Mission Impossible II

19 juuli 2020 ei leidnud Loona ja Kristjan [sportlane]

Seekord veel mitte. Täpselt teada, mis puudu jäi. Järgmine kord naaseme parema relvastusega.

19 juuli 2020 ei leidnud Kristjan ja Loona [paulaloona]

Aardele lähenesime kõige halvemast suunast, mis võimalik. Alguses oli ilus rohtukasvanud tee, kuid juba mõnisada meetrit edasi leidsime end täielikus võsas. Oksi oli nii horisonaalselt, vertikaalselt kui ka diagonaalselt ning muidugi kõikides teistes suunades ka. Oi, kuidas sai kahetsetud otsust mitte pikki pükse jalga panna, aga ega tagasi ka ei raatsinud enam minna. Nii me siis teokiirusel edasi liikusimegi. Mingi hetk oli ees kaks potentsiaalset puud ning õnneks valisin kohe õige, muidu oleks saanud veel mõned minutid seda võsa "nautida".
Aarde juurde jõudes helises Kristjani telefon. Me olime mõlemad õnnelikud, et see natuke enne ei juhtunud, sest kui ta oleks seal võsas veel telefoni ka hakanud välja otsima, oleksime kindlasti lõpetanud putukate kõhtudes, mitte aarde juures. Nüüd algas kõige pikem ja toredam (või nõmedam, oleneb suhtumisest) osa. Järgmised kaks ja pool tundi veetsime seda raskusasja (terminid on mul silmnähtavalt selged) kõrgustesse pildudes. Õigemini Kristjan pildus ja mina aitasin abitöödega või tegin täiesti suvalisi asju, et igavust, palavust ja putukaid eemale meelitada. Tipphetkedeks olid ühe haava maha võtmine, kellegi (äkki Sandri?) raskuste põõsast avastamine, ühe enda raskuse ja pika punase nöörijupi puule ohverdamine, lillekimbu tegemine, mullale joonistamine, okstest pingi tegemine, lagendiku rohimine, mitmed-mitmed ahked ja ohked ning lõpuks raskuse üle oksa saamine. Muidu oleks selle oksa poolt vist aardeni ulatunud küll, aga kuna aarde kinnitus oli ühelt poolt lahti, siis nüüd ei ulatunud enam kindlasti. Sellegi poolest otsustas Kristjan natuke asja kõrgemalt vaadata, sest pärast mitut tundi oleks ju patt ilma ronimata minema minna. Algse plaani ülevalt järgmist oksa sihtida kuulutasime mõlemad liiga ohtlikuks ning nii see kindlaks mitteleiuks muutuski. Panime oma kompsud kokku ning tagasi läksime juba läbi metsa. Teele jäid suured metsmaasikad ja võsa polnud kordagi. Eks see nii geopeituses olegi, et aardeni läbi kõige võimaliku looduse ja tagasi mööda asfaltteed.
Kuigi me nimesid kirja ei saanud, siis oli jällegi omamoodi kogemus ning selle eest tuleb ikka tänada. Aitäh!

30 aprill 2020 ei leidnud Tanel [phantom]

Mängisin jupp aega puu all lolli ja katsetasin oma uut mänguasja, aga jõudsin järeldusele, et tuleb veel tehnikat täiustada ja teinekord tagasi tulla. Aga nii ma seda asja ei jäta!

8 aprill 2018 ei leidnud Maris [maris2006]

nägime, kuid redelid ei ulatanud poole pealegi.

