Omast arust käisin küll õiges kohas kirvetamas, aga nu ei saanud pihta.

Uus bussi aare ei lahene kuidagi ja kirvest ka visata ei oska esimese hooga. Võtsin siis hoopis selle aarde ette, see lahenes õnneks kiirelt ja vahepunktid said üle vaadatud. Lõpu juurest tuhisesime läbi, aga otsida nagu ei jõudnudki, muud kohustused ootasid.

Tõsine ikaldus ikka selle aardega. Selle aarde puhul ei tohi varemleidnut kaasa võtta, muidu võib otsima jäädagi. Ahistasime valesid kohti lugematu arv kordi nii valges kui pimedas. Kui lõpuks oma peaga mõtlma otsustasin hakata ja eemalt veel üks samasugune kolmik silma jäi ja sinna suundusin, siis tuli teine punkt hetkega välja. Kuna lootsin kogemusele, siis ei jäi koordinaat kirja panemata ja suundusime lõppu, aga ei leidnud sealtki midagi. Järeldasin, et ju siis on lõpp ka muutunud võtsin uuesti koordinaadi. Kohale sõites selgus, et see näitas siiski kohta, kust olin otsinud, aga ilmselt oli selle saaga jooksul lihtsalt lõpp jõudnud kaotsi minna. Kõne peitjale kinnitas, et otsin õigest kohast.

Käisin mõlemas vahepunktis, aga lõppu ei jõudnud.

 28 

Mõistatus mulle väga meeldib, soovitan juba ainuüksi seda, olgugi et aardekarbini ise veel saanud pole. Virtuaalse bussisõiduga tegin esimese katse suvel, aga siis jõudsin omadega rappa. Põhjuseks muidugi seesama liin nr 52, mille kohta vahepeal rasvane märkus on lisatud ja mida ma tookord ei taibanud välistada. Nüüd pika pausi järel algusest peale uuesti proovides, sujus kogu ekskursioon libedalt ja vahepunktid sai veerand tunniga välja selgitatud. Nende põhjal võinuks tegelikult juba suht kindlalt otse lõpp-punkti minna, aga põhimõtte pärast tahtsin ikka kogu komplekti leida.

Ühes vahepunktis pääsesin lihtsalt ja kiirelt, teises sai natuke nalja. Õhtuse tipptunni tõttu piidlesin avalikumaid kohti eemalt. Siis lipsasin läheduses olevasse varjulisemasse paika ja vaatasin seal ka ringi. Lampi põlema ei pannud, sest see oleks võibolla möödujate tähelepanu tõmmanud. Aga isegi suhtelises hämaruses jäi kohe silma üks objekt, mis geopeituril üldiselt küsimusi ei tekita, eriti veel niisuguses kohas (vaata pilti). Asi oli üsna kõrgel ja ma väga täpselt ei näinud, välguga tehtud pildile jäid detailid oluliselt selgemalt. Igatahes kohapeal kangutasin jupp aega, määrisin käed kapitaalselt ära ja jõudsin juba mõttes vanduda, et miks see konteiner nii hirmus tavotine olema peab. Ühel hetkel toimus ootamatu muutus - kuusk minu pea kohal lõi äkitselt värvilistes tuledes särama (vaata pilti). Taganesin ehmunult ja järeldasin, et tegemist oli hoopis mugude "aardega", mille seos geopeitusega on enam kui kahtlane :) Nühkisin pisut eemal lumehunnikus kätelt osa tumedat õlikihti vähemaks ja jätsin asja selleks korraks pooleli. Jätkan inimtühjemal kellaajal ning ilmselt lambi abil.

Mugude aare ...

... hooldatud

Viisakas oleks panna mitteleiulogi. Umbes 4 korda olen suutnud mitte leida bussipeatuse lõpp-punkti vahepunkti konteinerit. Positiivne aga vähemalt see, et koordinaatide oma on nüüd mul juba 2 korda leitud, sest üleskirjutise suutsin vahepeal ära kaotada. Eks millalgi jälle

 1 

Peale mitmete versioonide läbikatsetamist olen saanud lõpukoordinaate pea kõikidesse linnaosadess ja ka merre aga geokontroll lubavat tuld ei taha mitte näidata.

