Tüüp: Virtuaalne aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: muu Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kunagi oli nendel koordinaatidel reaalne aare. Kuna tormid on siin sagedased külalised, siis on ka aare muutunud virtuaalseks.
Aarde leidmiseks on vaja koordinaatidele jõuda altpoolt. Kasulik koht aardeni jõudmiseks on järgmine:
N 59° 22'44''
E 24° 02'11''
Alates 02.09.2007 lisa leidmiseks logiteatele foto oma gps-i näiduga või pildista toru altpoolt, hea kui ise ka pildile jääd:)
NB! Aardele lähenedes pea meeles, et liigud Pakerordi sihtkaitsevööndi, kus on inimeste viibimine keelatud 1. maist kuni 31. augustini, piiri ääres.
Kindlasti jälgi ka, et sa ei häiriks nimetatud ajavahemikus aarde lähistel pesitsevaid üliharuldasi krüüsleid, veel parem, kui lükkaksid aardekülastuse üldse muule ajale.
Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskiri
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 01. mai kuni 01. september
Vihje: pole
Lingid: https://www.riigiteataja.ee/akt/847769
Aarde sildid:
soovitan (7), lumega_leitav (3), ilus_vaade (3), liikumispiirang (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCE71
Logiteadete statistika:
101 (73,2%)
37
19
1
0
1
0
Kokku: 159
Nojah... eks oli ju juba trepi juures selge, et üsna lootusetu ilmselt täna toru alla jõuda, aga siin on tore ikka jalutada, nii tegime inim-loom-katse kui kaugele kuiva jalaga saab. Sai päris kaugele, kuni kõrval vahutavad suured lained juba üha tõsisemaid ähvardavaid vihjeid andsid.
Nojah, eks oleks ju suure tahtmisega veel pisut saanud, aga milleks. Kaasas olnud peni väljendas ka oma pilguga väga konkreetselt, mida ta edasimineku plaanist arvab;).
Tatsasime tagasi trepini ning tegime huvi pärast kontrollretke mööda ülemist serva toruni. Nojah, nüüd oli selge, et meie teekond panga all toruni oleks ühel hetkel niikuinii katkenud;. Tegime mitteleiu tähistamiseks hoopis gps-kunsti.
Toru jääb niisiis taas ootele. Kunagi ikka;).
PS: Praegu logides vaatan, et GC lehel täna leitud:) aga no seal vist on teised nõuded, geopolitsei ei karista, mitmed viimased leiud on torust ikka väga kaugel tehtud.
Mõtlesime üle vaadata. Piltide järgi otsustades vist kõige kaugem mitteleid :D
Ilus oli ikkagi, aitäh!
Ega ma väga ei lootnud, aga tasus proovida ;)
Siin oli täna äge.
Ilusa talveilma puhul eeldasime siin pankranniku all palju jalutajaid trehvata, aga enne päikeseloojangut oli siin vaid üksik fotograaf.
Algus oli paljulubav, kuigi taamal loksusid suured lained, oli rannaserv laialt jääs. Optimistlikult kõmpisime toru suunas. Varsti hakkasid lained aga üha lähemal loksuma. Esimesest kitsast takistusest sai siiski veel mööda, tuli vaid ära oodata merelaineta hetk.
Õige pea oli aga ees jääsupp, mis ulatus jäätunud kaljuseinani. Mhm. Tuleb tunnistada, et oli korraks segaseid mõtteid, aga terve mõistus võitis ;).
Pärast seda mõnemeetrist vesist lõiku, kus hooga tulevad lained peatusi alles vastu seina, tundus jälle täitsa tipatapa jäärada, paraku polnud seljakotis ei kalamahekummikuid, ei redelit, isegi mitte suuri musti prügikotte. Kujutasin muiates ette, kuidas meie geokamba parim multigeotööriist, oleks siin end lihtsalt lahti pakkinud ning selle pisikese takistuse kerge vaevaga ületanud.
Mina leppisin olukorraga, tegin mõned jäädvustused ning läksin tagasi kaljutükkide taga ootavate kaaslaste juurde. Laps on juba igasugu tegudega harjunud, aga mugu oli rahulolev, et aruka otsuse tegin ;).
