Toora aarde külastus peale pikka sündmust ei olnud probleem, aga mikrot metsast seekord leida ei suutnud...kaval asi :) Aga koht on ilus ja kindlasti pole kahju sinna tagasi minna :)

 1 

Keskendusime ühele objektile, pärast selgus et seal oli kunagi vihje olnud, peitja võiks selle uuesti üle vaadata. Järgmine kord uuesti. Ilm oli imeilus, konnad paterdasid igal pool ringi.

Kividest väiksem

 1 

Kui auto ära parkisime, näitas termomeeter -21 kraadi. Hea külg oli see, et saime otse üle järve nulli jalutada. Halb külg oli see, et &%¤"##¤€$€£, KUI KÜLM! Pime muidugi ka. Tähistaevas. Rahnu leidsime igatahes üles ja poleerisime-kopsisime 20 meetri raadiuses igasuguseid objekte. Kui aga enesetunne juba üsna kahtlaselt loiuks hakkas muutuma, siis tuli alla anda ja üle järve tagasi vudida. Autos oli raske värisevate kätega süütelukku üles leida ja Rudolfi jäätee oli tahkeks muutunud :D Järgmine kord normaalsemates oludes või vähemalt õige talveriietusega. Aga päris ekstreemne seiklus, selle eest aitäh! :)

 6 

Üldiselt ma mitteleiu logisid kirja ei pane, kui just mul ei ole midagi tähtsat öelda või info on vajalik teistele. Seekord on erand, sest hädavajalikku infot mul pakkuda ei ole ja tähtis mu jutt ka ei ole. Aga selle aarde otsimine pakkus sellise emotsiooni, et pean seda teiega kohe jagama. Kuna selle aarde otsimine tuli suhteliselt jooksvalt siis ega me eeltööd lähenemise osas eriti teinud. Kunagi ammu olin midagi lugenud kuid ega see siis mul seal meeles ei olnud. Üks teeots (see õige) tundus olevat talu juurde minevat ja nii me siis sinna valesse kohta sõitsime. Parkisime autod ja pistsime sõbraga punuma. Tee oli ilusasti niidetud, kuid viis kahtlaselt valele poole järve, kuni ühel hetkel olimegi valel kaldal. Väike kaar mööda võsa tundus olevat liiga karm kuna ees läks ju niidetud rada, kuigi nüüd mõeldes meenub, et juba seal vaatasin, et jube suur ring tuleb ümber järve. Edasi minnes jätkus ilus niidetud tee, ainult pori ei olnud mis oli eelmises logis kirjas. Kõndisime kuni jõudsime tupikusse, niidetud tee sai läbi ja edasi oleks vaja minna olnud oma kilomeeter ümber järve. Tagasi ka ei viitsinud minna, et natuke padrikus olla ja siis õigele kaldale saabuda. Tundsin juba, et sõbra suust tulevad laused, ah jätame selle aarde vahele... Nii ma siis välkkiirelt olin bokserite vääl ja valmis need 80m üle järve ujuma. Minu kiire tegutsemine ei jätnud mu kaaslasele valikuvõimalust ja nii me siis juba ujusime üle järve. Üle järve ujuda pastakas hammaste vahel ja gps käes on päris keeruline, mingi aeg tuli ujumiskätt vahetada, sest hakkasin järve põhja poole suunduma, nii ma siis seda kätt vahetasin. Edasi hakkas vesi suhu trügima ja raske oli seda välja puhuda nii, et pastakas hammaste vahelt ära ei lendaks, võtsin pastaka samasse kätte kus gps. Nüüd tuli üks kord veel kätt vahetada ja nii see juhtuski... Ühel hetkel oli järvepõhjas... õnneks pastakas, mitte gps :). Siit kõvematele geopeituritele nagu Miki, kui aare leitud minge otsige järvepõhjast Saaremaa Laevakompanii pastakas ülesse :P Saime siis kuidagi üle järve ja asusime aarde juurde kõndima, mis oli päris vaevarikas kuna käbid ja muu sodi ei ole linnapoiste jalgadele parim kooslus. Aarde juures tabas meid kahjuks ebaõnne, sest aaret me kätte ei saanud, ma ei ole kindel, et me ta üldse leidsimegi, kuid vist ikka leidsime. Teda kätte saada üritasime kõigega mis meie varustuses oli: gps, gps`i kaelapael, bokserid, oksad metsast jne. Igastahes raketiteooriaid kuidas aaret kätte saada tekkis ikka hulgi vaatamata vahendite vähesusele. Mõllasime seal mis me mõllasime aga Mägiaivareid meist ei saanud. Siin aarde juures kogesin, et ka mitteleiud võivad olla väga ägedad ja vahest peab ka sinist nägu kogema. Ühesõnaga inimene kes on geovõõras loeb siit välja, et sain ainult pastakast lahti ja märjad bokserid aga tegelikult sain suurepärase geoemotsiooni :)

 1 

Jätsin sõiduriista talu juurde ja kulgesin mööda porisevõitu teed jala. Otsitav tuvastus kohaselt, kuid paraku ei õnnestunud sellest leida paberit ja kirjutusvahendit. Et neid endal kah kaasas ei olnud ja nimi jäi aardesse talletamata, siis tuleb vormistada mitteleidmine. Aga koht on põnev ja aare igast otsast kiiduväärne, aitäh!

Kohale jõudes torkas silma ühed detailid ja leidsin müstilise konstruktsiooni, mille kasutamist ma ei suutnud selgeks saada. Lootus säilis, et järsku logiraamat ilmub nähtavalt aga tühjagi. Kunagi kui tutvusringkonnast keegi osavam leidnud, siis loodan, et saan õpetussõnu.

Läksime Siimuga Tiinale-Taavile Võhandu maratonile support-teami tegema ja lootsime ka mõne aarde leida. Külmade ilmade tõttu oli Tamula veel jääs ja stardid hajutati. See oli meile ütlemata ebasobiv, sest kohale kõndimiseks ja otsimiseks jäi vaid max pool tundi. See osutus aardeleidmiseks ebapiisavaks.

Siin süvenes veendumus, et mulle Müraka aarded meeldivad. Lausa nii väga, et neid ei tasu esimesel korral leida vaid tuleb ikka mitmel korral külastada. Õige teeotsa saime teada kohalikelt lahketelt noortelt, kes olid just järve juures käinud. Mööda nende värskeid jalajälgi oli väga hea orienteeruda. Kohapeal müttasime oodatust kauem ja oleks seal ilmselt kauemgi aega veetnud, kui pimedaks ei oleks läinud. Naaseme, kui lumi on minevik ja püüame siis kindlaks teha, kas olime pimedad või aitas lumi kaasa, et me otsitavat leida ei suutnud. Vahva oli - varsti jälle!

Aare jäi seekord leidmata. Sai otsitud nullist ja selle ümbert, kuid meie silmad jäid pimedaks.

:(