7 aprill 2018 ei leidnud Maret ja Co [mater7]

Nõustudes eelmise kommentaariga, siis tegelikult me selle aarde ikka üles leidsime. Logi kirja saamisega on aga hoopis teine lugu. Olles eelnevalt aarde kirjelduse ja raskusastmetega tutvunud, teadsin täpselt, mis meid ees ootab. (Seda enam, et kuigi ma ei oska inglise keelt on aarde nimi mulle tõlgitud ja õigustab ennast igati). Noored aga olid hoos ja tahtsid "oma silmaga" objekti ja raskusastme ära kaeda. Auto tee äärde pargitud ja nii me sammud objektini seadsimegi. Hämardunud metsas okste eest põigeldes vasardas peas ainult üksainus mõte, et kuidasmoodi selles võsas veel suurt abivahendit vedada? Tundus niisamagi piisavalt ekstreemne :) Nulli jõudes tuvastasime objekti... Oeh, küll on ikka aktiviste ja hulljulgeid. Meiegi seltskonnas noored ja hulljulged olemas, kuid seekord pidasime targemaks selle siiski noorematele ja hulljulgematele jätta, seda enam et tulev põlvkond vajab samuti geopeituse tutvustamist. Kiidan noori otsuse eest, et kuigi kohal olles tekkis idee, et asja saaks lahendada ka teistmoodi (vihjeks olgu muhameedi ja mäe jutt ning mootorsaag) siis otsustasid nad ühiselt seda täpikest mitte nii lahendada ja rahulduda ainult objekti ülevaatamisega. (Kadus ju eelminegi nimekaim antud poliitikast lähtudes, et peale mind tulgu või veeuputus.) Seda kui kauaks ja kui rahule antud täpike neid jätab, näitab ainult aeg. Sellest saab siis kirjutada juba järgmisel korral ja järgmises logis :)

7 aprill 2018 ei leidnud Laska & Co. [harrier88]

No tegelikult me selle aarde ikkagi üles leidsime, kuid tõesti. Kas peitjal on niiiiiiiiiiiiii igav olnud. Siin ei olnud tolku Red Bullist ega Minioni õlgadele võtmisest. Ilmselgelt kui pinsionipõlves midagi targemat teha ei ole, siis tuleb sellele järele minna. Samuti tuksles tagaajus vanasõna "Kui Muhamed ei tule mäe juurde, läheb mägi Muhamedi juurde", käes druzba ja silmis hullu pilk :D

15 aprill 2017 ei leidnud Teele,Mikk,Maris [teele04]

Tulime ilma varustuseta vaatama mida vaja on. Selgus, et raskem kui arvasime. Andsime alla, pole hetkel piisavalt kõrgele ulatuvat abivahendit.

2 aprill 2017 ei leidnud Helena, Juta, Sven, Karin, Elys ja Janar [matkymbereesti]

See aare peaks siis oleme meie päeva kirs tordil. Kui me kohale jõudsime oma aarde ringilt, oli teine autotäis rahvast juba autost jalga lasknu. Mulle juba internetist pilte vaadates tundus, et see meie suur abivahend võib jääda lühikeseks ja kui nüüd siis objekti alla jõudsime, sain aru, et me ikka selle pisikese jupiga midagi asjalikku siin ei tee. Aga kuna juba nii pikk maa oli maha sõidetud, siis otsustasime Sveniga, et mis me sellest redelist ikka niisma tagasi veame, vaid vaatame ära, kui palju puudu jääb. Autoga mõtlesime natuke oma jalavaeva vähendada, et ei peaks nii palju tassima, aga praegune pinnas oli nii pehme, et suutsin, end maasse kinni kaevata. Õnneks olid õppind mehed, head riistad ja välja ma sain.

Järgnev on juba omaette kogemus, kuidas liikuda abivahendiga läbi kõige tihedama võsa. Ma vist oleks võinud õhku hüpata ja Sven oleks mu lihtsalt läbi võsa tõuganud koos redeliga, vot oli jõud alles mehel taga. Kohapeal, ajasime abivahendi üles ja võite ühe korra arvata, kes jälle tanki pandi. Loomulikult lennutati mind jälle üles. Kui eile võttis ikka putke tamme otsa ronimine värisema, siis täna oli kuidagi turvalisem. Olin endale koormarihmast turvavöö valmis meisterdanud. Ma ei saanud aru, mida need näitsikud seal all naersid, aga kõhud kõveras, nad mu redelit kinni hoidsid. Selle kõrguse peal, kuhu mina jõudsin oli päris kena vaade võsale ja need all olevad tegelased nägid välja nagu väiksed sipelgad. No puudu jäi natukene. Küll ma sain ikka palju õpetussõnu nendelt sipelgatel. Ühe teooria järgi oleks võinud Sven üles ronida ja mulle kukile tulla. Nüüd kui ta oleks end kikivarukile ajanud, oleks me vist selle aarde ka kätte saanud. Õnneks ei hakanud me neid kõiki soovitusi läbi katsetama. Tulin alla ja pakkisime abivahendi kokku tagasi. Tagasi kiikumine koos abivahendiga oli jälle hea kogemus. Sven kimas ees ja mina lehvisin redeliga taga. No mis seal ikka. Eks tuleme tagasi. Järgmine kord võtame Pekkaniska tõstuki kaasa.

