Abruka

Press reklaamis igal kanalil uut Abruka reisipraami „Abro“ ning me otsustasime kontrollida laeva lubatud häid omadusi. Hommikul Roomaassaare sadamas selgus, et sõidab vastavalt sõiduplaanile (vajadusel ja kokkuleppel teeb ka lisareise), ilus valge siniste kirjadega. Autotekk mahutab tõsi küll ainult ühe auto (seegi mitte rekka, vaid maksimaalselt c-kategooria sõiduk) ning reisijate salong on mugav (jahutusega), aga ainult 12-kohaline. Baari ei ole, samuti ei ole laeval toitlustamist, see-eest on meeldiv meeskond ja sel päeval oli ka mõnus reisiseltskond. Pileteid elektrooniliselt broneerida ka ei saa, müük käib kohapeal sularaha eest (2€ ots) ning edasi-tagasipileteid ka ei ole, kuid kapten arvestab sellega, et hommikul saarele sõitvad külalised peab ta õhtul tagasi viima.
Jalutasime saarel ringi, tutvusime kohalike vaatamisväärsustega (Abruka maja, tuulik, peksukivi, rändrahnud, infopunkt, Lippmaa pärn, Vesiaia sadam, laialehine vihmamets jne.) ning tulime mõttele likvideerida Abruka üks oluline puudujääk: me otsustasime peita saarele aarde! Tükk aega arutasime, milline see peaks olema – kas mõistatus, multiaare või hoopis tavaline. Lõpuks jõudsime ühisele seisukohale, et peidame tavalise nn vanakooli aarde. Nende jaoks, kes arvavad, et elu ei pea olema nii kerge, on ka mõistatus: esimene 1927 ja teine 1249, kolmas ca 10 (abiks on Enn Pirrus või Kalle ja Martin Suuroja).
Aare on peidetud võsasse (mitte väga tihedasse) kivi alla, lumega on leidmine raskendatud, suvel on jälle palju pinisevaid ja lendavaid aardevalvureid, kevadel ja sügisel võib olla maa märjavõitu – ideaalseid otsimistingimusi pole! Aardes on esimesele leidjale meene ajalukku läinud organisatsioonist – rohelises vormis piirivalvur.
Ettevaatust – läheduses on lahtine munakiviraketisega kaevukoht (eriti ohtlik lumega).