Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kord läinud keegi Vil'landi salakütt alla Mädajärve äärte parte laskma. See maa-ala kuulunud Kleinofi mõisale. Natukese aja järele märkanud kütt, et Kleinofi mõisa omanik tuleb kahe teise härrasmehe saatel tema suunas. Arvab kohe, et mõisaomanik tuleb temalt luata jahipidamise eest püssi käest ära võtma. Selleks keeranud püssi kohe silmapilk kokku, peitnud riiete vahele ära; moonutades enesele õige lolli näo ette, võtnud taskust paari saia ja hakkanud neid nõdrameelse ilmega närima, ise vahtinud oma ees asuvasse mudalompi. Kui tulejad tema kohale jõudnud, silmitsenud mõisaomanik meest ja raputanud pääd, öeldes: “See sell on tõesti pää pääle kukkunud!” Seda öeldes kaugenenud mehed eemale kütist, ja see hiilinud Mädajärve äärt mööda teise suunda ja lasknud sääl siiski mitu parti maha, ilma et mõisaomanik teda oleks tabanud.
ERA II 270, 459/64 (223—228) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. < Tarvastu khk. - J. Kala (1939).
Kuni 18. sajandini, mil Tänassilma jõgi Viljandi juures muutus veelahkme kohal laevatamiseks liiga madalaks, kulges tähtis Pärnu ja Pihkva vaheline kaubatee mööda Pärnu jõge, Raudna jõge, Viljandi järve, Tänassilma jõge, Võrtsjärve, Emajõge ja Peipsi järve. Hiljemgi on korduvalt peetud plaane selle muistse veetee taastamiseks.
Tänapäeval algab Tänassilma jõgi Viljandi järvest ja suubub Võrtsjärve. Ta on ligi 40 km pikkune ja ligi 450 km² suuruse vesikonnaga. Oma esimesel seitsmel kilomeetril, enne kui temasse peale Vana-Võidut 33 km pikkune Ärma jõgi voolab, polegi ta tegelikult jõgi, vaid tüma soonik Tänassilma oru põhjas, mida kutsutaksegi Viljandi Mädajärveks. Mädajärve Tartu maantee poolses otsas asub Viljandi veepuhastusjaam koos reoveepuhastitega.
Aare on peidetud Tänassilma jõe lähistele Mädajärve keskele hundinuia kõrgusele. Aaret ümbritsevad sellised katastriüksused nagu Tarnasoo ja Heinasoo!
Aare lumega leitav, eriti soovitav ongi otsida külmal ajal. Soovitatav lähenemise suund lähtub sellest parklast:
N 58° 22´19,75"
E 25° 37´29,85"
Kes soovib veel ekstreemsemat katsumust, võib üritada läheneda Viiratsi poolt! Või minna öösel läbi surnuaia virvatulede poole!
Kuna Mädajärve (tegemist siiski soostunud alaga) sügavus on teadmata, siis rõhutame, et aarde otsimine on VABATAHTLIK ja igaüks võtab selle teekonna ette OMAL RIISIKOL!!!
Talvisel ajal maastiku raskusaste 2,5 ja muul ajal võib ulatuda kuni 5,0-ni!!!
Testleiu sooritas meie palvel Geokrahv (väga suured tänud talle!), kelle arvamusel eelnev raskusaste põhineb!
Head aarde leidmist ja võimalikult kuiva jalaga tagasijõudmist!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (3)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC23BJ7
Logiteadete statistika:
102 (94,4%)
6
6
1
0
0
0
Kokku: 115
Üks kollane täpp Viljandis häiris mind nii et otsustasin selle roheliseks võõbata ja Mädajärvel ära käia. Peale esimese oja ületamist olin veel optimistlik. Edasi aga oli täielik ikaldus. Kui paar korda olin vööni mudas ära käinud siis pani ikka mõtlema... 133m oli jäänud aga see mädane mülgas ei kandnud mind üldse. Proovisin korra veel ja kui edasi liikuda sai ainult roomates siis loobusin raske südamega, sai ju sellepärast tuldud ja nii lähedal oli aare. Tulen tagasi talvel külmaga, kui jää kannab, suvel pole mõtet proovidagi.
Sai piilumas käidud. Jõudsime esimese kraavini, mis oli lubavalt jääs, kuid pinnast suusakeppidega pekstes plurtsatas muda vastu ja keerasime otsa ringi. Vara veel...
