Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare sai peidetud väikese paadiretke käigus ühele Kõbaja laidudest. Peitmisel osalesid ka Triinu, paadikapten Robert ning Jalutaja jututoa liikmed Eek ja ahtk. Koordinaatidel on väike lõkkeplats pihlakate all. Aare asub nullpunktist 10 sammu kaugusel teistest suurema kivi külje all. Kraapisime kivi juurde augu, asetasime karbi auku, ajasime kiviklibu-mulla segu peale tagasi ning tõstsime sinna peale raskuseks ühe lapiku kivi.
Pärast järjekordset renoveerimist 30.05.09 on aardekonteineriks 1-liitrine plastikust säilituskarp, mille kaanel on tihend. Äkki peab see kauem vastu.
Tähelepanu! Aare asub sihtkaitsevööndis, kus inimeste viibimine on keelatud alates 1. aprillist kuni 15. juulini. Täpsemalt loe siit: https://www.riigiteataja.ee/akt/979924?leiaKehtiv
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 01. aprill kuni 16. juuli
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
väikesaar (2), lumega_raske (2), liikumispiirang (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCHZ
Logiteadete statistika:
63 (95,5%)
3
10
2
1
0
0
Kokku: 79
Peale seda kui Kesselaiul käies 13-kilomeetrine matk oli selja taha jäetud, tundsime, et jalgades on veel jaksu ja võtsime ka Kõbaja külastuse ette. Nii nagu mitmed eelnevad, alustasime oma retke Virtsu linnuse juurest. Erinevalt Kesselaiust oli siin jää täiesti sile ja mingit rüsijääd kuskil ei olnud. Lisaks kattis jääd väike lumekiht, nii oligi parem astuda, ei olnud libe.
Jõudnud kohale, tabas meid paras ikaldus. GC lehel olev vihje meid kuidagi edasi ei aidanud, olime juba kohal ju! Ei leidnud aga silti, et see leid on lumega raske. Oli küll. Kui olime kõvasti puid ja kive puhtaks poleerinud, siis lõpuks sai ka peidukoht ja aardekarp leitud. Õnneks leidsime, ei oleks tahtnud peale sellist puhastustööd siit leiuta lahkuda. Aga matk ise oli mõnus, kokku 2,75km sirgjoonelist edasi-tagasi kõndimist. Tänud aarde eest.
Päeva lõpetuseks võtsime veel ette lühikese kajakiretke Kõbajalaiule. Siin oli suurte lainetega hoovuse asemel hoopis pea peegelsile meri, mida täiustas punakate toonidega õhtupoolne taevas. See veetee oli ikka tõeline nauding, boonusena leidsime aarde ka. Aitäh!
Milline kutsuvalt peegelsile meri ja kaunis valgus paistmas pilvede vahelt ning paitamas hinge. Aerutasime kajakkidega sujuvalt kohale ja aare ootas täpselt lubatud kohas. Tänan.
Kesselaiul käiminine on oma sordiaretajatest kolleegidega juba aastaid plaanis olnud... ehk saab sealt koguda miskeid heintaimi, mis oma põlllulgi katsetada ja kasvatada võiks. Täna saigi see lõpuks teoks, ning reis sujus suurepäraselt ja produktiivselt (nii seemnete kui aarete mõttes;). Sealt tagasi sõites rääkis paadimees meile laidudest, mis eemal paistsid. Oooot, ja ühel on ju aare...ja äkki ka meid huvitavaid taimi! Ja paadimehel ka aega küll - super! Käisime Virtsus söömas, vahetasime paadi väiksema vastu ja teele! Ei läinud pikalt, et kogu laiuke läbi käia, end sarvilistele saareelanikele eksponeerida, aare leida ja õige väheke ka seemneid. Küll aga läks palju kauem mõnusa suplusega! Imeline ilm ja inimesed, kohast rääkimata.
Aitäh peitjatele, kes teab, kas me ilma aardeta oleks tulnud! Nüüd aga jäid veel kõrval asuvad laiud kripeldamagi. Küllap tuleme kord siia tagasi.
"Möödasõidul lihtne leid" oleks vast õige viis kirjeldamaks lühidalt oma tegemisi. Leid oli ju lihtne ja olin ka rattaga möödasõidul Kesselaiule. Saarel oli tunda kevadehõngu. Ümbrus meenutas kangesti kevadist Lasnamäed, kus tuli miiniväljade vahel valida sobivaid samme. Võib öelda, et tegemist ei olnud minu lemmik saarega.
Kuna minu kahe leiu vahele jäi pea 18 tundi, ööbimine keset merd laiu peal, rattaga kilometraaži umbes 15 merel ja 30 maismaal ning ka praamisõit, siis jutustan vähe pikemalt.
