Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Liigvalla mõisnik oli kuri mees. Lemmikpaik orjade nuhtlemiseks oli tal parginurgas tamme all. Kohalik rahvas on selle puu kui helge mälestuse neist aegadest hoolikalt säilitanud meilegi vaatamiseks. Puu kannab Orjatamme nime, kes soovib, leiab selle maantee äärest parginurgast.
Rahvasuu räägib et kord põgenenud ori koos härjaga mõisast. Paar versta eemal jäi mees kivile puhkama. Kivi muutus põgeneja jalge all pehmeks ja nii võime sellel näha mehe jalajälgi ja härja sõrajälge.
Mõnel kivil on nii vähe vaja et kuulsaks saada.
Lähme vaatama!
Pooleliitrine aardekarp asub kivi kõrval loogilises kohas ja sisaldab logiraamatu, kirjutusvahendid ja geopeituse infolehe.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC21C8F
Logiteadete statistika:
119 (99,2%)
1
3
2
1
0
0
Kokku: 126
Aardeni läks rammus rada. Ei pidanud isegi geod vaatama. Kena kask! Aitäh kutsumast!
Ooh.. loodus vohab, kuid aare kutsub sellest hoolimata sammaldunud kivi võpsikust otsima..
Tänan peitmast.
Kuna näki järel käimise kalamehekummikud tundusid liig, siis otsustasin matkasaabaste kasuks. Lühkaritega ei tahtnud läbi kõrge heina trügida, seega tegin kraavis kitse liigutusi ja keksisin kahe kalda vahet - täitsa edukalt sai lahknemise kohani välja. Kivi sai ka leitud. On teine endale paraja samblakihi peale korjanud, et jälgi võib ainult aimata. Küll aga oli hea koht, kus heinast korjatud puugid maha raputada. Aitäh peitjale!
Igaks juhuks panime kummikud jalga ja nii oligi muretum. Sai leitud nii aare kui ka kivi. Tänud aarde eest!
Marssisin kraavini, vaatasin kriitilise pilguga ja marssisin tagasi kummikute järgi. Tegelikult nagu hetk hiljem selgus , oleks ka botastega saanud, aga kuidagi mõnusam oli hooletumalt astuda. Ma küll proovisin seda kivi ka vaadata, aga no ei näinud. Tänud peitjale
Kõige tuisusemal ja tormisemal õhtul tulime teistkordsele katsele. Seekord õnnestus leida.
Aitüma aarde eest,kiire sutsakas üle kraavi ja tagasi.
Tavaliste aarete puhul ma kirjeldusi enne otsimist ju ei loe, aga minu küsimuse peale, miks see aare seal võssis on, soovitas Salme kirjeldusega tutvuda. Päris õudsed lood siinkandis kunagi juhtunud, aga sain nüüd targemaks.
Peale auto parkimist asusime mööda mõnusat metsateed jalutama, kuid ühel hetkel märkasime, et me liigume ju aardest kaugemale. Eks tuli siis kraav ületada, mis õnneks suht kuiv ja kaldad ainult vähe sopased. Läbi võsa ragistades jõudsime lumme mattunud kivi juurde ja koheselt märkasime ka aaret. Kõik korras, aitäh!
Kaupo jäi autosse päikest võtma ja komme sööma, mina hakkasin aardeni ragistama. Kaardi peal oleks justkui tee otse läinud, kuid tegelikkuses läks nii sinka-vonka, et ühel hetkel (kuigi ma seda tunnistada ei tahtnud) oli vaja üle jõe hüpata. Kui see tehtud, siis oli ikka paras rapik. Mingi hetk said GPS-il patareid tühjaks, nii et tegin paar grimassi ja jätkasin muude vahenditega. Kohapeal otsisin. Ja otsisin veel. Ja veel. Mingi hetk lugesin kirjeldust (lahe kirjeldus iseenesest) ja leidsin kivi. Siis lugesin logisid ja tundus, et väga palju tolku kivist pole. Olin pm loobumas, kui alandlikkusest põlvili vajusin ja aaret märkasin. Oli ikka hea meel küll, et täpp roheliseks sai.