Hetk hiljem astusin täiesti suvalises kohas peaaegu põlvini merre… häh, üks jalg niikuinii märg, mis sellest teisest enam! Läheks tagasi ja kahlaks läbi? Kaaslased hakkasid kiiresti urisema, et nii loll ei saa ka sa ju ikka olla? no olgu, tõesti ei ole.
Nautisime päkeseloojangut ja lonkisime tagasi trepini.
Püksisäär jäätus toruks, aga see paraku siiski päris toruks ei klassifitseeru. Lapsega genereerisime mõned lõbusad versioonid, kuidas seda jääsuppi seal ületada saaks, vähemalt oli kõigil naljakas.
Väga tore jalutuskäik oli!
Kes tahab seda praegu skoorida, siis pühapäevaste olude põhjal näiteks koos mõne eespool mainitud abivahendiga ilmselt tehtav ;):).
Parkisime auto soovitatud kohta (mitte sinna, kus uhke trepp on ehitatud) ja laskusime alla. Ei olnud liiga mõistlik ja liiga turvaline, aga eks ma juba olen ennegi öelnud, et mingeid valikuid ma teen teoreetilistest teadmistest hoolimata hoopis vastupidi. Õnnelikult panga all, asusime vaikselt jalutama. Kuniks silmasime toru. Nojah, aga toruni oli veel üsna mitu maad minna, kuid vesi oli vahel ja polnud seda nägugi, et ta sealt lähiajal lahkuma hakkaks. Tegime siis moe pärast ikka paar pilti, vähemalt on täiesti aus mitteleid. Tagasi üles läksime juba mööda poppi treppi. Oli põnev matk.
Nii lähedal, aga ometi nii kaugel. Ratas sai jäetud randa viiva trepi juurde põõsasse. Kiviklibul ja märjal platool kilomeeter sirgeks kõnnitud. Edasi sai ronida märja adru peale, mis üllatavalt vähe libises. Korraks tundus, et läheb õnneks, aga 150 meetrit enne lõppu enam edasi ei lubatud. Kalju sisse on sööbinud väike aste, mis kvalifitseeruks kuiva kivi korral igati euro tee alla, aga märjaga ma sealt üle minna ei julgenud. Paar head meetrit oli võimalus ebaõnnestumise korral alla sadada. Läksin tagasi väikese süvendini, heitsin püksid, sokid ja muud hilbud seljast. Järele jäid vihmajope ja jalanõud. Sumasin vette, kastsin ennast nabani märjaks ja vandusin alla, kui sama astme all laine mu vastu kaljut lapikuks pressis. Tuleb tagasi tulla, kui meri soojem ja tuuled maha rahunenud. Ronisin tagasi süvendini, kuivasin päikesepaistel niivõrd kuivõrd mõõdukalt niiskesse olekusse ja otsisin ratta üles. Aitäh kohta tutvustamast!
Ei jõudnud kohale. Muudetud mitteleiuks. Põhjus: puudub pilt torust altpoolt.
Leitud, väga äge aare. Aitäh.
Muudetud mitteleiuks. Põhjus: puudub pilt torust altpoolt.
Olin juba seal kandis teisi punkte võtmas ja otsustasin, et proovin seda ka. Varemalt vihjed läbi lugenud teadsin, et arvatavasti peab ikka jalad märjaks tegema. Jäin siiski lootma, et meil talv ja ehk on ka mererannas pisut jääd peale tulnud. Olin suhteliselt lähedal ja koht juba paistis kui pidin tõdema, et külma ikka nii palju olnud ei ole ja kahjuks olin sunnitud otsa ümber pöörama.
Sellise ilmaga ei kutsunud miski vette plätserdama, seega jäin toru kuivalt pinnalt vahtima. Väga ilus koht sellegi poolest. Tänud kutsumast!