Öö veetsin siis Kõrgelaiul lammaste hütis. Uni ei olnud magus. Kõige ilusam asi oli öö juures särav tähistaevas ja õdus küünlavalgus. Ennem magamiskotti pugemist valmistasin endale kaissu küttekehad ja siis proovisin magama jääda. Selili läksid jalad üle lavatsi ja külmus pressis magamiskotti. Krõnksus kummagi külje peal ei saanud olla, sest sinikad tegid valu. Valida oli siis külma ja valu vahel. Mõlemad andsid võimaluse lühikesteks õudusunenägudeks. Oli hirm, et mida teevad Muhu saare ja minu vahele jäävad lõhed. Kas öösel nad magavad või elavad tuule käes oma elu ja söövad ennast paksemaks?
Kell 4:00 sain aru, et selili pikutamisest hakkavad varbad külmast kangestuma. Panin küttekehad uuesti priimusele soojenema. Tegin endale ka ühe kuuma tee ja kui juba mässamiseks läks, siis tegin ka ühe kartulipudru. Hommikul tulevad head mõtted. Leidsin viisi kuidas oleks mugav ja soe. Väänasin õhk -ja fooliummadratsi osaliselt seljatoeks. Toppisin tulised pudelid jalalabade ümber ja oi kui hea oli järsku olla. Istukil asendis vajus isegi silm kinni ja uuesti tegin lahti kui päike hakkas tõusma. Pakkisin asjad kokku, nautisin seda arktilist päikest. See imeilus päikesetõus oli juba kogu seda vaeva ja pingutust väärt.
Sõitma hakates oli kuradi külm. Imelik küll, et seda ütlen aga hea oli, et samal ajal eksisteerisid nii väsinud lihased, valusad siniseks kukutud kohad, hellaks sõidetud tagumik ning peal magamatuse väsimus. Kogu kompott tasakaalustas teineteist ja märkamatult oli igas valdkonnas hea olla. Rattasõit päikesetõusuga kaunistatud merejääl oli igatahes ahastama panevalt kena.
Teekonnal oli lisaks ilule veel mitu suurepärast üllatust. Esiteks oli see libe jää, mis tekitas mulle eelmine päev vigastusi, külmetanud enda peale imeõhukese kristalse kihi. Nüüd nakkusid jalanõud kui ka rattarehvid ideaalselt. Alguses vähekene pelgasin väntamist aga sain aru, et kukkumise oht on nulliligidane. Teine üllatus oli, et terve öö puhunud tuul oli jätnud puutumata minu rattajälje. Mõlemat kombineerides sain hoida jälje järgi õiget suunda ja sõita otseks kõik sik-sakid. Lõhed ühtegi "üllatust" õnneks ei pakkunud ja Muhu saarele jõudsin kohale vähese energiakulu ja hea tujuga.
Kuivastu asfalti ots pakkus alguses tugevat vastutuult Liivani, mis pani proovile minu elumahlade jäägid ja külmetas keha. Tegin poe juures jälle taastumispeatuse. Teed tehes tuli tõdemus, et sooja jooki ma enam ei saa, sest ballooni sisu läks hingusele. Kuna suur osa minu söögist oli pandud kuuma vee olemasolule, siis läksin poodi asendussööki ostma. Ei hakanud vaevama ennast seljakoti avamisega ja toppisin mao pilgeni täis. Järgmine etapp möödus juba täielikus taganttuules ja väntama peaaegu ei pidanudki. Olin üks suur puri, mis võttis tuule alla ja puhus mind sadamasse.
Soojas praami salongis tuli kätte tõsiasi, et kõht on täis ja keha on üli väsinud. Kogu viimane energia läks selle peale, et silmasid avatuna hoida. Samal ajal teritasin nägemist, et näha kas Kessele ja Kõbajale saab minna. Muhu ja mandri vahet mitu korda sõitma siiski ei jäänud ja suundusin randudes auto juurde koormat kergendama. Haha! Avastasin, et eelmise päeva hommikul, meeltesegaduses ja unisena, olid auto uksed lahti jäänud. No mitte lihtsalt lahti vaid suisa pärani. Ükski mööduja polnud julgenud ka kinni lükata. Siiski olin ju maal, kus uksed võivad lahti olla ja keegi midagi ära ei võta :)
Ebavajalikud asjad autosse jäetud, sulgesin nüüd kõik uksed ja sõitsin rattaga Virtsu linnuse juurde. Jää oli paks ja tugev. Võtsin suuna otse Kõbaja nullile. Tee lõikas ära ületamatu lõhe. Kogemus oli juba olemas kust võiks leida lähet. Otsida tuleb luikesid, kes pissivad vett soojaks. Sõitsin siis luikede juurde, peletasin need lendu ja sain lõhest mööda. Edasine on juba kirjas esimeses lõigus.
