Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Raplamaa Raskusaste: peidukoht 4.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
NKT Vahastu linnamägi kuulub aarete sarja NKT (Nelja Kuninga Tee).
Vahastu linnamägi on Türi kihelkonna kõige kõrgem mägi. Legendid räägivad, et seal asunud vanal ajal linn. Vahastu külas asub kirik, mille ümber olnud männitukk. Legend räägib, et see olnud rahva kogunemise koht. Mitte keegi ei olevat tohtinud seal puid raiuda, muidu lööb kirvega jalga. Vahastus asuva Mõime ehk Memmekõrva mäe kohta räägib rahvasuu, et see olnud kunagi rahvale vana pelgupaik ja seal elanud üks nõiaks peetud vana memm. Keskajal, kui nõiajahti peeti, lõigatud sel memmel kõrvad ära.
Aare asub nõia kõrvast mitte kaugemal, kui vanamemmel pikkust oli. Kõrva palun kõrvarõngaid mitte lisada ega seda muul moel puudutada. Kui teil õnnestub mäelt leida ka teine kõrv, siis teavitage sellest meid.
Vihje: pole
Lingid: http://www.hot.ee/neljakuningatee/vahastu.htm
Aarde sildid:
soovitan (3), 2013_aasta_aarde_kandidaat (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4C6TY
Logiteadete statistika:
36 (63,2%)
21
12
1
1
0
0
Kokku: 71
Otsustasin jätta kõik Sooharu talud ja muud Käru aarded teiseks korraks ning sõitsin edasi Vahastu linnuse poole. Aardest pole mõtet pikalt rääkida, lihtsalt tuli see leid. Teel aarde juurest rattani sain võsa käest kõvasti peksa, käed on nüüd kriime-kraame täis. Aitäh!
Pimedas sai otsitud seda nõia kõrva ja lõpuks ka leitud.
Otsisime taskulambiga pimedas nõia suurt kõrva, lõppuks leidsime nõia ja ka aarde.
Aitäh peitjatele aarde eest
Algul tundus täiesti lootusetu olevat sealt midagi leida. Võsa oli ka oi oi kui palju aga siiski mitte nii meeletult, et midagi poleks silma jäänud. Kahtlase koha juures olles tundus jällegi, et peaksin asuma õiges kohas, kuid kus on siis aare. Viimaks silmasingi teist, kuid tekkis küsimus, kuidas logiraamat kätte saada, et kinnitust mitte ära lõhkuda. Helistasin Priidule ja seejärel sain valgustatud, et logiraamat polnud mitte seal,kus ta olema oleks pidanud. Täitsa blondiini tunne tekkis, kui täiesti korras aarde kätte sain. Aitäh.
Mina nuputasin ja googeldasin, mõttes kirusin mõistatust ja seda et kuidagi kohe aru ei saa kust alustada. Läksime siis mingi teooria jälgedes kohale. Minu kaootilisest ringikõndimisest oli vähemalt niipalju tolku, et ma sain sooja. Mina olin juba veendunud loobuja, aga õnneks oli mul taas kaasas Piia. Tema tajus seda nõiavärki, nagu ühele naisele ikka kohane ja oligi resultaat kiire tulema (kindlasti on neil naistel ka oma salajased nõiasõnad - need millest meie miskit aru ei saa, healjuhul vingusurma tekitajatena tajume). Vahva teostus ja rõõmu leiust oli niipalju, et jätsime ühe ränduri siia uut kaaslast ootama
Kinnituse saanud, et oleme õigel künkal, hakkasime kõrva otsima. Suurte kõrvadega memmed elasid vanasti. Aitäh.
Peale mõningast ringi vaatamist tegime igaks juhuks ka kõne varemleidnule, et kontrollida enda teooriat. Olles kindlust juurde saanud leidsimegi varsti otsitava kõrva ja sobivast kaugusest ka aarde. Tore teostus!
