Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Ainult esimese tähe esmamainimise kohas leiad ühe arvu. Sellest suunal 313 (maaamet, GPS põhjal 297) kraadi on järgmised juhised aarde leidmiseks. Ahjaa, kaugus on selline : kivil olevast arvust (see väärtus on meetrites) lahuta 2 284 000 Q'd (see muideks on pikkusemõõtmise ühik) ja saadki teada kui kaugele liikuda.
Vihje: Hoia madalat profiili. dd.mm,mmm
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Vahepunkt | Geokontroll 322/297 |
Aarde sildid:
soovitan (2), omanikuta (1), 2010_aasta_aarde_kandidaat (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2GKVN
Logiteadete statistika:
65 (62,5%)
39
11
0
0
1
0
Kokku: 116
Kodu poole tagasi liikudes oli see siis viimane vahepunkt kus peatuda. Olime kll omast arust kavalad et meil oli ka varemleidja kaasas kuid l6pus tyk kaega ringi tiirutades j6udsime t6demuseni et vististi on kadunud see asjandus. Sellele viitasid ka piirkonnas hiljuti läbi viidud hooldust66d.
Nullis käidud, info saadud, arvutus tehtud, uuetel koordinaatidel käidud aga järgmisi juhiseid ei näinud.
Leitud, kuid kätte ei saa, sest lihtsalt käsi sisse ei mahu!
Selle aarde lahendamine on kestnud aastaid ja lõpustki vähemalt 100 korda mööda sõitnud. Täna siis otsustasin logima minna. Ingridi abiga leidsin õige koha kust urgitsema hakata, aga sinna oli igasugu toidujäätmeid topitud. Kohe jäi näppu mingi pakend ja tõmbasin selle välja, aga pakendist paiskus välja mingi löga, mida pritsis igale poole. Ohsa juudas, kus lõi haisu ülesse... no see hais oli 10x jubedam kui Rootslaste mädakala Surströmming. Haisuga võideldes üritasin veel sealt midagi välja sikutada, aga pragu oli kitsas ja tops kaugele veerenud. Nibin-nabin sain sõrme topsi vastu, aga see veeres veel kaugemale sügavikku nii, et enam ei paistnud ka. Okse kurgus taandusime positsioonilt ja kiirustasime koju pessu. Kõik riided läksid pesumasinasse ja käed said puhtaks küüritud, aga hais on siiani ninas hoolimata sellest, et olen juba 7 korda käsi küürinud. No ma ei kujuta ette, mis asi selles pakendis oli, mis võis sellisel kujul haisema minna. Igatahes koju sõitsime aknad kahelt poolt lahti, et mitte ära lämbuda. :D
Tegin mingi vale arvestuse. Nüüd kodus sain veast aru.
Alguse värk sai kodus ära lahendatud ja vahepunkt andis 30m täpsusega rohelise tule. Natuke maadlesin veel geokontrolliga, et seda tulemust paremaks rihtida. Sain ühe loogilise koha. Täna pärast patika higiringi sõitsin vahepunkti. Leidsingi mingi veidra info arvutatud kohast. Sellega ei osanud koha peal midagi muud pihta hakata kui üles pildistada. Eks nuputan kodus edasi.
Sai vahepunkt välja arvutatud, geokontroll andis täpsuseks 30m. Käisin laupäeval kohal, uurisin, otsisin, vaatlesin. Käisin pühapäeval abivägedega kohal, sai jälle otsitud kõikvõimalikud kohad läbi. Esmaspäeval sama asi. No ei jää silma midagi loogilist. Pime mis pime.
Aitab küll praeguseks, hiljem proovib uuesti.
Roheline vahepunkti vastus lubas minna teist punkti inspekteerima. On siis vähemalt üle vaadatud, kohustuslik seismine tehtud ja kui peaks juhised leidma, siis kohapeal lahendama ei hakka. Peaaegu saigi nii tehtud, aga iks hetkel näen telefoniga lobisevat Heldurit, lobiseb maast ja ilmast, tammub kividel, sehkendab sihitult uisapäisa käega ja ühtäkki tabas sealsamas meetri kauguselt muuseas edasised juhised. Vedas. Nüüd logides on juba teada, kuhu vist tuleks millalgi kohale kaema minna, kas sai õieti lahendatud. Seniks tänud peitjale.
Nullis käidud seismas väga ammu, siis vahepunktis seismas käidud ka mingi ammu, nüüd sai lõpus ka seismas käidud. Täitsa hea oli igalpool seista.
Nüüd tean, et olin ikkagi õiges vahepunktis aga ei leidnud.
Tulime täna suure tuhinaga, et nüüd on kodutöö tehtud ja saame kohe edasi, aga tutkit prat. Poleerisime seda punkti oma tunnikese, teadmata mida otsime. Kui siis lõpuks leidsime, siis ei osanud nagu midagi peale hakata selle infoga. Sai isegi Muinsatulede ööl nõu küsitud, kas me ikka õigel teel, aga pistab, et mul küll seisab keegi juhtme peal. Vaidani on ikka pikk ma ka, selle maa peale võib kohe mitu seisjat olla.
Paneme siis kirja siia mitteleiu. Tulime kohale ja mõtlesime, et lähme mütsiga lööma, aga tulemuseks oli null. Proovisin siis väriseva käega ka natuke kirvest visata, aga jõudu jäi väheks ja langes teine liiga lähedale. Eks tuleb uuesti tulla.