Olin tööl ja Kaupo ahvatles mind oma plaaniga minna õhtul proovima toru alla trügimist. Ütlesin, et ei saa kuna ka õhtul kell 7, mil stardisoov, olen jätkuvalt tööl. Samal ajal käisin mitu korda vaatamas seda täiesti tuulevaikset ilma ja pilvitut taevast. Teadsin, et perfektsed konditsioonid proovimiseks. Õhtu jõudis kätte ja tundsin, et kui teen ülikiiresti kõik enda toimetused ära, siis äkki jõuan minna ja on ka 3-tunniline vaba aken. Mõeldud, tehtud. Kuigi teen nigunii kõike tavapärasest kiiremini, siis see kiirus, kuidas ma kõik toimetused kuni autorooli jõudmiseni ära tegin, on mulle tagantjärgi isegi uskumatu. Sõites Paldiski poole aga hakkasin sügavalt kahtlema kas see ikka on hea mõte. Ülemistelt startides oli päike juba ülimalt madalal. Lõpuks autoga trepi juurde jõudes oli päike muidugi loojunud juba aga valgusekuma veel jagus ja olid olemas ka taskulambid. Panga pealt ilmnes veel teine tõsiasi, hästi õrn tuuleiil. Pidasime nõu ja otsustasime ikka uurida asja. Kui juba kohale tuldud, siis oleks ju patt mitte proovida. Jalgu sai natukene vee sees leotatud aga suurimat takistust ei olnud julgust proovida. Piisavalt palju aru oli peas. See väike tuuleiil mis puhus tekitas kalju äärde tõsiselt tormise mere. Peksis karmilt vastu kaljut ja tõmbas ning lükkas vett igas suunas. Allan ronis äärele ja uuris sealt elu aga paistis vist ainult surm. Astus korra ka päkasügavusse vette, mis päädis vaid sellega, et laine pritsis vett õlani ja oli aeg loobuda. Tagasitee möödus juba kottpimedas. Tee tundus palju pikem ja pidevalt oli tunne, et nüüd oleme küll juba trepist mööda jalutanud aga lõpuks ikka tuli ka pääsetee. Oli tore esimene katse. Nüüd vähemalt teab täpselt mida see kogu protsess endast kujutab ja millise ilmaga pääseb logima.
Ütlesin kohe, ei. Mees ei usu. Lõpptulemus: eip :/
Nagu kombeks on saanud, siis kord kuus tuleb ikka torule külla minna. Tegelikult oli ükskord ometi päikeseloojangu ajal viitsimist merd ja panka pildistada, ent kui ma olin juba mitu kilomeetrit maha kõndinud, tuli pähe vaadata, kaugel see virtuaalaare siis on. Ei olnud kaugel, kõigest mõnikümmend meetrit. Aga kättesaamatuks jäi ikkagi, kuigi seekord jõudsin kaugemale kui kunagi varem.
Päris õudne oli nende pangalahmakate all seista ja pildistada. Mitu korda arvasin kuulvat kivide kolinat ja hüppasin püsti, süda sees tagumas, aga iga kord paistis pank siiski endise kujuga olevat. Lisaks oli vahepeal kuulda mingit undamist, nagu puhuks keegi pudelisse ja kõigele lisaks hakkas veel ärritavalt grillilõhna tulema. Nagu hiljem selgus, siis mu pea kohal mingi seltskond grilliski, täpselt "varisemisohtliku" sildi kõrval.
Päikeseloojang oli vägev, aga ma ei hakka geopeituse lehele Kalju aarde albumit tekitama. Toru pildi panen küll, kuna tõenäoliselt enne jäist talve ma selleni ei küündi.
Oli tiba ilusam ilm küll, aga kohale ikka ei jõudnud. Kilomeeter kõndimist, kaks ja pool tundi pildistamist ning 200 m pealt pidi tagasi pöörama, kuna vesi oli isegi minusuguse entusiasti jaoks liiga kõrge. Aga ma jätkan üritamist... (hakkab kinnisideeks muutuma).
Mul oli kindel plaan Kaljuni minna. Nii kindel, et olin valmis ükskõik kust ja kuidas alla minema. Parkisin auto sinna, kus väidetavalt pidi mingi allaminekukoht olema ning asusin seda otsima. Tõepoolest, mõningase kõndimise järel oli väikses lõhes pisike, punane ja väga libe 6-astmeline puuredel. Imestasime, kas see ongi see mainitud koht ja teatava kõhkluse järel üritasin proovida ronimist. Mnjah, juba niisamagi oli see keeruline, aga turnida veerevatel kividel järsu nõlvaku peal nii, et käes on ka statiiv ja kaelas raske fotokas, vähendas isegi minu entusiasmi. Lõpuks loobusin sellest mõttest raske ohkega, aga võtsime suuna infosildile. Koos autoga.