Korra olen seda imekõrva juba otsimas käinud. Seekord andsin esmalt hagu enda fantaasiale. Tänu sellele käisin läbi kaugeid ja imelikke, kuid ka mõndasid huvitavaid kohti, kuid ilmselgelt ülemõtlemine aarde leiuni ei vii. Proovisin siis meelde tuletada kuidas mäe juurde saab. Õigest teeotsast panin mööda ja siis sain teha ühe suure-suure ringi. Millegi tõttu ratta tassisin üles. Ju siis tahtsin pakkuda hästi selle NKT kruusateelõigu vastupidanud kaherattalisele ka põnevust mäe vallutamise näol. Enne otsima minemist lugesin kirjelduse veel 2 korda põhjalikult läbi. Mööda mäge seiklesin suure tähelepanelikkusega ja geokogemust oligi ajaga niipalju juurde tekkinud, et tuli leid ja täitsa kiiresti. Pärast mäe otsas oli mõnus koht kus lõunat pidada. Tänud!
Tulles väikeselt NKT hooldustuurilt, võtsime nõuks külastada linnamäge, et ehk, võib olla, mine tea, näeme midagi kõrva meenutavat. Lootusi väga kõrgeks ei ajanud. Uitasime mööda linnamäge ringi ja ennäe, oligi kõrv!!!! Aarde leidsime ka. Suured tänud peitjatele!!!
Kodutöö oli ajanappusel tehtud nii ja naa ning kuna kõik on minust nagunii pikemad, siis vahet mul polnud kui pikk see mutt lõppeks oli, jäi järgi vaid kohapeal tuustimine. Aga kõrv oli äge, siia sõites proovisin mõelda igasugu kõrvamudeleid, vargsi piilusin peeglist ka enda omi - ei,ei liiga väiksed teised aga see siin ikka üllatas, täiega meeldis, tänan! Kõige paremad kõrvad on ilmselgelt minu pea küljes ja nendel on mingi eriline oskus kuulda vahel seda, mida pole vaja ja vahel seda, mida tahavad kuulda, niiet, kui keegi soovib, siis hea raha eest näitan ka!
NKT! Iga kord, kui aarete kaardi avan peidan ma selle seeria. Ei, mitte sellepärast, et see mulle kuidagi vastik või ebameeldiv oleks, pole ju käinud ja näinudki. Aeg ajalt olen ikka tabanud ennast mõttelt, mis nendega teha? Üks on kindel - auto uksi ja starterit ma selle seeriaga ei kuluta. Pigem midagi sportlikumat. Ideid on! Läheneva talve valguses sobiks hästi näiteks suusk või tõukekelk.;) Samas ei sobi hästi mõtetega need seeria mõistus- ja multiaarded, kuna nendele minev ajakulu on tundmatu suurus. Täna saigi siis esimene kord mõnda lähemalt uuritud.
Aardest. Elav kujutlusvõime nagu mul on, nägin esimest kõrva juba autoaknast. Kahjuks see peitjale ei ole sobinud. Samas, kui ta ikka teist otsib, võin pakkuda talle kordinaate, kuid tuleb mainida, et see potsataja omale ei sarnanenud. Kuid, kes neid nõia kõrvu teab, äkki ongi väga erinevad? Mul on ka, kui kedagi peaks huvitama. :) Vahva teostus ja esimene kolmtäht logitud.
Logiteadete statistika pani arvama, et siin läheb aega ja ka siis pole kindel, et leiuga lahkume, seega võtsime ringivaatamisega rahulikult. Leidsime lehmad ja veel kellegi kodu, lõpuks vanamemme kõrva ikka ka. Arvestades kõrva suurust ja memme pikkust ei saa vist imestada, miks keskajal teda tavaliseks inimeseks ei peetud ja nõia pähe lõikuda taheti? ;).
Oli see nüüd kolmas või neljas kord mutti ja tema kõrva taga ajada, kes seda enam mäletab. Olime kõiksugu teooriaid välja mõelnud ja erinevaid kõrvadega seotud kohti puhtaks poleerinud. Uskumatu, kui palju asju kõrvu võib meenutada. Kuna silmanägemine on vähesest porgandisöömisest kehvaks muutunud, ootasime soodsa aastaaja ära ja nigu naksti, saigi mutt kõrvupidi pihku. Selle peituse eest tahtnuks tal nina kuklataha keerata. Aitäh peitjale, oli lahe!
Jalutasin läbi kõik georajad,või oli need jätnud mõni metsloom,aga kõrv sai leitud.Edasine oli juba formaalsus.Tänud!