Esimene lihtne punkt oli juba ammu-ammu tehtud. Teist punkti ei osanud lihtsalt mittekusagilt otsima hakata. Olin paar korda teinud peatuse aga peatuseks oli see vaid ka jäänud. Täna oli Kristel kaasas ja võis alustada suure objekti läbikäimist. Esiteks oli ees natukene liiga lai takistus. Läksime suure ringiga. Palju ei jõudnud käia kui juba pakuti meile küüti. Minu väljavaadatud nullis peagi silmasingi ebakõla. Nüüd aga probleem mida nendega ette võtta. Sügasime kukalt vähemalt veerand tundi seal juures. Kummalgi ühtegi lahenduseni viivat ideed ei tekkinud. Kuna suure ringiga tagasi ei tahtnud minna, siis läksime üle laia takistuse. Mina sain ilusti üle aga Kristeli lillelised tennised said uue musta kuue. Edasi asusime siis kirvetama. Ma enda arust nägin lausa kahes kohas karbisarnast objekti. Kuna ühtegi karpi taevast alla ei sadanud ja aega oli ka kulunud mingi poolteist tundi, siis oli paras hetk tõmmata sellele otsingule siiski joon alla ning kuulutada endeid saamatuks.
Vahepunkti koordinaatide leidmine oli lihtne. Kohaleminek ei tekitanud liigseid probleeme. Märkamine võttis aega. Arusaamine samuti. Aga päris oma pea jagas ilmselt õige asja ära.
Lõpus üritasin, mis ma üritasin, aga midagi sellist, kuhu sisse nime kirjutada, kätte ei saanud. Kahju, sest esimene ja teine punkt olid väga lahedad.
Kuna see oli mulle kõigest esmakülastus, siis käisin ainult esimeses punktis. Parkisin auto ja polnud veel väljagi astunud kui kohalike koolipoiste punt ligi tuli ja üks neist millegipärast huvi tundis kas ma olen erapolitseinik... Kinnitasin, et ei ole, aga ega mind vist päriselt uskuma jäädud. Millest üldse selline küsimus, jäi paraku selgusetuks - sel hetkel ei olnud ma veel "uurimistööga" algust teinud.
Käisin teist korda teises punktis, aga sealt leitud sigrimigrit ei suuda siiani kuidagi numbriteks teha. Isegi ühtegi mõistlikku mõtet ei tule pähe, aga no mis ma argipäevastest tavaasjadest ikka jahun siin.
Esimene koolinädal tegi mu täiesti maatasa ning polnud tahtmist ennast üldse kodust välja ajada. Ilm oli aga nii ilus, et vedasin ennast ratta selga ja läksin kodule lähimat aaret piiluma. Esimene osa oli kodus muidugi tehtud ning ega selles midagi rasket ka polnud. Koha peal ei osanud ma aga mitte midagi teha. Ühe kena tunnikese vaatasin seal ringi. Siis küsisin natuke abi. Nüüd oli nagu asi selge, aga seda, mis seal olema oleks pidanud, ma ei leidnud. Enesetunne polnud ka parim ja läksin minema. Kunagi tulevikus proovin ehk veel.
Tõttöelda ega me muud eriti ei otsinudki kui teist punkti, mille juures olin kunagi kaks või isegi kolm korda asjatult käinud. Kui aare arhiivi ladestati, siis uurisin teadja käest, mida imet sealt õieti otsima pidi. Mina ju ei teadnud, et aare kunagi taas lahti tehakse ja otsimist edasi võimaldatakse. Seega suuri südametunnistuse piinu ma ei tundnud, kui täna kohale läksin, teades umbes, mille kohapealt silmad lahti hoida. Kuid kohalejõudmine oli keeruline. Avastasime teel eest kraavi, mis tuli tingimata ületada, kuid mille vesi nägi välja selline, et kui sinna astuda, siis haiseb veel ka pärast pesemist nädalaid. Heleni tagasihoidliku märkuse "saab vaid veidi märjaks" põhjal soovitasin tal siis üle hüpata, kuid lõpuks otsustasime siiski üksmeelselt ringiga minna. Kui kraavist kuiva jalaga üle saime, läksid meie teed taas lahku, kuna üks läks tutvuma objektiga ühelt, teine teiselt poolt. Helenil läks vist paremini kui mul, kuna ma pidin terve tee väikesi peatusi tegema ning pisikesi limaseid nälkjaid varvaste ja sandaalide küljest lahti peksma. Igatahes kohale jõudes tuvastasin kohe kummalised märgid ja kuna ma nendega midagi peale ei osanud hakata, siis tegin pilte. Selle ajaga jõudis Helen turvaliselt tagasi, loomulikult teisele poole kraavi ning julgustas mind sealt üle hüppama. Mis tal oli viga seletada, kindel maa jalge all. Nälkjaid ka polnud. Igatahes juhatas ta mind nn koolmekohta, kus ma siis tõesti konnalikult graatsilise hüppe sooritasin. Loodetavasti jõuab millalgi ikka kolmandasse punkti ka, et need eelnevad otsingud asjatud poleks olnud. Lihtne aare, mida põrgut.