Järsakul kõndida oli ka kergelt kõhe, aga sõita seal veel autoga oli juba hulljulguse tipp. Sildi juures avastasime irooniliselt suure, tugeva ja üldse mitte libeda (ning kaheldamatult rohkemate astmetega) laia trepi. Võiduka hüüdega tormasin alla ning asusin igal nurgal, igas poosis pildistama. See sai mingi hetk ka saatuslikuks. Nimelt kui üritasin vahepeal järsakut ennast pildistada, kükitades seljaga mere poole, tuli kolm tohutut lainet (enne oli meri jummala sile ja rahulik) ning mattis mu enesesse. Ma ei saanud ka püsti karata ega minema joosta, kuna fotokas tegi parajasti pilti. Nii ma siis sisuliselt istusin veebruarikuu merevees ja ootasin kannatlikult, kuni fotokas oma protseduurid lõpetab, tundes samal ajal, kuidas vesi püksisäärest praktiliselt aluspesuni sisse läheb. Õnneks saapad on suht veekindlad, aga pikapeale hakkas niiskus sinnagi sisse tungima.
Kõndisime maha umbes 400 m kui mul oli tunne, et peaks nagu hakkama kohale jõudma. Kuid lõpuks gepsi vaadates hakkasin vanduma: punkt, mida ma taga ajasin, näitas selle pisikese kipaka redeli juurde, toru seevastu oli veel 500 m kaugusel. Kuna kell hakkas juba 6 saama, valgus peaaegu kaduma, marssisime alistunult tagasi. Trepist ülesminek võttis mu sellisele võhmale, et pool teed Paldiskist välja ma ikka veel ähkisin autorooli taga.
Kahju, et nii läks, aga samas võib-olla ka hea. Nüüd on selge, et esimese ilusama ilmaga olen ma kõpsti kohal.
Aardele lähenedes rääkis Inga, et siin peaks olema trepp kust mugavalt alla saab ja seejärel tuleb veidi jalutada. Pangapealsel jalutades tegime nalja, et raudselt on see trepp mingi vana kipakas redel mis katsudes koost laguneb. Oi see tundus naljakas! Kuni ühel hetkel leidsime kuskilt kaldapraost redeli... sama hästi oleks võinud öelda, et siin on eskalaator või lift! Loobusime siit laskumast kuna taevast sadava olluse tõttu oli redel väga libe ja ega see väga kindel ka ei tundunud. Teisest teeotsast saime autoga lähemale ja seal infotahvli jures oli tõesti korralik ja lai trepp. Inga läks ees alla, ma käisin vahepeal Kuupaiste juures ära ning laskusin ka trepist alla. Seal all kulus meil ligi tund kokku aga päris toruni ei jõudnudki. Eks teinekord tagasi. Vähemalt sai Inga siit terve portsu pilte.
Kuna varem seal käinud polnud, oli ikkagi huvitav jalutuskäik.
Oli plaanis sinna jalutama minna ning ühel hetkel tuli meelde, et seal vist oli mingi virtuaalne aare olemas. Sai kaks asja kokku viidud ning jalutuskäigule lisaks ka toru üles otsitud. Läksime nii kaugele kui saime ja ka toru jäädvustatud. Mõnus koht oli ja kohati ka veidi kõhedust tekitav nende suurte väljaulatavate kivilahmakate all olla. Otseselt toru alla ei õnnestunud kuidagi minna-talveni on veel aega ja paati ka polnud. Ronima ka ei hakka ja elu ohtu seadma. Tundub, et kirja läheb seljuhul mitte leiuna, kuna ei olnud võimalik toru alla minna.
Mul oli kaks head põhjust mitteleiuks: esiteks, sinna ei tohi minna, teiseks sinna ei julge minna. Lahe. Tulen kindlasti tagasi. Tänud peitjale.
sai ette võetud rännak panga all,kuna uudised kirjutavad et veetase on pool meetrit tavalisest madalam siis oli lootus et jõuame päris toru alla aga juhtus nagu tavaliselt:) kahjuks jäi 64m puudu nullist kuid pildi tegemiseks oli kaugus piisav.
Vaadates 6.03.11 ja 26.03.11 logisid otse toru alt tehtud piltidest, siis login külastuse mitteleiuna, sest toru alla, me siiski ei jõudnud ju...