Memm oli kahe kõrvaga,
siis oli juba kõrvata.
Nüüd otsi sina kõrva ka
muidu jääd ilma aardeta
kõrvust on väga hea tõmmata
muud vist polegi lisada.
Esimese hooga ei saanud midagi pihta. Kolasime veidi ringi, aga ühtegi tarka ideed ei tulnud. Viimases hädas helistasime sõbrale. Telefon kutsus ja kutsus ja nii jäigi. Otsisime ussi edasi. Pärast paari aaret helises üllatuslikult telefon. Sõber helistas tagasi ja aitas õigele rajale. Suundusime tagasi linnamäele ja veidi aja pärast oli ka aare käes. Võtsime aardest kaasa tiigri ja lisasime omalt poolt mikroskeemi. Lisaks võtsime kaasa ka ränduri. Aitäh peitjale.
Madise kerge juhatamise peale leidsime kõrva päris kiiresti.
Memme kõrva leidmine osutus kardetust palju lihtsamaks, eks ta autost kohalejalutamisega tegelikult piirduski. Memme enda pikkusega äraarvamisega panin veidi mööda ja seetõttu aarde enda leidmine võttis veidi rohkem aga kokku üle 5 minuti selle aarde leidmiseks ei läinud.
Sellega oli muidugi muhe. Kõigepealt helistas Merle, et häda käes - tartu trassil paak tühjaks saanud. Kes seda teadis, et kui näitaja näitab veerand paaki, siis tegelikult on juba tühi. Igatahes, kui ma ta lisakütusega uuesti liikuma aitasin, siis tuli välja, et tore seltskond just siinsamas kõrval otsib lahedat aaret. Leid tuli mõistliku ajaga, tänan!
Kolm mitteleidu on mul juba siin kogunenud. Vahepeal tegime tublisti kodutööd. Isegi Suveseikluste rajameistreid sai usutletud. Ühega neist saime toonase seotud seikluse asukoha teada, seetõttu oli lootus täna uues kohas ka aare hõlpsasti üles leida.
Jõudsime siis sinna uude kohta ühe ekipaažiga, enne Mikit. Otsisime ja otsisime, lõpuks oleks peaaegu maastik 3.5 kohta roninud. Sest ei leidnud ju mitte midagi. Frustreerunult käisin isegi 200 meetri kauguselgi ära, ikka tutkit, brat. Naastes saime mittekohapealselt allikalt vähikäiguks impulsi. Nojah, mis seal ikka. Ei teagi, mida me olime aardest ja kirjeldusest lootnud, oodanud ja eeldanud. AA 2013 kandidaati ilmselt nagu silt lubas. Heitsime kõik senimõeldu põõsasse (ka otseses mõttes) ning sumpasime otsejoones aardeni. Sellepeale sai see tõesti lihtsasti leitud. Emotsioonid said sealsamas otsa, mitteleides oli neid ikka hulga rohkem, nagu ka lootust ja usku. Hämmingut oli nüüd selle võrra rohkem. Memme pikkusestki ei saanud lõpuni aru, oli ta siis kääbik, hiiglane või hoopis peitjamõõtu. Aga eks selline vaht seiklejatele sobibki paremini.
Aare ise oli kombes. Sel "talvel" võiks aare veel pikalt otsitav olla, kui peitja võimaldaks. Ilmataat ju lubab, aga asi pole ilmselt selles. Pärast sõitsime edasi, leitavaid aardeid leidma. Hea meel oli, et keskmaa viimane paise kaardilt välja lõigatud sai. Kuni järgmise tekkeni.
Seekord oli meil kindel siht silme ees, kust otsida, kõik Suveseikluse rajameistrid olid läbi küsitletud ja otsus oli kindel see aare üles leida. Otsisime siit ja sealt, vahepeal ühines meiega Miki, kellega koos meil üldse libedamalt ei läinud. Siis sai mul kõrini ning helistasin Märdile, kelle käest küsisin jah-ei küsimuse ning selgus, et meie mõtted olid ikka totaalselt vales kohas ning, et oleme totaalselt üle mõelnud ja iseenda jaoks üles haipinud selle aarde. Juba eelmine kord oleksime võinud leida, kui poleks nii laisad olnud. :) Igastahes järgnes kiire leid. Nujah.
