Mädajärve

 2 

Üks kollane täpp Viljandis häiris mind nii et otsustasin selle roheliseks võõbata ja Mädajärvel ära käia. Peale esimese oja ületamist olin veel optimistlik. Edasi aga oli täielik ikaldus. Kui paar korda olin vööni mudas ära käinud siis pani ikka mõtlema... 133m oli jäänud aga see mädane mülgas ei kandnud mind üldse. Proovisin korra veel ja kui edasi liikuda sai ainult roomates siis loobusin raske südamega, sai ju sellepärast tuldud ja nii lähedal oli aare. Tulen tagasi talvel külmaga, kui jää kannab, suvel pole mõtet proovidagi.

 2 

Sai piilumas käidud. Jõudsime esimese kraavini, mis oli lubavalt jääs, kuid pinnast suusakeppidega pekstes plurtsatas muda vastu ja keerasime otsa ringi. Vara veel...

 17 

Bööööööö! Tiivustatuna imelisest Mädajärve2 kogemusest, võtsime ka selle täpi ette. Kaups teavitas, et eelmine otsija oli jõudnud 70m meetri. Tegin höhöhöö ja kujutasin ette, kuidas me ise võidukalt lõpuni jõuame. Parkisime auto surnuaeda ja hakkasime minema. Surnuaed oli ümbritsetud ilge padrikuga. Vist seetõttu, et igasugused vaimud ja kollid ristirahvast kiusama ei saaks tulla. Oksad peksid vastu nägu plaks ja plaks, vanajumal keerutas igasuguseid vääte ja roikaid ümber jalgade ja nõgesteparv andis liiga täpselt teada, kus pole riiet naha peal. Mingi hetk jõudsime pillirooni, kus nähtavus oli 0m. Egas midagi, hakkame siis GPS-iga minema. Enam ei mäletagi, kas see oli selles või eelmises mädas, aga kuskil oli vahel nii suur kraav, kust kaups üle hüppas, mina aga pläraki sisse kukkusin. Pole vist tarvis mainida, et vesi polnud läbipaistev, vaid sopane. Millimeetri haaval liikusime aardeni. Meenusid Aljaste logid Soomaa retke kohta. No täpselt sama tunne oli küll. Minu tempo oli kiirem, aga jõudes kurikuulsa 70m peale, olin isegi rinnuni pasas. Mõtlesin küll, et rapsin end aardeni, aga otsustasin, et mul on vaja eesootavad eksamid teha ära elusast peast, mitte "järve" põhjas kummitades ning pöörasin otsa ümber ja hakkasin tagasi rammima. Kui surnuaeda lõpuks tagasi jõudsime, olime mõlemad täiesti mudased. Inimestel, kellest möödusime, kukkusid meid nähes silmad peast välja ja pead keerati ka otsast. Hea õnne korral võib nende päid ja silmi praegugi veel surnuaias näha. Meie võtsime aga suuna eelsündmusele ja andsime käsu, et kes tahavad veel puhtas vees ujumas käia, need tehku seda nüüd, sest me tuleme ja reostame vee ära.

Mädajärve2 vs Mädajärve

 3 

Vaatasime, et selline kena kevadõhtu ja võiks Mädajärve proovima minna. Sügisel Mädajärve 2 õnnestus, kuigi seal kippus ka läbi vajuma. Seekord aga hakkas põnev juba puude vahelt välja minnes, kraav ees aga sellest sai sillakese üle teha. Koprad olid seal ka vaeva näinud ja vett paisutanud. Kui pilliroo vahelt välja sai siis sattusime mingi väga mäda koha peale mis kohe kuidagi ei kandnud. Eks tuli ringi minna. Eks leidsime vähe kandvama koha ja saime sellest august mööda kunihundinuiade vahel hakkas jälle maapind väga õõtsuma või õigemini maad polnudki ainult õõtsik. Eks trügisime edasi kuni 80m jäi aardeni kui Urve jalg täitsa läbi vajus ja kandvama pinda enam leida õnnestunud. Ja kui proovisime ringi minna siis tegelikult kandvaid kohtasid ei leidnudki enam. Eks siis tuli raske südamega tagasiteed otsima hakata. Aare peaaegu paistis juba, puu vähemalt. Ega see tagasiteel ka lihtsaks kujunenud. Otsisime lühimat teed puude juurde ning leidsime kaks suurt kopra pesakuhilat. Järeldus sellest seiklusest, et kevadel vist ikka väga raske seda aaret kätte saada, kui just räätsadega proovida...

 6 

Täna võtsime otsuse vastu katsetada Mädajärve külmumisastet. Siht silme ees alustasime end kergemaks mõeldes mööda arvatavalt külmunud pinda aarde suunas liikumist. Kõik oli positiivne -ilm, meeleolu ja mädajärve külmumisaste ja seda sinnani kui ühel hetkel olid hundinuiad, mis muidu ulatusid nabani, järsku silmade kõrgusel ja varvaste vahel hakkasid veed voolama. Upitasin end tagasi kõvemale pinnale. Hindasin olukorda ja jatkasime liikumist. Aardeni oli veel a 180. Mõne hetke pärast ja nii umbes 25 m läbimist kordus absoluutselt sarnane situatsioon, vaid selle erinevusega, et jääalune mülgas oli sügavam ja seekord said vett ka õrnemad organid. Hakkas kergelt külm ja Otsustasime selle aardega teine kord arveid klaarida. Eks näis.

 1 

Nooooooo...eih. Mõtlesin, et oh, nii kuiv on olnud, aga sadakond meetrit enne aaret läks asi nii vajuvaks, et pöörasime otsa ringi. Ei olnud soovi lõpetada kaelani mudas. Eks talvel tuleb tagasi tulla.