Bööööööö! Tiivustatuna imelisest Mädajärve2 kogemusest, võtsime ka selle täpi ette. Kaups teavitas, et eelmine otsija oli jõudnud 70m meetri. Tegin höhöhöö ja kujutasin ette, kuidas me ise võidukalt lõpuni jõuame. Parkisime auto surnuaeda ja hakkasime minema. Surnuaed oli ümbritsetud ilge padrikuga. Vist seetõttu, et igasugused vaimud ja kollid ristirahvast kiusama ei saaks tulla. Oksad peksid vastu nägu plaks ja plaks, vanajumal keerutas igasuguseid vääte ja roikaid ümber jalgade ja nõgesteparv andis liiga täpselt teada, kus pole riiet naha peal. Mingi hetk jõudsime pillirooni, kus nähtavus oli 0m. Egas midagi, hakkame siis GPS-iga minema. Enam ei mäletagi, kas see oli selles või eelmises mädas, aga kuskil oli vahel nii suur kraav, kust kaups üle hüppas, mina aga pläraki sisse kukkusin. Pole vist tarvis mainida, et vesi polnud läbipaistev, vaid sopane. Millimeetri haaval liikusime aardeni. Meenusid Aljaste logid Soomaa retke kohta. No täpselt sama tunne oli küll. Minu tempo oli kiirem, aga jõudes kurikuulsa 70m peale, olin isegi rinnuni pasas. Mõtlesin küll, et rapsin end aardeni, aga otsustasin, et mul on vaja eesootavad eksamid teha ära elusast peast, mitte "järve" põhjas kummitades ning pöörasin otsa ümber ja hakkasin tagasi rammima. Kui surnuaeda lõpuks tagasi jõudsime, olime mõlemad täiesti mudased. Inimestel, kellest möödusime, kukkusid meid nähes silmad peast välja ja pead keerati ka otsast. Hea õnne korral võib nende päid ja silmi praegugi veel surnuaias näha. Meie võtsime aga suuna eelsündmusele ja andsime käsu, et kes tahavad veel puhtas vees ujumas käia, need tehku seda nüüd, sest me tuleme ja reostame vee ära.
Vaatasime, et selline kena kevadõhtu ja võiks Mädajärve proovima minna. Sügisel Mädajärve 2 õnnestus, kuigi seal kippus ka läbi vajuma. Seekord aga hakkas põnev juba puude vahelt välja minnes, kraav ees aga sellest sai sillakese üle teha. Koprad olid seal ka vaeva näinud ja vett paisutanud. Kui pilliroo vahelt välja sai siis sattusime mingi väga mäda koha peale mis kohe kuidagi ei kandnud. Eks tuli ringi minna. Eks leidsime vähe kandvama koha ja saime sellest august mööda kunihundinuiade vahel hakkas jälle maapind väga õõtsuma või õigemini maad polnudki ainult õõtsik. Eks trügisime edasi kuni 80m jäi aardeni kui Urve jalg täitsa läbi vajus ja kandvama pinda enam leida õnnestunud. Ja kui proovisime ringi minna siis tegelikult kandvaid kohtasid ei leidnudki enam. Eks siis tuli raske südamega tagasiteed otsima hakata. Aare peaaegu paistis juba, puu vähemalt. Ega see tagasiteel ka lihtsaks kujunenud. Otsisime lühimat teed puude juurde ning leidsime kaks suurt kopra pesakuhilat. Järeldus sellest seiklusest, et kevadel vist ikka väga raske seda aaret kätte saada, kui just räätsadega proovida...
Täna võtsime otsuse vastu katsetada Mädajärve külmumisastet. Siht silme ees alustasime end kergemaks mõeldes mööda arvatavalt külmunud pinda aarde suunas liikumist. Kõik oli positiivne -ilm, meeleolu ja mädajärve külmumisaste ja seda sinnani kui ühel hetkel olid hundinuiad, mis muidu ulatusid nabani, järsku silmade kõrgusel ja varvaste vahel hakkasid veed voolama. Upitasin end tagasi kõvemale pinnale. Hindasin olukorda ja jatkasime liikumist. Aardeni oli veel a 180. Mõne hetke pärast ja nii umbes 25 m läbimist kordus absoluutselt sarnane situatsioon, vaid selle erinevusega, et jääalune mülgas oli sügavam ja seekord said vett ka õrnemad organid. Hakkas kergelt külm ja Otsustasime selle aardega teine kord arveid klaarida. Eks näis.