Kiri administraatoritele
Mädajärve
Peitis 17.01.10 Kadri ja Peep [pekadrip]
| Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kord läinud keegi Vil'landi salakütt alla Mädajärve äärte parte laskma. See maa-ala kuulunud Kleinofi mõisale. Natukese aja järele märkanud kütt, et Kleinofi mõisa omanik tuleb kahe teise härrasmehe saatel tema suunas. Arvab kohe, et mõisaomanik tuleb temalt luata jahipidamise eest püssi käest ära võtma. Selleks keeranud püssi kohe silmapilk kokku, peitnud riiete vahele ära; moonutades enesele õige lolli näo ette, võtnud taskust paari saia ja hakkanud neid nõdrameelse ilmega närima, ise vahtinud oma ees asuvasse mudalompi. Kui tulejad tema kohale jõudnud, silmitsenud mõisaomanik meest ja raputanud pääd, öeldes: “See sell on tõesti pää pääle kukkunud!” Seda öeldes kaugenenud mehed eemale kütist, ja see hiilinud Mädajärve äärt mööda teise suunda ja lasknud sääl siiski mitu parti maha, ilma et mõisaomanik teda oleks tabanud.
ERA II 270, 459/64 (223—228) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. < Tarvastu khk. - J. Kala (1939).
Kuni 18. sajandini, mil Tänassilma jõgi Viljandi juures muutus veelahkme kohal laevatamiseks liiga madalaks, kulges tähtis Pärnu ja Pihkva vaheline kaubatee mööda Pärnu jõge, Raudna jõge, Viljandi järve, Tänassilma jõge, Võrtsjärve, Emajõge ja Peipsi järve. Hiljemgi on korduvalt peetud plaane selle muistse veetee taastamiseks.
Tänapäeval algab Tänassilma jõgi Viljandi järvest ja suubub Võrtsjärve. Ta on ligi 40 km pikkune ja ligi 450 km² suuruse vesikonnaga. Oma esimesel seitsmel kilomeetril, enne kui temasse peale Vana-Võidut 33 km pikkune Ärma jõgi voolab, polegi ta tegelikult jõgi, vaid tüma soonik Tänassilma oru põhjas, mida kutsutaksegi Viljandi Mädajärveks. Mädajärve Tartu maantee poolses otsas asub Viljandi veepuhastusjaam koos reoveepuhastitega.
Aare on peidetud Tänassilma jõe lähistele Mädajärve keskele hundinuia kõrgusele. Aaret ümbritsevad sellised katastriüksused nagu Tarnasoo ja Heinasoo!
Aare lumega leitav, eriti soovitav ongi otsida külmal ajal. Soovitatav lähenemise suund lähtub sellest parklast:
N 58° 22´19,75"
E 25° 37´29,85"
Kes soovib veel ekstreemsemat katsumust, võib üritada läheneda Viiratsi poolt! Või minna öösel läbi surnuaia virvatulede poole!
Kuna Mädajärve (tegemist siiski soostunud alaga) sügavus on teadmata, siis rõhutame, et aarde otsimine on VABATAHTLIK ja igaüks võtab selle teekonna ette OMAL RIISIKOL!!!
Talvisel ajal maastiku raskusaste 2,5 ja muul ajal võib ulatuda kuni 5,0-ni!!!
Testleiu sooritas meie palvel Geokrahv (väga suured tänud talle!), kelle arvamusel eelnev raskusaste põhineb!
Head aarde leidmist ja võimalikult kuiva jalaga tagasijõudmist!
Vihje: 
sööginõu
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (3)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC23BJ7
Logiteadete statistika:
102 (94,4%) 
6
6
1
0
0
0
Kokku: 115
6 veebruar 2018 hooldas Kadri [pekadrip
]Lühidalt:
Aare korras, Mädajärv alles ja paiguti mõõdukalt jäätunud. Kannab paremini igastahes, kui suvel. ;)
Viimased logid olid intrigeerivad. Nii intrigeerivad, et raputasid mindki korraks talveunest üles ja kallale tulid masohistlikud mõtted. Kui veel päike ka aknast kutsuvalt meelitas, ei jäänudki muud üle, kui räätsad tolmukorra alt üles otsida ja kummikud paksemate sokkidega jalga vedada ning uni silmist pühkida.
Tsivilisatsiooni äärel sikutasin räätsad jalga ja tõdesin, et nendega liikumine on totaalselt rooste läinud. Koperdasin kui algaja karkudega. Kuidagi sai samm sujuvamaks ja meel rõõmsamaks. Minu ehk siis "peitja rada" on aga aastatega võsastunud ja sain päris kenasti laveerida noorte leppade-toomingate vahel. Tänasin jumalat, et räätsadel on nagad all ja libisemist polnud.
Kui alpi lehmakese osa läbi oli, astusin aga hoogsalt edasi. Ja kogu uhkus, upsakus ja ülev meel said kiiresti karistatud. :D Käisin sedasi kummuli, et silmist lõi tuld ja mõttes kaalutlesin, et mitmes tükis mu põlvekondid nüüd siis on ja kes mind sealt küll koristab? Murphy seaduste kohaselt oli just sellel kohal eeskujulikult külmunud jää (kuigi kaks meetrit edasi valgus vesi astumisjälge) ja kehv räätsatehnika suutis mind hundinuiade vahele kukutada. Kahjuks olen vilets vanduja ja vaid sarvilised saatanad lendasid igas neljas suunas, kui end kokku korjasin. Ilmselt olen lapsena korralikult maapiima joonud ja kondid veel osteoporoosist puremata ning kannatasid edasi astuda ilma kiirabi abita kah.
Edasi olin tunduvalt ettevaatlikum ja hoidsin räätsaninad ikka astudes üleval ja jõudsingi aarde juurde. Ühtegi jälge polnud, kirjutasin mõned read raamatusse ja panin peotäie mänguasju eelnevatele lisaks ning läksin koju. Kõlab kergelt, kuigi oli paras rühkimine läbi võsa. ;) Taas tasasel põllul nentisin, et räätsadega on ikka päris vahva käia, nii kenasti lohisesid kaasa ja ei üritanudki enam maoli maha lajatada.
Nüüd joon sooja teed ja jalad surisevad mõnusalt... Talveunes olla on ka ikka tore.
Kuigi mul olid aarde suhtes pisut kurjad kavatsused, siis kohapealsed olud veensid mind aaret sinna alles jätma. Kõik on sama heas korras, kui aaret sinna pannes oli. Seega on üks punkt Mädajärvel ikka pinnuks silmas. :P
On jääd.
On lahtist vett.
Jäljed.
Rada.
Tagasi tsivilisatsiooni