See aare oli minu jaoks tänase päeva eesmärk. No nii tahtsin näha, mis imeasi see seal selline on, et nii paljud ei leia. Ega alguses võttis mõtlikuks ikka küll. Kuskilt otsast ei osanud nagu peale hakata. Kõik mõtted, mis tulid, olid valed, nagu hiljem selgus. Helistasin siis peitjatele ja ütlesin, et ma ei oska. Vastuseks sain ma, et nad lähevad homme Soome. Siis uurisime veel siit-sealt ja siis väikese piirkonna täpsustuse järel kuulsin äkki Madise võiduhüüet. Aga vot soovitan silti ma ei anna ;) Aitäh! Pärast seda aaret tuli üks mõnus Vahastu-Lelle ots 21 km. Kellele mõnus, kellele võib-olla mitte nii mõnus :)
Otsi nagu nõela heinakuhjast. Lõpuks väikese vihje abil Laurilt [algaja] saime aarde piirkonna kätte ning mõne aja pärast leidsimegi otsitava. Tänan peitjaid!
Ikka väga lahe aare! Huvitav on otsida midagi, mida sa ei kujuta ettegi miline võiks välja näha! Aga kui näed, siis tead kohe. Mind huvitab hoopis see, et kes selle kõrva memmekesel puhtaks peseb? Aardega kõik korras, suured tänud peitjale, tegin minagi ju tegelikult ikka 2 tiiru mäe peal ja mäe all, Kersti mäe otsast logisid kõvasti ette deklameerimas.
See nõia kõrvade rappimise koht oli teada juba ühest aastatetagusest suveseiklusest, kui tookord vaest guuglit sai piinatud nii, et see kiunus hullemini, kui nõid kõrvalõikuse ajal. Ronisime õige mäe otsa ja hargnesime. Ega ei läinudki kaua, kui verelehk ninna lõi ja tuules lehviv memmekese kõrv silma hakkas. Kogenud pilgule oli kohe selge, et tegemist on ilmeksimata õige asjaga. Kohapeal saime teada ka nõia pikkuse ja määrasime aarde võimalikud asukohad. Esimene neist osutus kontrollimisel õigeks.
See aare meeldis oma siiruses ja idees meile niivõrd, et saab meie aasta aarde kandidaadiks. Ei pea alati olema keerukaid tehnilisi lahendusi, vahel piisab ka lihtsast ning andekast teostusest.
Uurisime lähemalt kohalikku külaelu ja ümbruse vaatamisväärsusi ning nagu meil juba varemgi on juhtunud - mõtlesime "üle" ja tegime asja endale oluliselt keerulisemaks. Kui Hannesele sai abikõne võetud, siis oli ka meie eksitus selge ja edasine oli juba ainult vormistamise vaev. EVEJ.
Mul oli loetud logidest meeles, et tegemist on üüberkeerulise aardega: tarvis on rahvapärimust koguda, kohalikega suheda, puuke vältida ja tuhat imet veel. Igatahes oli see aare mul tänaseks ignore-listis. Aga teel Vahastu poole kohtusin Urve ja Hannesega, kes ütlesid, et lahe aare, mine ja vaata. Tee läks mäest kuidagi kaugelt mööda, aga targemaid tuleb kuulata, nii et otsisin parema juurdepääsu ja läksin kaema. Esimene kõrvaks peetud asi ei osutunud kõrvaks. Metsmaasikaid ma ei leidnud, see-eest oli vaarikaid küll. Ma ei saanud neid kaua nautida, sest õige kõrv kuulatas ja mina märkasin seda üsna ruttu. Aare tuli oma peidukast kenasti välja ja ma ei saa üldse aru, mida te siin vennastumas käite. Minge parem orienteeruma, need oskused kuluvad siin paremini ära :) Aitäh, väga vahva aare! Soovitan!
Tjah. Kalle Blomkvisti tuleks siinkohal tsiteerida. Just seda kohta, kuidas Sixten edukalt väldib keretäit vana maasikapeenra kaevamatajätmise eest. Äkki on peitjad ka miskitpidi maaomanikud sealkandis? Nii või naa, kõrvalaadseid esemeid seal jagub, aga sellegipoolest on nimed kirjas. Tänud.