"Kui elu tundub üksluine, siis tuleb see põnevamaks elada. Kui ükski sõber sinuga ühineda ei saa, siis ei tohi asja katki jätta, vaid minna end ületades - igavesti ei saa õiget hetke ootama jääda!" motiveerisin end paar päeva enne matka ettevõtmist. Nimelt keerutan tihti peas ideid, mida kõike teha võiks, kuid alati jääb asi kas ilma, kaaslase või aja taha. Seekord olid ilus ilm ja (lõpuuuuks) isegi aeg garanteeritud ja niisiis tuli ka otsus minna rattatuurile. Ideaalis oleks võinud ju mitmekesi ja mitmeks päevaks, aga well... me ei ela ideaalmaailmas. Sellegi poolest võin juba etteruttavalt öelda, et päev oli mega tore!
Hommikul nii 7 paiku hüppasin Rakkes rongi pealt maha. Ahhh, missugune karge, õnneks ka päikeseline, hommik mulle vastu vaatas. Kuna Ao paisjärve logid ei olnud absoluutselt innustavad, siis otsustasin selle vahele jätta ja suunduda otse selle aarde poole. Päike lõõskas, linnud laulsid - mida veel soovida. Pärast mudaseid suuri sõrajälgi oleks igaks juhuks ikkagi sõpra ka tahtnud, aga hindasin olukorda siiski turvaliseks ja sisenesin metsa. Kes mind teab, siis pole mulle kunagi meeldinud väga üksi põlisemates kohtades käia, mistõttu toimus hiiglaslik ülemõtlemine. Iga sammuga mõtlesin ainult, et no nüüd tuleb metssigade kari kusagilt välja, aga õnneks ei tulnud ja leid oli ka üpriski kiire. Teel rattaselga istudes oli selle võrra ägedam tunne - tehtud sain! Aitäh!
Üle kraavi saada oli tõeline ikaldus. Aga ringiga minnes sai lõpuks. Leid oli kiire. Tänud
Igavene uhke maantee siia tehtud... Natuke. Võssis ragistamist ja jalgupidi vees käimist mätaste vahel ja leitud ta oligi... Tänase geopäeva esimene aare. Aare eeskujulikus korras. Aitäh peitjale!
Leitud. Kraavid on siin tõesti sügavad. Päike oli ka seniidis ja üpris õel. Tuli ruttu toimetada, kivile puhkama ei jäänud. Täname peitjat.
Tundub, et viimase paari kuu jooksul on palju kilomeetreid siinseid kraave hooldatud ja puhastatud. Töö on veel käimas, tehnika on objektil. Need värskelt hooldatud kraavid ei teinud me elu mitte lihtsamaks, otse vastupidi. Kraavidest kraavikaldaile tõstetud muld ja savi oli pehme ja vesine ning ühtlasi jalanõude külge kinni kittiv. Liikumine oli väga vaevaline. Veel hullem ja raskem oli aga neist libedaid kraavikallastest üles ja alla saamine, et kraav ületada. Jah, on olnud olulisemalt lihtsamaid viise läbida see "ainult 100m". Tehtud see siiski sai, kuid pärast oli tükk tegemist jalanõude puhastamiseks.
Kivi ise oli muidugi täpselt nagu lubatud. Jäljed tõepoolest olemas nagu päris. Aardega ka kõik korras. Täname!
Jälle huvitav koht, kuhu kindlasti mitte kunagi ei satuks, kui geopeitust ei mängiks.
Sõitsime ligidale, ukerdasime üle kraavide, okste ja kändude kohale.
Aitäh peitjale.
Seiklesime kohale, astusime metsaveo rööbastes ja peagi olimegi kivi juures. Tänud peitjale.
Geokaartide ühtlustamise programm, Lauril oli see aare juba leitud, mul leidmata… Varsti saab vist nii erinevused juba nulligi :).
Minnes suutsin endale tekitada ühe selle päeva raskematest maastikest. Plätudega läbi kõrge võsa, murdunud suurte kuuskede ning nõgeseväljade. Tagasi taipasin tulla 20 m kauguselt sama paralleeli pidi, nüüd juba vastavalt aardekirjelduses lubatud raskusastmele :P Sigareti viisin karbist minema, muidu korras, tänan.