2 aprill 2017 ei leidnud Juta, Sven, Janar, Elys, Karin [karinten]

Kuna redeli olemasolul tuli ju ometigi proovida, siis oligi see põhjus, miks ma võtsin ette ligi tunnise sõidu. Kui eelnevate selle päeva aareteni sai jõutud oma autoga, siis sinna ma küll oma autoga ei sõitnud. Jätsin auto tee juurde ning hüppasin Janari autosse. Pikalt sõita ei saanud, sest ta suutis oma auto kinni sõita. Otsisime siis ülejäänud kaks võsast üles ja vaatasime puu üle. Elamus oli juba puuni jõudmine läbi paksu võsa. Andsime viiekesi hinnangu, et arvatavasti ei jõua oma redeliga aardeni aga samas oleks nõme ka ilma proovimata ära minna. Seega otsustati redel tuua. Mehed juhatasid meid autodeni ikka täiesti läbi võsa, eksisime isegi ära ja pidime hüüdma. Hääle järgi siis liikusime. Redel kaheks ja liikusime siis redelitega (mina sain minnes fotograafi ameti). Puu juures sai redel kokku pandud ja puu külge tõmmatud. Julge Janari saatsime üles. Küll on lõbus naerda alt ja ohutult maapinnalt. Pidime tõdema, et Janar ei ole vahepeal 5 meetriseks kasvanud ja vajame lisa abivahendeid. Seega tuleb teine kord tagasi tulla. Tagasi minekul leidis Juta palju mõnusama (mitte nii võsase) tee ja siis tuli mõelda kuidas see Janari auto rööpast välja saada. Aga kätte saime ja siis jagunes grupp laiali. Mõni meist (mina siis) pidi oma selle nädala geotuuri lõpetama. Tänan seltskonda lõbusa aja eest ja peitjat sellise aarde eest, kus sai ikka teiste üle nalja heita.

2 aprill 2017 ei leidnud Juta, Sven, Janar, Elys, Karin [jutsi]

Leidsime, muidugi leidsime - a kätte ei saanud. Jõudsime sündmuskohale Sveniga esimestena ning takseerisime juba siis hindavalt, et ega vist ei ulata. Siis saabus ka Manivald Juga ekipaaž ning hindas samamoodi, et ega vist ei ulata. Aga ära ka ei raatsi minna, seega teeks vähemalt korraliku mittelogi jaoks viisaka pildi.

Selleks tõime redeli puu alla (kes käinud, teab kui mõistlik tegevus see on ainuüksi pildi pärast) ja fotografeerisime julge ronija ära. Egas nüüd midagi muud polegi, kui tuleb uusi lahendusi mõelda. Aga ühte ma ütlen, võtmata see aare kah ei jää, nii palju meil seda peituri jonni on vist juba kasvanud küll (või vähemalt Janaris).