Mäe enda leidmine on ju lihtne. Ja kuna Lauril oli pool sellest juba läbi otsitud siis kui raske on kahekesi seda teist poolt läbi otsida. Ei läinud väga kaua kui antud kõrv silma hakkas. Kõrv leitud tuli tops juba kiiresti päevavalgele.
Taaskord viis tee lähedalt mööda ja sai seda küngast kaapima minna. Seekord oli sinna juba mingi niidetud rada tekkinud. Kakerdasime mööda küngast ja Leho lõpuks leidiski selle, mina olin iga kord sealt möödunud umbes 5 meetri kauguselt. Oli täitsa kõrva moodi jah. Ja krt oli mul siis raske enne sinna minna või ? Aga nüüd sai see NKT teema selleks korraks minu jaoks läbi. Aitäh.
Kõrvade leidmine Vahastust on tõsine töö
hea ,et siin ei tulnud enne peale öö
kuigi samas öögi poleks olnud kole
külarahvas on ju omamoodi tore
üks memm ,nii vana ,ei pidanud paljuks
näidata suunda ja lubada valjult,
kui ikka ei leia siis ühes ma tulen,
ma seal ju ikka vahest käinud olen.
kaardilt sai leitud kohti nii huvitavaid
kus väga harva kohtab ju suvitajaid
seal maasikad, vaarikad, mustikad ka
neil hea on kõhtu rännata
maastikud kolm ju sealgi olid
külamehed ka vennastuma tulid
rääkisid maast ja rääkisid ilmast
mida külas kõige rohkem torkab silma
tiire sai külas tehtud siis ikka omajagu
tuttav nüüd oli juba meie nägu
meil kahju ju oli leiuta lahkuda
ka koerad ei viitsind enam haukuda,
nii meeterhaaval sai külast otsitud
ja üha väiksemaks muutus tundmatu ala
mõtlesime me üle või alla
kuid siin tundus olema meil mingi kala.
aega oli kulunud rohkem kui vaja
ka taevas lõi teise valguse
kui esmalt sai otsitud siit ja sealt,
miks mitte siis siit ...selle viie meetri pealt
siin radu ei olnud ju üldsegi palju
no teevad need peitjad ka omi nalju ;)
kõrv näha ju täitsa kaugele oli
milleks kui kass ümber pudru tiirelda tuli :P
Nii...peale eelmist lubadust lõunanaabrite juurde arenema minna, tegin ikka asju omamoodi ja arenesin hoopis põhjas.Luban, et täidan ka eelmise lubaduse :).Vahepeal olin aga selle aardega teinud hirmsat kodutööd(korrutanud-jaganud, analüüsinud sõnade ning tähtede asetust kirjelduses, kaarditööga olin jõudnud igatahes esimeste mammutite juurde kes jää seest välja sulasid ) ja olin täiesti veendunud, et tean mõnekümne meetrise täpsusega kus ta asub.Sa püha püss ja sinine püssirohi!Tund jõlkumist ja ei miskit.Pool tunnikest kohalikega vennastumist, hirmsaid ja jubedaid ning ka kosutavaid maastikke...ja ei muhvigi!Tasapisi hakkasin juba ärrituma ja kunagi külmal-jahedal ajal kaaspeitja poolt antud lubadus, et teda võib selle aarde otsimisel kiruda, hakkas aina tuure koguma nagu lennukimootor enne starti.Mingi aeg suurendasime Bermuuda kolmnurga nõiamärgi mõõtmetesse, lisasime sinna ka juudi tähe aga tulemuseks oli ümmargune null ja täiesti aju ja mõttelage asi mille küljes kõrvad kasvavad :(Ka teine tund ning tükk kolmandastki oli seljataga kui ilmnesid esimesed viljad tehtud töö eest:külavahel juba tervitati meid südamlikult ja peeti omadeks(koerad ei haukunud, sääsed ei närinud ja inimeste naeratus oli kangestunud nende näkku ja kui me "veel" mõne tiiru seal külakeses teeme, siis avatakse meie jaoks varjupaik või lapsendatakse).Igatahes hakkas ka kolmas silmadega kõplamise tund otsa saama ja kogu Vahastust