Oli täiesti vaikne hetk, loodus oli nii unine, et mitte ühtegi heli ei kostnud. Kui sel hetkel oleks sulg kukkunud, siis oleks tagajärjed olnud ilmselt hullemad 5 pallisest maavärinast. Samal ajal liugles maa kohal üksik rasvatihane, vaatas oma teraste silmadega ringi toidulootuses, vaevu tõusma hakanud päikese õrnalt kollakas valguses. Külm tuul oli ta juba täiesti ära väsitanud, kuid kandis just õiges suunas ööbimiskoha poole. Samal hetkel kerkis umbes 20m allpool valge lumevaiba seest välja midagi tumedat, rasvatihane kangestus, toidu jaoks oli see liiga suur, meeleheitlikkult paremale pöörates, tegi ta kiire põike.

Ivan tõusis istukile, avas silmad ja nägi imestuseks ühte musta linnukest enda kohal õhus hõljumas. Kuna järgmisel hetkel tegi linnuke kiire pöörde, siis korraks tundis ta kerget iiveldust. "Uhh uhh" ühmas ta läbi külmast siniseks tõmmanud huulte, rapsas käega üle näo ja tundis kuidas imelik niiskus tema kontidesse tungis. Aeglaselt hakkas mõte tööle ja meenus midagi rongisõidust, Jurast ja sellest kuidas nad olid tassinud 2 kasti Pilsnerit perroonile ja asunud rongi ootama. "Aga kus on mu õlled" ehmus ta, vehkis kätega lumes ja kuuldes kolksatust, rahunes. Näppude alla jäänud pudeli tõmbas ta kiire liigutusega enda juurde ja vaatas: kinnine Pilsner. Vilunud liigutusega tõmbas ta korgi hammastega maha ja kallutas pudeli suule, õnnistushetke ootuses tundis ta sülge kurku tungimas. Ootushetk venis pikaks, tuttavat tunnet ei olnud, midagi oli valesti. Õlu ei voolanud, "raisk" karjus Ivan "krt, raisk", rohkem tema külmast kähedaks muutunud hääl ei võimaldanud. Õlu oli külmast jäätunud. Õhku lõhestas üksik karje, sellest oli tunda piina, õhu molekulid isegi rivistusid aupaklikult ridadesse, et võnked kiiremini mööduksid. Saabus täielik vaikushetk, mille hetke pärast katkestas üksik "purtsatus", oli kuulda müdinat ja Ivan oli lõpuks püsti, lääpa tallatud pruunid kingad sügavvalges lumes turritamas. Ivan rehmas käega, ta juba nägi midagi. "See on see suund, võta või jäta" mõtles ta omaette. Kuigi ta pea käis 180 kraadi ringi, astus ta kindlat siksakilist trajektoori mööda otse edasi, lohisevad jooned valges külmas lumes järel. Ivan oli tundnud "voolava vedeliku" lõhna, tema pea oli teinud kiired arvutused ja eksimust ei saanud olla. Vaatamata kuivanud kurgule, möirgas ta käheda häälega laulda, õnnistuspisarad mööda külmast siniseks tõmbunud põske alla voolamas "ma läähen nulli, ma läähen nulli, tam-tam-taraa, ma läähen nulli, ma läähen nulli, ..."

Aare asub koordinaatidel:

59° 2x,xxx' 24° 5x,xxx'

ETTEVAATUST: VÕIDAD MINUTI, KAOTAD ELU! ÄÄRMIST ETTEVAATUST OTSIDES!

Sa leiad mõistatuse õigest kohast ja siis saad soovi korral kontrollida oma tulemust Geochecker Ära unusta kontrollides muuta W E-ks(idapikkuseks)!