Kuidagi polnud enam isu kuhugi padrikusse ronida, ilm oli kohutavalt palav, aga ei tahtnud ka seda põnevat kivi vahele jätta. Tõesti nii sügavad jäljed kivil, lausa uskumatu. Tänan näitamast.
Oli see alles mets. Andis kohale rühkida. Sellise metsa puhul on 100 meetrit nagu kilomeeter. Kohale me saime. Jäljed nägime ka ära. Pidi tõesti pehme kivi olema. Aitäh peitjale.
Päeva viiekümne seitsmes leid. Kirjeldus oli huvitav, kohapeal tuli natukene fantaasiat kasutada. Enne meid oli ainus mitteleid sellel aardel ja kui koordinaadil olevast heast peidukast aaret ei leidnud, siis olin juba kindel, et see kaduma läinud. Õnneks siiski oli aare pisut eemal vihjele vastavas kohas.
Siin sai ikka tsirkust täie raha eest. Läbi võsa me kohale end pressisime. Kivi ise oli vahva ja need jäljed olid seal siiani alles. Mõnda lugu võib nii uskumagi veel jääda! Kivi selge ja nüüd aarde kord. Leidsime siis selle kase, uhke ja peiduka kohti kuipalju. Kammisime selle ikka päris põhjalikult läbi ja siin tundus isegi, et tuleb päeva esimene mitteleid ära. Õnneks taipasin sellest „õigest“ kasest lahti lasta ja tegin ümbruskonnale tiiru peale. Leidsin siis veel ühe valge-kirju puu ja seal ta oligi, avalik ja kaugele nähtav. Ei tea mis pulli me küll seal teise puu juures nii pikalt tegime.
Tänud.
Navigeerimismasin ilusat suurt RMK teed millegipärast teeks ei pidanud ja seetõttu käisime soojenduseks mingis taluhoovis ära. Kuna sealt tundus jala liiga pikk maa minna, siis läksime teise katsega õige tee peale. Ega selle aarde leidmisega nüüd liiga kiiresti ei läinud, lumi oli nii paks, et esimese hooga ei leidnud kivigi üles. Viimane sai ikka lõpuks tuvastatud ja peale mõningast kloppimist tuli ka aare lume alt välja. Tänud peitjale!
Peale teletorni sai ka siis üles otsitud Liigvalla aare.Algul ei süvenenud kordinaatidesse ja kui mõisa juurde jõudsin, siis märkasin, et polegi õige koht :) Geps näitas hoopis kuhugile metsa.Aga ega midagi, läksin siis vaatama ja oh üllatust, leitud ta sai. Jälle tänud peitjale ja ega muidu poleks küll sinna padrikusse sattunud :)
Ma üldse ei imesta, et ori seal oma härjaga puhkas, selline liigmärg ja mülkane maa kivini jõudmiseks. Tänud orjarajale kutsumast.
Mõnel kivil on nii vähe vaja, et kuulsaks saada ja osadel inimestel on nii vähe vaja, et mööda metsa sellist kivi otsida. Lihtsalt ühte peitusemängu. Tänud peitjale huvitava leiu eest!
Surusin nulli läbi kasevõsa nagu noor põder, tagasi tulin mööda raiesmikku nagu targem põder. Aare oli avalikult puu najal, ei tea kas peab nõnda olema. Omanik võiks üle vaadata peidukoha.
See oli aare tänu millele ma sain oma kasutajanime. Esiteks jõudsime google mapsiga kellegi hoovi (ikka peab ise järgi proovima, mitte uskuma eelnevat logi), proovisime tiirutada seal ümbruses, kuid siiski sõitsime autoga teise kohta ja läksime ikka oma 500 m läbi võsa, raiesmiku, metsa ning loomulikult üle kraavide...ja siis jõudsime selle metsateeni, mida me ei suutnud kaardilt tuvastada ... õigemini oli see arvatavasti see tee, mille ees oli telliskivi märk ja liiklusmärgikuulekana ma ei katsetanud seda teed (eriti kui ühest hoovist just sõitsime välja). Vahepeal oli mul tankina läbi võsa rammides hirm, et Katriin haub kurje mõtteid sellise jubeda teejuhatuse eest :). Veel natuke võsas rammimist (me polnud vist üksi, aga hirmul võivad ka suured silmad olla) ja saime selle kivi kätte. See oli tõsine orjaretk. Tänud peitjale!