oli jäänud läbi otsimata üks paarisaja ruudune lapike.Ja otse loomulikult pesitses see tükike paberit kuhu hing ihkas oma nime kirjutada just seal!Oh sa sarviline saatan!Olin ju seal juba olnud...kümme meetrit vasakul ja kümme paremal aga kui ikka geoõnne pole, saab koormust füüsis(peitjad on mulle vähemalt pool klaasi õlut võlgu kuna kaotatud kilode tagasi saamiseks tuleb mul tervist hävitavalt ju pingutada).Kokku tuli Vahastus peaaegu tööpäeva jagu tunde :P ja kõige rohkem ajas närvi see, et lätlased leiavad ja eestlased mitte ning see saigi tegelikult leiu aluseks ja võtmesõnaks.Ei pea ju endale igasugu asju ette kujutama :) Igatahes sai minu jaoks NKT seeria selle aardega lõpu ja nimi peaks nüüd kõigis logiraamatutes olema.Ole sa Taara tänatud, et need kuningad omalajal näiteks Türki või Egiptusesse ei läinud...puhkama...noh.Suured tänud kõikidele kes selle seeria aaretega on peitmise seisukohalt vaeva näinud!Aitäh!!!
Laupäeva õhtul taas Vahastu kanti jõudes (ilmselt on meie auto number nüüd kõigis taludes hoolikalt üles kirjutatud, öelge, kui näete sotsiaalmeedias hoiatusi kuldse autoga "metallivaraste" kohta) käisime vahepeal arendatud teooriat kontrollimas. Mitmes mägi see nüüd oli, raske öeldagi, Raplamaa teatavasti kubiseb mäestikest ja nõidadest. Kuna me kohta esimesel katsel ei leidnud, said tegevusse kaasatud noormehed, kes läheduses igavlesid, purgid käes, ning kohalik raamatukoguhoidja, ühe igavleja ema, kes on kodukandi pärimusega kahtlemata hästi kursis. Poisid tulid kaasa ning vaatamisväärsuse juures ei suutnud nad ära imestada, kas te SELLE pärast sõitsitegi siia kohale?! Suutsin mingi jutu kokku luuletada, kuidas me ühe suveseikluse jaoks rada ette valmistame ja põnevaid kohti otsime. No ei tundunud see neile kuigi põnev koht ja lõpuks vabanesime ülevaatajatest. Otsingud ei viinud siiski sihile ja kangesti hakkas juba lõkke äärde kiskuma.
Järgmisel hommikul jätkasime ja veel üht teooriat kontrollides sai peitjale kõne tehtud. Vihjeid ta teatavasti ei jaga, ent kusagil jutu sees vilksas läbi info, et lätlased olid aarde eelmise nädala lõpul leidnud (mida oleks muidugi ka logidest näinud, kui oleks vaadanud). Jaah, ja meie olime neid lätlasi siis näinud... siit hakkas uus mõte tekkima. Nii et viimane ponnistus maastik kolmega ja hehee, seal ta oligi. Lahe teostus, võin kinnitada, et kui õiget kõrva näete, siis enam kahtlust ei ole. Aitäh!
Kui eelmisel korral lõime lõpuks käega, siis nüüd asusime uue innuga asja kallale. Kohalikelt väga abivalmis noormeestelt saime endi meelest ühe väga olulise infokillukese juurde ja leidsime sealt ka objekti, millest neil endilgi veel aimu polnud :P. Kahjuks ei aidanud ka see ja lõpuks pidime ikka peitjale kõne tegema, saime teada, et eelmisel korral olime siiski õigetel jälgedel olnud. Täna hommikul peale Hirvelaane lõkkeplatsil veedetud järjekordset ööd, käisime ja leidsime siis asja ära, olime lausa esimesed eestlased :P. Tagantjärgi mõeldes on nagu loogiline ja nagu ei ole ka, üks oluline nüanss kirjelduses ajab minu meelest liialt segadusse, kuigi ilmselt on see ka nii mõeldud. Igatahes, tore tükk on valmis meisterdatud. Aitähh, see küla on nüüd küll detailselt selge!