viimase hetkeni ei teadnud, kas lähme sealt üldse mööda), siis ei teadnud ma aardest ööd ega mütsi, peale selle, et ta seal on. Ja kuigi pardal oli ka aarde peitmise juures olnud kapten Karla, ei mäletanud tema peidukohast enam midagi, nii et ka see õlekõrs osutus kasutuks. Ronisin siis ka luugist alla, kus oli palju potentsiaalseid peidukohti ja surnud linde. Õnneks mingil põhjusel seal eriti ei haisenud, nii et sain päris kaua otsida, enne kui jahi üealt hõigati, et roni välja ja seal pole. Liina oli vahepeal natuke logisid lugenud ja sai veidi suunata, aga abi sellest polnud. Ei tea, kas asi oli selles, et aaret enam pole (viimasest leidmisest varsti kaks aastat möödas) või siis ei küündinud ma lihtsalt peidukani. Ka andis kapten varsti korralduse lahkumiseks, et mingeid ekstsesse ei toimuks nagu osadel seal juhtunud on. Nii et eriti põhjalikult seal otsida ei saanud. Aga sellise aarde puhul on ka mitteleid elamus, nii et tore oli ikka. :)

Järgmistele teadmiseks, et Reidikai on sinna kinnnitatud sildi väitel eravaldus, kuhu ronimiseks peab sildil olevale numbrile helistama.

https://www.facebook.com/andreas.joesaar/media_set?set=a.10207938602677003.1055135066&type=3

26 juuli 2014 ei leidnud Maire ja Madis [madis1989]

Hakkasime hommikul liikuma Mitte ainult Rohuneeme tee aarde punkte pidi, kuid kaugemale ei jõudnudki kui oletatavasse teise punkti võsasse. Ilus soe ilm tekitas mõtte, et võiks Kuuli muna juurde minna. Kogu aeg arvasin, et see projekt tuleb talvel jääga läbi viia, aga kaks viimast aastat pole nii korralikku talve olnud, et turvaliselt Kuuli munani saaks. Ajasime kahe elamise ja naabrite peale abivahendid kokku - enda suvilast võtsin päästerõnga, mille meri kunagi ammu kaldale uhas (kui ei eksi, siis aastal 1994, pärast Estonia hukku) ning Maire laenas naabritelt kummimadratsi. Kui Taneli sõnul käib õige geopeitus jalgrattaga (mida me ka eeskujulikult harrastasime Miidurannasse väntamise näol), siis mina ütleks, et õige Kuuli muna aarde leidmine käib ujudes. Asi see edasi-tagasi 2 kilomeetrit ujuda ole. Maire põrutas oma kummimadratsiga ees minema, ma päästerõngaga üritasin sammu pidada. Kohale jõudes oli esimene probleem - kuidas üles saada? Õnneks mingid köied rippusid seal. Alguses proovisime Maire üles saada, kuid see ei õnnestunud ning asusin ise ronima. Kuidagi (ergutuste ja juhendamise saatel) vinnasin oma pea 85 kilo üles ning sain otsima asuda. Mida ei leidnud oli aare - kuna seal palju kohti ei ole, siis tekkis hämmeldus, et kus ta nüüd siis on? Kirjeldusest oli meeles, et sisemusse ei ole tarvis minna, seega sinna ei turninud. Maire oli vahepeal madratsi täis saanud ning meid oli mitu paaditäit rahvast vaatamas käinud nagu ilma ime, kui Mairel külm hakkas ning tuli tagasi liikuma hakata. Kõige geniaalsem ei ole sealt alla hüpata, kuna siis keha vajub alumistesse veekihtidesse, mis on väääääga külmad. Õnneks rõngas oli kohe lähedal ning pärast kibekiiresti sinna ronimist olemine taastus. Vahepeal oli hetkeks tunne, et olen jäävanni hüpanud, nii külm hakkas. Tagasitee möödus kiiremini, kui minek ja tagasi maismaale jõudes sai tükk aega lõdisetud. Aga pagana hea oli jälle kindla maa peal olla ning mõelda, mis hulluse me ette võtsime :D Järgmine katse tuleb teha paadiga või talvel üle jää. Rohkem ujumise variante selle aarde juures ette ei võta.