5 märts 2017 ei leidnud Raul [raul59]

Tulles Jänedalt koju vaatasin, et tee peal on mingi aare mida pole veel uurinud. Sõidu ajal telefonis sobrama ei hakanud, ning kirjeldus jäi lugemata. Kohale jõudes jätsin auto suure tee peale, panin suunamise sisse ja hakkasin läbi võsa sihtkohta murdma. Minnes mõtlesin, et no misasja inimesi küll siia sõpsikusse vaja ajada on. Kohale jõudes vaatasin, et oleks nagu õige koht ja kui pilgu üles pöörasin, siis... johaidii :D Jõllitasin ikka tükk aega seda imeasja seal puu otsas.Koer oli ka kaasas ja see märkas samuti seda oma terava silmaga ja kukkus klähvima.Vaatas siis mulle otsa ja puu otsa, jälle mulle otsa ja uuesti puu otsa. Tema soov oli kindlasti, et ma selle eluka sealt alla tooks ja oleks siis mida uurida. Aga tõdemus oli see, et siin läheb ikka tummisemaid abivahendeid vaja ja kasu pole isegi paarist kastist Red Bullist- selliseid tiibu kohe kindlasti ei kasva, mis mind sinna üles kannaks. Taandusin siis metsa alla, ning hakkasin telefonist aarde kirjeldust ja logisi lugema. Lugeda oli huvitav ja üks eelmine Savalduma jalakate otsas olev aare oli selle kõrvalt ikka lumme lasta :) Vantsisime siis lõpuks kahekesi koeraga auto juurde tagasi ja isegi suure tee pealt paistab see haab üsna mehine välja. Seekord jäi siis see tipp vallutamata, kuid igatahes jälle mõttekoht edaspidiseks. Lõpetuseks soovin sellele aardele pikka iga.

22 mai 2016 ei leidnud Grupp toredaid ja [tomm]

Näh mis seal siis on, maastik viis. Kõigepealt tuleb mõned päevad varem asja arutada ja jõuda selgusele, et ei ole kada, ei ole vibu aga ähh käib küll ehk füüsiline korvab selle, lähme ja proovime. Kohapeal oli igaühel oma roll kes vaatas pealt, kes kommenteeris, kes arutas nööri ja kes tegi mingit kummalist tantsu vahepeal. Aga ühel õnnestus saada tähtis roll ronida. Õnneks sai ta sellega suurepäraselt hakkama ja saime nimed kirja - missioon täidetud. Meie täname kõik osalejaid ja peitjat!
Muudetud mitteleiuks. Põhjus: puudub kanne logiraamatus.

6 oktoober 2013 ei leidnud Ando [bumm]

Kuna aare on kodus kusagil 13km kauguse siis mõtlesin, et käin vaatan asja üle. Mõtlesin,et kui kõrgel see asi ikka olla saab ja võtsin abimehi ka kaasa. Autoga kohale jõudes võtsin kaks asja kaasa ja arvasin,et saan hakkama seal nendega aga kus sa sellega läksin aga auto juurde tagasi, et ka kolmas osa abimehest kaasa võtta. Panin kõik ilusti kokku aga logimatta see aare jäi ikkagi. Puudu jäi kusagil 1,5m meetrit aga nüüd ma tean mida seal vaja on!

19 juuli 2013 ei leidnud Merike ja [alex]

Ahhh...minge te puu taha! Lugesin kirjeldust ja laadisin auto abivahendeid täis (ujuvad, täispuhutavad,kukerpallitavad, hirnuvad jnejne.). Katusele panin ka eriagendi lemmiku ja nüüd joonistan ikkagi sinist nägu. No kohe mitte ei ujunud meie pääsuke vajalikku kohta ning edasi hakkan sinilindu ootama-otsima. See haigus, mille nimeks on geopeitus viib tõesti uutesse ja ootamatutesse kohtadesse ning paneb tegema tsirkust, mida isegi deliiriumis ei näe. Aina enam hakkab mulle meeldima Kadri mõte, et kui ei saa nõuga, saab kirvega :P Peitjale igatahes tänu ja küll ma oma nutulaulu ka siia ehk kunagi kirja saan. Igatahes Täpivärvijatega päev hiljem tekkis juba ideepoeg mis võib kasvada teostuseks. Ma küll ei tea mida peitja selle mitteleiu logiga peale hakkab aga loodan, et läheb kontrollima aaret...pole ju ammu leitud :D Tean kus telkida ja oodata...