Peale parkimiskoha leidmise probleeme ei olnud. Küll on ikka palju neid "kuulsaid" kive meie metsades :)
Google Maps juhendas mind inimeste hoovidesse ja pidasin targemaks olla ise orienteeruja. Olles tee peal risti nulliga ei osanud midagi peale hakata. Tee kust ma tulin ei olnud kusagil parkida ja ka kauguses ei paistnud ühtegi kohta kuhu autot jätta. Seega pidin keset teed parkima. Igaks juhuks panin jooksuga võssa, logisin ära ja jooksuga tagasi. Kedagi ma vist ei seganud ja sain minna otsima ümberpööramise kohta. Tänud aarde eest
Leitud teel Geojaanilt koju. Jõudsime pärale ning meie ees parkis metroo auto. Mehed olid metsa saadetud ning sealt nad ka saabusid üsna pea. Emotsioonid olid neil ikka üpris laes, ütleme nii :D Sukeldusime väikse hingevärinaga ka võssa ning noorgeopeitur tegi kõik väga vapralt kaasa. Tagasi tulime juba muidugi mööda maastik 2 metsaalust. Auto parkimiskohast veidi eemalt metsa minnes läks kena metsarada otse aardeni. Ise tegime endile elu raskeks :D Aga KUIDAS küll sellised kivid metsast üles leitakse?? Meil on muidugi hea, raivo on koordinaadid andnud ja aarde peitnud. Kuidas mugud selle kunagi üles leidnud on? Müstika.
Võsakas. Aga mis siis. Vanasti olid ju kõik aarded sellised ja ikka sai neid otsitud. Kui nüüd mõni üksik võsakas teele satub, siis tulevad vaid vanad ajad meelde :) Tagasiteel auto poole sai paar sõna järgmiste otsijatega vahetatud. Olime juba eelmise aarde (Lubjaahjuvalgusti) otsimisel nendega kohtunud ja jõud ühendanud ning ka järgmine aare (Aavere mõis), kuhu suuna võtsime, oli juhtumisi sama.
Tegime kiire poepausi enne Liigvallani liikumist. Mina jonnakalt rada ei kasutanud aardeni jõudmiseks nii et kui ma ühel hetkel hääli kuulsin kuskilt poolt siis ehmatasin ennast surnuks ja mõtlesin, et nüüd mind süüakse kohe ära. Varsti jõudsin ka aardeni ning tagasi jalutasin juba mööda inimlikumat rada. Tagasi autosse jõudes sõitsime mööda ka max-idest. Ühel hetkel üritasime nende jälgedes sõita Pikevere teele, kuid pidime küllaltki ruttu loobuma ning ringiga minema. Aitäh! EVEJ
No oli see ikka aare. Lähened ühelt poolt, meeletud mudased traktorijäljed ja vale suund. Lähened teiselt poolt ja ees ootab täielik võpsik. Õhku jäi küsimus: Kas siia mõni normaalne tee ka läks? Igas tahes minu jaoks oli maastik u. 3.5. Viisakusest tänan siiski.
Pika geopäeva esimene. Lähenesin eelarvamusega, aga lahendus lihtsalt. Pikal metsateel kohtusime suure metsaveomasinaga, aga ta taganes meie geomobiili ees. Tänud!
Erateede sildid reeglina ei takista- kui on hää kaardilugeja. Väike ring- ja taas õigel kursil :) Metsavahetee oli sõidetavam, kui kartsime- ilmselt varakevadisel ajal oleks ta läbimatu olnud. Ja siis metsarada...Ukerdasime natu üht- ja teistpidi, kuni leidsime õige maamärgi- ja tänu sellele oli ka aare kätesaadav. Logid kirja ja edasi :)
Siin, nagu mitme eelnevagi aarde juures, olid Matu logid inspireerivad. ;) Tegid ettevaatlikuks ja pisut ka mõtlikuks. Maastur võiks ju olla, aga isegi teda ma kuskilt mülkast välja kaevata ei tahaks. :D Ja mulle meeldivad Teed, mitte roobastega kaetud mudased lõigud punktide A, B ja C vahel. Kahtlaste olude puhul eelistan tallataksot kasutada.