Ühe vahepunkti leidsime kiirelt suurema vaevata. Bussireisi lõpus leidsime eest vaid väljaheiteid, oksal istuva õnnetu linnu (mitte segamini ajada angry birdsiga) ja tema lähedusest linnupesa. Ka rahvast vooris suuremas koguses mööda. Vajalikku vihjet edaspidiseks ei leidnud.

Tee, mis tahad.. loe seda kirjeldust nii täpselt ja sõna-sõnalt, kui võimalik, aga ikka tuleb teine vahepunkt valemis merre. Oma suva järgi muud moodi talitades ja kõhutunnet-loogikat rakendades saime muidugi maa peale ka punkte. Geokontroll sülitas neile kauge kaarega, ning kirjeldusele vastavat ei leidnud ka. Korduvad kohad tekstis "Ning istume seal peatuses peatuvale teisele bussile", ning peatuses peatub 4 või 5 erinevat liini, suurendavad võimalike variantide arvu kokku mitmetesse kümnetesse. Ei saa veel pihta. Järjest suurem respect tekib inimeste suhtes, kes selle lõdva randmega ja ainult oma peaga ära tegid.

Üks mitteleid ka vahele. Hea lihtne mõistatus? Me suutsime tekstist nii palju kaheti, kolmeti või ei tea, mitmeti mõistetavaid asju välja lugeda, et lõpuks jäi kümneid ja kümneid erinevaid vahepunkti koordinaate, mis võiksid sobida. Geokontroll loogilisemaid söödavaks ei tunnistanud ja midagi vahepunkti laadset, kus edasi liikuda me ei leidnud. Kunagi kui veel mõne mitmeti mõistetva asja avastame, mis seni kahe silma vahele jäänud, pusime edasi.

 1 

See bussisõit meenutab kangesti aegu, kui sai siia, nüüdseks bussipealinna, üheksakümnendatel elama ronitud. Algus oli ikka täitsa kosmos. Nina vastu jäist Ikaruse klaasi, et jummala pärast kuskilt mööda ei pane. Tavaline mõistatus oli (geomõistatusi siis veel ei olnud), et kas soovitud peatus bussi aknal märgitud kohaga kuidagi kokku ka langeb. Ei olnud lihtne. Lihtsam oli kesklinnast jala Piritale visata.
Ei läinud seegi bussisõit kuigi lihtsalt. Peatus oli peale kirjelduse lugemist kohe selge, aga kuidas nendest valikutest see õige buss leida, tekitab teoreetilises plaanis siiani õlakehitust peitja sokkide osas. Algul põrutasin hooga muidugi bussiga linnast välja, kuid oli tarmu esimeses peatuses muidugi maha tulla. Teisel katsel tõstis geopiletikontroll bussist välja ja soovitas mujale vaadata. Nooh, läbi häda sai siis jälle hoog sisse, kui oligi, Kosmos! Sai mõned peatused tagasi kedratud ja siis loomulikult õige bussiga vales suunas! Bussijuht oli õnneks viisakas mees. Tegi ringi ära ja lõpuks viis täitsa õigesse kohta. Siis muidugi tuli äratundmise tunne eelnevast vestlusest bussijänestega, et koht on õige, aga koordinaadid ei sobi! Saa siis nende peitja mulgustatud piletitest aru. Esimese peatuses ei ole sokivärv oluline, aga juba järgmises peab lugema sokiaugud kokku. Nooo, jahh. Nüüd vähemalt on pooled lõpu koordinaadid olemas. Teise poole hankimisel ei tahtnud leegiheitjaga liigset tähelepanu endale tõmmata. Mõnel valgemal ajal ehk uuesti.