4 juuni 2011 ei leidnud Leelo, Allan, Priit [iksid]
Otsisime mitu tundi. Kontrollisime erinevaid versioone. Aaret ei leidnud.

1 mai 2011 ei leidnud G, O, J, D ja [kaits747]
Natuke jäi puudu :P. Kasvame veidi.

17 aprill 2011 ei leidnud Kaja ja Bruno [kajaliis]
Aardepaik sai kiirelt tuvastatud, kuna ümberringi on korralik lageraie tehtud. Konteiner paistis kaugele. Kuigi ekstreemsused mulle meeldivad, jääb see aare kindlalt meie ignore-listi, millise lisamise võimalus on uuendusena GP lehele ka tekitatud:) Aitäh teostuse eest, kuid see ei ole see aare, mille järgi nui neljaks tahaks minna.

22 september 2010 ei leidnud Helen [leenu]
Huvi kannustas mind välja selgitama, et mis aare see selline ikkagi on. Tuleb tõdeda, et on tõesti aardeid, mille vallutamiseni ei pruugigi küündida. Idee on super! Tänud peitjale!

7 juuni 2010 ei leidnud Grete ja Priit [otsingul]
Teel Kõrvemaa matkale otsustasin vaadata, mida selle aarde leidmiseks vaja võib minna. Päris kalliks läheks, et aare turvaliselt logitud saaks ja loodust ei kahjustaks. Järgmine külastus siis, kui varustus olemas.

21 mai 2010 ei leidnud Jaanika Elvis [ullunt]
Kaasas olnud abivahend osutus natuke lühikeseks.Egas midagi tuleme uuesti uue abivahendiga tagasi.

18 mai 2010 ei leidnud Lauri ja Miki ja Merle [miki]
Meie tegevus võis metsaelanikele üsna kummaline ja naljakas tunduda. Varustust oli kaasas alates püksikummist lõpetades köitega, mis laevu kinni võiks hoida. See pusserdis, mis sealt välja tuli ajaks tõenäoliselt ka oravad naerma. Meenutas purjus inimese poolt punutud kassikangast. Tulemuseks saime 1/10 teekonnast läbitud ja kokkuvõttes ikkagi 0. Aga muidu oli tore õhtu, endal oli lõbus ja seltskond ka tore. Plaksutasime sääskedele ja peale paari-kolme tunnist tsirkust pakkisime oma asjad kokku ning otsustasime, et proovime homme uuesti.

18 mai 2010 ei leidnud Lauri ja Miki ja Merle [algaja]
Täna sai veelkord kinnitust fakt, mis ilmselt on ammuilma juba kõigile teada. Nimelt see, et peab natuke rohkem eeltööd tegema selliste asjade puhul. Kuigi kaasaveetud inventaariumi kogus ja otstarve oli muljetavaldav jäi kõigest sellest meie puhul väheks. Pea poolteist tundi kestnud konstrueerimise ja käsitöö tulemusena jõudsime umbes meetri kõrgusele. Lihtsalt polnud vajalikku vidinat ja see mis oli ei sobinud olukorrraga. Aga kuna ma sain selle alles mõned tunnid enne siis polnud ka võimalust seda vidinat sobivaks kohendada. Juba on ka järgmine meetod välja mõeldud ja kange tahtmine on seda lähemal ajal proovida. Sääsetõrjevahendid võiksid seal kõikidel standardvarustusena olla.

17 mai 2010 ei leidnud Lauri [algaja]
Kuna sattusin sinna lähedal tööga seoses ja anti ka aardehoiatus siis läksin asja uurima. Juba kirjeldust lugedes ei olnudki plaanis leidu vormistada. Eks varsti saab teada mis edasi teha.

17 mai 2010 ei leidnud Marko [bigmarx]
Käisin möödaminnes vaatamas. Aarde asukoht sai tuvastatud, kuid aarde kätte saamiseks puudusid mul vahendid. Kunagi tulevikus, kui aarde logimiseks valmis olen, tulen tagasi :D