Soodi

Käisin piilumas, oleks suvi olnud siis võibolla oleks niisama nime kirja pannud aga praegu paljude riietega ei olnud mahti turnima hakata :)

 2 

Kodus lugesin paar logirida ja kinnitasin pussnoa vööle. Panin saapad jalga ja mõtlesin, et äkki ikka vähe ja pakkisin kirve seljakotti. Maastikul kaarti väga ei vaadanud, mistõttu kandusin kõrgemasse metsa. Inimestel ongi tung ilusama (metsa)poole jõuda. Kõrgema metsa all olid närilised parajad haavad maha tõmmanud, millest ma ühe omakorda järkasin ja kaasa võtsin. Loodetavast ükski inimene ei trehvanud nägema puudega meesterahvast ehk palgiga mind. Kuna võsa oli keskpäraselt mittekutsuv, siis tegin poolsaare moodi saarele tiiru peale, kuniks jõudsin aardeni. Aarde ma tegelikult leidsin aga ei loginud. Panin oma palgi puu najale ja sain aru, et sellest pole liiga palju abi. Hindasin lörtsimärgasid oksasid vs päästeameti/kiirabi laekumine minu ebaõnnestumise korral ja analüüs näitas, et targem on teinekord uue puuga tulla, kui jäädava puudega lahkuda.

 1 

Mõtlesin, et see maastiku raskusaste tähendab seal midagi muud, sest teisi logisid enne korralikult ei lugenud. Jõudsin nulli ootamatult kergelt ja sain oma eksitusest aru. Mõtlesin ja kaalusin ja hüplesin, aga tuleb ikkagi kas mingi lisavarustuse või turvamehega tagasi tulla ja võib-olla paremini ka riideid valida. Tundub igatahes äge.

 1 

Proovisime kanuuga läheneda, kuid liiga palju võsa oli ja meil liiga vähe riideid, jääb teiseks korraks ja mööda maad.

 15 

Ma olen ikka täitsa sooda.

Esiteks selles mõttes, et lähen niisuguses pimeduses ilma lambita ja niisuguse ilmaga niisugust aaret otsima. Auto jätsin Ihastesse ja kui Taevatrepi lampide valgus ära lõppes, siis äkki avastasin, et pealamp oli autosse jäänud. Mõtlesin ahah ok, ei viitsi vist järgi minna, eks kasutan telefoni välklampi. Võttis veel natuke aega enne kui taipasin, et kui ma terve selle teekonna niimoodi valgust näitan, võib nulli jõudes aku tühi olla. Lambi järele ei viitsinud nüüd kohe üldse enam minna - järelikult tuleb pimesi kohale koperdada :o)

Teiseks. Tegelikult olin ma ju kursis, et Soodi aaret ei ole enam talvel lihtsam leida kui suvel. Telefoni välklambi abil aarde asukoht tuvastatud, hakkasin vaatama, mis teha saab ja olin ikka püsti hädas. Suisa neljakordselt. Nimelt okstel ja puukoorel oli korralik paks jääkiht peal. Lisaks endal umbes sama paks talverasva kiht, mis mind suvega võrreldes 10 kilo raskemaks teeb :o) Siis veel need külmakraadid - kinnastega vinnasin ennast maast lahti, aga haardetegur oli ümmargune null. Üks kinnas käest ära aitas vähe kaugemale, aga samal ajal kui see käsi valusast lihtsalt tundetuks muutus, selgus, et teise käega oleks kah tõhusamat haaret vaja. Noh ja muidugi käis kogu see pull seal rohkem kobamisi kui mingite muude andurite toel - katsu sa niimoodi võimeldes midagi telefoniga valgustada.

Kolmandaks. Oleks ju võinud taibata, et kui ma samal päeval Pühajärve saartel imetlesin ligi sentimeetrise ühtlaselt sillerdava jääkihi all ägavaid puid-põõsaid, siis siin samasuguse õhuniiskuse kontsetratsiooni ning külma tuule koosmõjul tekib sarnane efekt. Mis ühtlasi teeb 4.5 maastikuga aardest umbes 4.8 maastiku. Pärast 10-minutist haledat ponnistamist ja küpse ploomi moodi kõlkumist pidin ikkagi alla vanduma. Mine tea, vahest vedas, et kõrgemale ei jõudnud, äkki seal oli veel hullemgi - seda ma ju ei näinud :o) Igatahes sündis plaan päevavalgusega ning soojema ilmaga uuele katsele tulla.

Muide mis müstiline suur kollane kuma see uduga Tartu kohal kollitab? Soojuselektrijaam? Mõni suurem katlamaja? UFO? Phantomi uus aare?

 1 

Kui oleks kodus eeltööd teinud ja logisid lugenud ning raskusastmesse süüvinud, siis ilmselt poleks asja üldse ette võtnud. Kuna kodutöö oli tegemata, siis võib öelda: aare leitud, mitte logitud. Karud on küll head ronijad, kuid mitte antud isend. Siiski aitäh mõnusa jalutuskäigu eest!

 1 

Hommikuvõimlemiseks paras katse. Üheltpoolt vaatasime kraanat silla peal, teiseltpoolt pokusid ja vett. Lastega edasi ei saanud.

 1 

Aardele lähenemiseks valisime ikka kõige pikema ja pokusema tee. Kui lõpuks selle U-kujulise koolde üles leidsime, hakkasime aaret otsima. Vaatasime üles. Ei olnud midagi. Vaatasime veel päris kaua. Lõpuks tegime siis geokõne ja saime vihje. No siis vahtisime veel üles, aga nii üles kui see aare oli, ei osanud küll vaadata. Eks tuleb kunagi osavamatega tagasi minna. Aga väga tore koht, aitäh pajutibude eest!

 1 

Lähenesime aardele muidugi kõige raskemat ja pikemat teed pidi. Kohapeal läks aarde leidmine peale paari täpsustavat kõnet kiirelt. Algul ei saanud aru missugustest füüsilistest parameetritest juttu on. Enda arust oleme küll sportlikud jne, aga see käib meile tibake üle jõu. Tuleb geocompany leida ja koos uuesti minna. Ilusad pajuoksad saime vähemalt ning sünnipäevaks tegevust ka. Meie arvates silt Lastega leidmiseks eriti täppi ei lähe, aga kuidas võtta :)