Sai jälle uuritud selliseid kohti kuhu ilma geopeituseta ei satuks, aare oli kahjuks täitsa kadunud.

:( Kadunud teine.

Kui juba algul on kadunud, siis ei aidanud ka meie otsimine. Leidsime 3 ülilahedat vahepunkti, see et ühte ei leidnud, polnud meiesugustel proffidel probleemiks. Lõpus oli vääga kaval peidukas, ma otsisin sealt kohe mitu korda ja kui mina juba ütlen, et seal midagi ei ole siis pole. Siiski seekord konsulteerisime ka peitjaga, kuid ka see ei aidanud ja nii me lahkusimegi siniste nägudega.

Panin kõigepealt vahepunktid gepsu. Esimesest ei leidnud me kohe midagi, tundub, et eelmistel oli sama jama. Teised punktid leidsime kergesti ning ka lõpu ligikaudse piirkonna saime teada. Seal tuvastasime ka võimaliku peidukoha, kuid karpi seal ei olnud. Konsulteerisime peitjaga, nii ongi. Kadunud Peressaare kadunud.

Otsustasime vaadata, kuid kas pimedus mängis oma rolli või hoopis muld, igatahes mingit numbrit me seal ei näinud. Loobusime sellest selleks korraks.

Kuna see kogemata tee peale jäi, siis otsustasime järgi vaadata, millega tegu. Koperdasime mööda konarlikku maastikku B juurde kohale, aga mingit numbrit sealt küll silma ei jäänud. Küll aga oli nulli lähedal ohtralt teeäärse kraavi kaevamisest tekkinud värsket mulda. Loodetavasti ei pea seda numbrit suvisel ajal mulla alt otsima.

Sai hulka vaeva nähtud, punktid kokku korjatud ning nõgeste käest kõrvetatud saadud aga lõpppunktis jäi konteiner leidmata. Kui lugeda viimaseid logisid, siis võib arvata kus see olema peaks, seal seda polnud või siis on see kuskil mujal ikkagi.

Numbrid sain padrikust kätte ja ka tulemus oli igati loogiline. Kohapeal otsisin ikka jupp aega, enne kui Jussikestele helistasin ja kontrollisin oma kahtlust selles osas, kas aare ikka olemas on. Seal, kus nemad aarde olid leidnud, seda igatahes hetkel ei olnud. Seega jäi see karbike mul praegu kättesaamatuks. Aga peitjale tänud, täitsa mõnusa kontseptsiooniga asi ja numbrid igati mõistlikult paigutatud.

Vahepunktid sai kokku kogutud ... nüüd kogub julgust, et lõpp ette võtta. Tüübilt võiks see multiaare tegelikult olla.

Peressaarega tutvusime juba suvel, just selle aarde peitmise päeval, kui kihtide juures peitjale vahele jäime. Siis oli juba teada, et saab tagasi tulla, aga põnev oli siiski koolimajas ja mujal kolada. Täna oli juba paks lumi maas, aga jäljed sisse sõidetud ja ühes majas paistis elu olevat. Nüüd olime juba leidmisele häälestunud ning punktidega ei läinud üldse kaua, aga see lõpp... aastaaeg on maastiku raskusastet oluliselt tõstnud. Kuna tegemist oli selle elemendiga, kuhu peidetud aarded jäävad tavaliselt minu ära tuua, valmistusin juba minema, aga siis üks mõistlik hääl tõi aru pähe tagasi. Kohtumiseni, Peressaare!

Jussikesed tabasid meid koolimaja juures teolt ja siis läks lobamiseks, nii et siin said küll esimesed punnid läbitud, kuid lõpus oli juba liig pime. Jätsime järgmiseks korraks. Olge numbreid taga ajades väga tähelepanelikud ja ettevaatlikud. Üks kaev on raudteehoone juures lahti ja igasuguste äärteta.

Kõigepealt otsisime gepsus olnud koordinaatidelt, mis olid kunagi ammu sinna sisestatud. Midagi leidsime ja midagi jäi ka leidmata. Seejärel võtsime ette aardekirjelduses olevad andmed ja nüüd õnnestus veel üht-teist leida. Kahjuks jäi lõpp-punktis logimata. Aarde asukoha kõrgus polnudki nii väga suur, kui see, mida me nägime, ikka aardekonteiner oli, aga seekord ei olnud kaasas vajalikke abivahendeid ja nii me ei ulatanudki aardeni. Mõni teine kord uuesti.

 1 

Tööteel Nõost Roelasse otsitud Peresaare kolmipaketti teine topsike. Seekord üritus, hea üritus. Esimesed ja vahepunktid tulid üsna hõlpsalt. Isegi käimlakoht, vähemalt minu jaoks. Sest ma seisin viisakates riietes keset teed peal ja hüüdsin "rohkem paremale, metsa poole, nelikümmend meetrit minust". Ehteestilikult oli juba üsna hämar, lampi polnud ja geps ka minu käes. Igatahes toodi ka viimane vahepunkt mulle kätte ära. Siis panime tähestiku paika ning sõitsime lõppu. Otsisime pisut taskulampidega, ja nägime ka.. midagi. Kuna töö Roelas ootas ja veel mõned asjaolud ei langenud üldse hästi kokku, siis lõin käega. Niikuinii jäid hpalangu kihid otsimata, nii et saab naaseda.

Nüüd - muid asjaolusid arvestades - hakkan küll mõtlema, kas see, mida nägin, on ikka see, milleks ma seda pidasin. Ega seda enne ei saa teada, kui pole päris seal ära käinud. Mine võta kinni. Aitäh ajaloolise aarde eest! Vähemalt esimene mitteleid, FNTF :-)