26 juuli 2014 ei leidnud Maire ja Madis [ftf]

Juba umbes nädal tagasi, olime teinud Madisega plaani, et just täna lähme proovime õnne Rohuneeme tee aardega. Paraku juba teist punkti ei õnnestunud meil leida. Ilm oli ilus ja ei tahtnud seda raisku ka lasta. Hmm, tuli kummalgi mõte, et aga lähme käime kuuli munal ära. Me ei mõeldud isegi minutit millega minna. Loomulikult otsustasime me kummimadratsi kasuks. Mul ei olnud madratseid kodus ja Madisel suvilas ka mitte. Õnneks saime ühe naabritelt laenata. Kodus enne väljasõitu pumpasime täis ja kontrollisime kas on auguvaba. Meile tundus, et igati korralik ja töökorras. Kahekesi ühe madratisga oli niru minna. Õnneks oli Madises suvilas päästerõngas. Panime asjad kokku ja rataste selga. Miidurannas leidsime ilusa koha, kaldalt tundus see kuuli mina lähedal ka olevat. Pumpasime madratsi uuesti täis, võtsime veel viimased lonksud vett ja seadsime sammud mere poole. Kallas oli jube vetikane millepeale ma vingusin, et ma ei lähe läbi vetikate. Madisel ei jäänud muud üle kui mind süles edasi kanda, kuni oli juba piisavalt sügav, et ma sain oma sõidukile minna. No vot, nii me siis sulistasimegi, mina oma madratsiga ja Madis päästerõngaga. Keset merd kuulsin imelikku häält. Kuulatasin veel korra ja sain aru, kust see hääl tuli. Mu madratsis oli auk see. Super! Mina vana ujujana jõudisn natuke kiiremini edasi ja jõudsin enne kohale. Tagasi kiigates paistis vaid Madise peanupp. Sõudsin ennast ümber kivimüraka lootuses leida mõni trepp või redel. Ainsad asjad mis ma leidsin olid köiejupid. Minu tiirutamiese peale oli ka Madis ennast kohale vedanud. Hakkasime mind siis kahekesi upitama ülespoole. Ega kole raske on vees pätti teha. Ma olin juba poole peal ja betooni lõhn oli ninas, kuid kätes oli vähe jõudu. Ma ei judnud ennast üles sikutada. Siis proovis Madis. Mina ulpisin vees ja tundsin ennast kui ergutaja. "Jah just nii Madis, kohe oled kohal! Ja tubli, pane oma jalg sinna, just nii, tõmba nüüd veel kätega, ma aitaksin, aga ma ei jõua!". Madis sikutas ennast üles. See mis ta seal üleval tegi ja nägi on tema logis. Seni kuni tema otsis, siis mina olin niisama vees ja ootasin. Mingi hetk tuli kuskilt kaater ja küsis, et mida kuradit ma siia oma madratsiga tulin. Ütlesin, et nii kange soov oli oma silmaga seda asja siin keset merd näha. See kaater ei olnud ainuke, kes meie tegevuse vastu huvi tundis. Levukesi möödus meist veel ja veel. Millegipärast piidlesid meid kõik kaugelt ja abi ei tulnud pakkuma, ju siis ei olnud piisavalt merehädalised. :) Sel ajal kui Madis otsis olin mina vees ja puhusin oma madratsit uuesti täis, vahepeal tegin ka uusi katseid ennast üles tõmmata. Need luhtusid. Lõpuks kui ma külmast juba rappusin siis tegin ettepaneku, et hakkaks nüüd tagasi minema. Mu palveid võeti kuulda ja otsustasime otsingud lõppenuks lugeda. Tagasiminnes oli veel kuulda paadide mürinat ja inimeste üllatunud hääli "oi näe, vaata seal on keegi päästerõnga ja madratsiga, on ikka naljakad". Mingi hekt kui hakkasin juba kaldas kive eristama üldisest massist, siis ei hoolinud ma enam nendest vetikatest mis enne nii vastu olid. Vähemalt oli kindel maapind läheduses. Mõlemad jõudsime õnnelikult tagasi ja leppisime kokku, et järgmne kord läheme me paadiga. Ega siis pole naljaasi pea 2 kilomeetrit madratsi ja päästerõngaga merel ulpida.

4 juuni 2012 ei leidnud Jaak [angus]
Käisime otsimas,panime jahi otsad kinni ning kukkusime tuulama.Mingi jurakas linnupoeg istus voolikute vahel pesas.Järsult tuiskas 1 uljas kaater mööda ja tekkisid suured järellained.Jaht hakkas viskuma ja pardale jäänud hakkasid meeleheitlikult jahti Munast eemale hoidma.Käsk kiiresti pardale tulla ja eemaldumine.Aare jäi leidmata (tuleb uus katse) ja jahi parras sai kannatada.

6 juuni 2010 ei leidnud Triin abivahendiga "Lilian" [trine]
Kui enamik logijaid kurdab sel aastaajal sääskede üle, siis Tallinna lahel kubises täna teistlaadi segajatest: Laser-klassi mugude Euroopa meistrivõistlused on vallutanud kogu mere Tallinna ja Aegna vahel. Üritasime siit- ja sealtpoolt, aga Kuuli muna oli täiesti ümber piiratud ja võistlejate eest tuult püüda reeglid ei luba. Purjetada on tore niigi, järgmise korrani :)