Lisame siia juurde Raivo aardepeitjana, kahtlused süvenevad. Heas mõttes. ;) Sest Raivo aarded on põnevad paigad eikusagilmaal sageli.
Kuna teised olid entusiastlikumad, siis ei jäänud minulgi muud, kui saatusele alistuda. Nii me siis liikusime kilomeeter-kilomeetri järel ja mina olin valmis lärmama kohe, kui asi kahtlaseks kisub. ;)
Eramaa-eratee oli välditav. Ringiga pea samas kohas väljas. Metsatee- täitsa OK, isegi minu hinnangul. Ja olimegi aardega tasa. Parkisime poole teest kinni, lootuses, et keegi suurem ei soovi sel hetkel seal möllata... Kalpsasime üle kraavi ja lidusime mööda georada minema. Õnneks õnnestus ühel kohal rada kaotada ja ikka pisut suurema ringiga aarde juurde jõuda. Ehh, sellele samale kivile mahtusid nii mees kui ka härg? Vanasti oldi ikka pisemad küll. ;)
Samas, suur kivi, suure legendiga, on saanud endale lausa sildi juurde. Vahva ju.
Aare asus otse loomulikult teisel pool vett. Forsseerisime märja ala ja logisime aardesse. Ja sama teed vudinal tagasi. Kiirustades, kuigi mingit signaalitamist teelt ei kostnud.
Ja nagu ikka, tagasitee oli lühem. Georada viis joonelt auto juurde. ;) Üks pagana põõsas oli enne meid eksitanud rajalt.
Ummikuid me ei korraldanud, rahutusi metsas ka mitte. ;) Hindasime veidi kaardil olevat teed looduses paistvaga, meenutasime taas hea sõnaga Matut, nähes eelolevat raietööde mahtu ja pöörasime otsa ringi. Ekstreemsused- tänan, ei, pliiiis...
Aitäh, vahva koht!
Liigvalla kurja mõisniku elamise vaatasime ka üle. Mõisnikust on jäänud legend, mõis on legendiks saamas. Kurb...
See aare on tugevatele naisbioloogidele, kes silkavad kartmatult üle kraavide. Mul läks veidi aega :D.
GP 1402 / GC 1643
Siin olen ma juba korra käinud, kuid siis jäi segastel asjaoludel leid kirja panemata. Seekord oli aare põhimõtteliselt ilma maskeeringuta, aga geps juhatab aarde juurde ikka läbi külamehe hoovi ning vahepeale on targad inimesed püstitanud eravalduse silte. Aitäh!
Oioo, kus siin sai janti. Google'i navi aardele lähimat metsasihti-teed ei tunnista. Selle avastasin ma siis, kui olin aardest 500 meetrit lõunas asuva talu õuele jõudnud. Eelnevalt olin ületanud ühe teise põllu mööda teed, millest oli järel vaevuaimatav mälestus. Kuna meeles oli, et aardele peaks suht lähedale saama, proovisin sealsamas üsna lähedal olnud metsa väljaveoteed. Üheveolise madalapõhjalisega. Paarimeetrine võsa mind veel ei peatanud, küll aga tegi seda risti üle tee langenud puu. Praegu kaarti vaadates oleks pärast seda tulnud veel veetakistus...
Kuidagi ukerdasin sealt uuesti välja ja läksin üle GPS-i Regio kaardile. Siis sain loodetud kohta. Kraavi jää veel peaaegu kandis, õigemini langes raginal kokku, kui ma olin sellest üle hõljunud. Okei, jõuab hiljem muretseda. Jõudsin nulli, tutvusin oludega, veidi keerutasin, aga jõudsin ka aardeni. Tagasi kraavi juurde jõudes otsustasin hüpata, maandusin servajääle, see isegi kandis.
Välja otsustasin murda otse maantee suunas, mingi siht oli kaardil olemas. Mõne aja pärast oli raietööde silt, siis RMK pikap, siis ülesküntud ja pehme lõik. Seda forsseerisin, aga edasi oli kolm valikut. Paremal konkreetne ülesküntud põld, otse kaugelt liiga sügavad roopad, vasakul kaugelt liiga pehme maapind. Ots ringi ja kogu see tee tagasi. Tahan maasturit.
Aitäh peitjale!