Aitäh aarde eest!
Peale tänast Kesselaidu veel üks jalutuskäik jääl. Tänud peitjale!
Pärast Kessel käiku oli valget aega veel järel ja meil mõlemil siin käimata, nii et sai nagu naksti tehtud. Autode ringrajal on rattad jäässe ikka korralikud rennid teinud. Ilma tõttu olid nad siis täna kanalid. Õnneks kenasti läbitavad ja üle hüpatavad.
Kunagi suvel, kui Siim veel väikesem oli, siis vaatasin unistavalt linnusest laiu poole, ent ei tihanud üksi minna. Tore koht ja tore aare, ujus teine veidi, parendasime natuke karbialust kihti. Aitäh!
Saare pealt jõudsime ilusasti Eestisse ja kuna teistel oli siin käidud, siis initsiatiivi uuesti tulla ei näinud ma kumbagilt ega üldse kusagilt. No ega siis sellepärast sõit sõitmata jää kui rott rongi all. Olin nii tuusa täis, et otsustasin üksi minna.
Panin suusad alla, saar oli veel ilusti näha, ehkki hämardus. Kaasas oli 1 helkur, 2 taskulampi ja korralikud juhised kuhu hoida ja kust otsida ja mida otsida. Autoga ralliti eemal. Proovisin küll uisusammu, küll niisama aga ikkagi oli üksinda kõhe. Kõike oli kuulda. Surusin maha teadmise, et ma olen vee peal, mis on põhjatu. Mitu korda vaatasin üleõla tagasi, et näeks kuhu tagasisiht võtta. Linnuse juures olid tuled näha.
Olin kohal, logisin ja asutasin tagasi, tuled kaldal olid ilusti näha. Kuid siis keskpaigas kustusid need ja kaldalt kihutas minu poole hirmsa hooga auto. Panin taskulambi põlema, et ta peab nii ometi mind nägema. Enne mind keeras ta järsku ringi ja jäi seisma, nii et valgustas mind tagant. Panin seljakótis teise lambi põlema. Auto seisis ja muudkui passis mind. Sahmisin kiiremini, õnneks vahemaa vähenes. Nüüd ei teagi, mis ta seal tegi niimoodi, äkki turvas mind, no aitäh siis selle eest aa ma ütleks järgmine kord ise kui vajan turvameest! Mul oli kaldal oma turvamees - Kleone, aitäh vaatamast mind!
Peitjale ka kraaps, näe ära tegin!
Kessu 2 juures lahku minnes leppisime sportlasega kokku, et helistan kui mandrile jõuan ja Kõbaja poole liikuma hakkan. Noortel olid suusad, mis andsid neile väina ületamisel teatava edumaa, mul aga jälle kaasa võetud toit, tänu millele ei pidanud toitlustusasutuse külastamisele aega kulutama. Kokkuvõttes saigi nii, et kõbistasin üksinda Kõbajale samal ajal kui kaasgeopeiturid Virstu sadamas einestasid. Kuna minu päevaplaanis olid veel Manilaiu aarded ning Sorkholm, siis ei raatsinud talviselt nappi päevavalgust niisama oodates tühja lasta ju!
Juba hommikuse vines taeva all Kesselaiule kõndides rändasid kindad ja tuulekaitsekiht üsna pea seljakotti, sest tiba palavaks kippus. Lõunaks säras päike juba peaaegu nagu mõnes Alpi suusakuurortis - paks lumi maas, aga ülevalt kõrvetas kõvasti. Kõbajale liikudes jäi seega selga vaid üleskääritud käistega õhuke aluskiht. Pluss talvepekk muidugi :o)
Peale lõunasööki seadsime sammud taaskord jääle. Möödusime jääraja rallist ning eemal nägime roosat jopet askeldamas. Lähemale jõudes avastasime eest tuttava näo, Kleone. Logisime kiirelt ära ning tagasiteel pidasime plaani mida veel selle mõnusa jääga korda annab saata.
Proovisime esmalt kõige lähemasse maismaapunkti autoga saada, kuid teeolud ja floora tõmbasid sellele kriipsu peale, parkisime siis auto sinna linnuse juurde ära ja hakkasime astuma. Jää peal käis kõva ralli ning kohati liikusid need masinad meile päris lähedale. Saare peal askeldas juba Kleone, kes hetk enne meie saabumist ka karbi asukoha tuvastanud oli. Koordinaat oli kümmekond meetrit mööda. Aitäh!