Mööda sõites sai pilk autoaknast ka mõisale ja Orjatammele visatud. Kohapeal uurisin alguses teele jäänud valet vihjeobjekti, seejärel läksin õige juurde. Kivi kraavis nägin ka, selgitav silt sai jälle püsti löödud. Tänan!
Tänase tripi esimene aare. Esimese hooga sõitsin aardele lähimasse kohta teel ja kohtasin veetakistust. Tagurdasin siis sadakond meetrit kohani, kus üle kraavi läks paar palki. Sealtkaudu sain ilusti üle ja järgnes jalutuskäik nulli. Alguses ei leidnud midagi, siis lugesin logidest, et nullis aaret polegi, laiendasin veidi piirkonda ja käes ta oligi. Kaubavahetust ei harrastanud. Tagasipöördekohta otsides oli tee ääres hulgaliselt relvastatud tegelasi. Jahimehed olid nimelt ajujahti korraldamas. Aitäh peitjale.
Keeldusin üle kraavi kaasa minemast. Vahetusriided said peale Agelindet otsa. Einar leidis aarde pärast lühikest otsimist. Aare korras. Aitäh!
Väljas pimenes kiiresti kui aarde lähistele saabusime. Tee pealt jäi aardeni natuke üle 100 m kuid ees oli lai kraav ja potentsiaalne sillake enam kui 100 m kaugusel. Henriko sülle ja kahest palgist koosnevat silda mööda üle kraavi. Edasi läbi noorendiku raielangi, siis veel üle väiksema kraavi ja veelkord üle sama kraavi tagasi aarde juurde. Kivi tähistav infotahvel oli kraavi vajunud, tõstsime teise püsti tagasi. Peagi silmasime ka aaret. Mets oli hämar ja ega me ka kogu aeg taskulambiga valgust näidanud. Hakkasime juba välist konteinerit lahti kangutama ja otsisime moodust kuidas see avaneb. Panime taskulambi uuesti põlema ja hetk hiljem märkasime maapinnal teist toru millest kumas aarde sisu vastu. Jäi veel tagasitee läbi noorendiku raide ja üle kahest palgist koosneva silla.
Juba eemalt ei meeldinud see paik aga kätte oli see aare ometi vaja saada. Kivi ei näinud, kuna oli juba hämar, kui silti nägin siis sain aru, et olen ise selle otsas. Aare jäi ka meist väga nähtavale kohale. Kust küll keegi sellist kivi teadis siukses võpsikus, legend ilus, tänud! EISAAARU, mis see Timx siia puutub, pole leiulogi ja mittelogi...
Arvasin eelmiste logide põhjal, et mine tea aga polnud see nii keeruline midagi. Leitud, logitud ning kivi nähtud. Tervitused ka sunflowerile, kellega kohtusime kui olime juba aarde leidnud. Natuke oli uskumatu küll, et aare, mida oli viimati külastatud 3,5 kuud tagasi, saab olema kohtumispaigaks kellegiga aga nii see oli. Tänud peitjale!
Kohtusime teepeal vanamuruga.Nad olid õnnelikud ,neil leitud.Egas siis midagi hakkasime kraave ületama ja muidu ukerdama.Igatahes kivini me jõudsime ja logi kirja läks.Aitäh!
Siin oleks ma napilt leiuta jäänud. Kivi leidsin, nulli ka aga kummagi juures/kõrval ei olnud aaret. Siis kui lõpuks ülimaskeeritud aarde otsa põrkasin, taipasin, et "kõrval" tähendab tegelikult "lähedal" ja koordinaatide null on hoopis kolmandajärguline asi, oma 7-8m eemal, nii kivist kui ka aardest.
Saadan peitjale privasse aarde täpsed keskmistatud koordinaadid. Eks ta ise vaatab, mis nendega peale hakkab.
Leitud! evej. Huvitav koht ja jäljed kivil tundusid päris ehedad. Tänud peitjale :)
Võsa oli silmini. Siin-seal oli saega mees midagi teinud ja pääses lihtsamalt läbi. Tagasi tulles tegin purde kaherealiseks
Aare tuli välja loogilisest kohast, ainsaks segavaks faktoriks sääsed. Kuid kus neid praegu pole?
Aitäh peitjale!