Parkisime auto linnuse juurde ja turnisime veidi aega müüridel ning jälgisime jäärajal sõitvaid autosid. Suuremat tähelepanu pälvis aga täpike kes Kõbajalt aarde suunast mandri poole jalutas. Kahtlaselt tunki moodi tundus aga nägime teda ju vaid eemalt. Hiljem aaret logide oligi tunki nime ees ootamas. Kui algul plaanisime minna laiule suuskadega siis otsustasin siiski jalgupidi kohale jõuda. Jalutasime laiule ja laiu peal. Enne aarde leidu avastasin kahtlase betoonist punkri avause aardest mõned meetrid avamere poole. Suurema lumega võib ohtlikuks saada. Nii kui olin aarde leidnud ilmusid ei tea kusagilt maa alt Tanel, Kristjan ja Maire välja. Tegime ühiselt karbi lahti ja logisime. Tagasitee mandrile möödus mõnusalt lobisedes ja plaane tehes. Aitäh.
Jõudsin ka siia suuskadel, kui teised autodega jää peal trallisid. Ei olnud mitte esimene geopeitur sellel päeval, kes selle aarde üles noppis. Läks vaja vihjet, siis sain ka aru, miks.
Täpsem emotsioon on Kesse logis olemas, Olin siiapoole liikudes veendunud et Krista ja Piia plaan tagasipöördumise osas teoks ei saa. Õnnitlesime aastapäeva puhul rannaslustijaid, uurisime enne minekut sadamakõrtsist jääolude üle, sealt anti aga mõista, et tark jääle ei läha. Läksime sellepeale. tegevus meenutas siingi Männiku navy. Tuli autode vahelt leida liikumiseks hetki. Natuke kobamist laiul oli aga vihje viis õigesse kohta. Ja koordinaat pole ju mööda kallis timix, kirjelduses räägitaksegi 10 sammust. Toiduriistad olid olemas aga jäime enda kaasasoleva söögi juurde
Olin täna liitunud Hobulaiul käinud Piia ja Peetriga õndsas teadmises, et matkame Kõbajale. Nõnda ka juhtus ja enamgi veel. Virtsu linnuse juurest astusime jääle, kus praeguse seisuga asub tähistatud jäärada autodele. Väike valge auto oligi peagi seal kurve mõõtmas. Tänud peitjale.
Nagu ka eelnevalt, kuna olime juba linnuse aarde loginud jatkasime mööda jääd Kõbaja poole. Saime kohale ilma viperusteta. Koht leitud, oli pisut pusimist, et aardekarp kätte saada. Esiteks oli kaitsev kivi kinni külmunud ja lume alla mattunud ja peale selle oli ka karp ise jääs. Kuidagi sai ikkagi ilma vigastusteta avatud. Sisu oli kuiv ja logi sai kirja. Tänud. Minu jaoks esimene talvine laiu aare.
Geouisu 2 aare. Linnuse jurest suund laiule, uisud jalast, sammud loetud, aare leitud ja logitud. Tänud peitjale. J: märgi EV.
Läksime Virtsu kindluse juurest jääle. 1,5 aastane Madli soomekelgul istudes, Liisi seda lükates, Meeli uisutades ja ma enda soomekelku lükates. Varem olen ainult kelguga lõbu pärast tänaval sõitnud, seda ka 10a tagasi. Pikka maad polnud varem sõitnud. Laid paistis väga lähedal olevat ja ega kaua läinudki kohale jõudmisega. Otsimisega läks mõni minut, hetkel on peidukas mitme meetri raadiuses lumevaba. Tegin suurema geokuhja, et ka lumega oleks lootust leida. Liisi arvas, et neile trennist piisab ja hakkasid tagasi sõitma. Me Meeliga sõitsime edasi Kessu poole ning trenn alles algas.
Järgine matk, küll lühem, kui Kalevipoja kivi juurde, kuid siiski väga mõnus. Mere peal oli mõnes kohas klaassile jää, nii et me saime Annabeliga liugu lasta. :)
Aarde otsimisele kulus ikka omajagu aega. Lõpuks hakkasime ühte kohta kahtlustama. Ethel toimis selle aarde juures samamoodi nagu Surfijumalanna juures ja nii me selle karbi leidsimegi. :) Sellega meie probleemid aga ei piirdunud... karp oli korralikult kinni külmunud. Õnneks oli meil abimees Priit kaasas ja suure kangutamise peale sai ta logiraamatu kätte. :)
Suured tänud peitjale kohta näitamast.
GP lehe järgi 934 päeva leidmata aare, kuigi logiraamat rääkis midagi muud viimane leid oli 17.juuni 2015 keegi Tiia või Tiiu oli täpselt ei mäleta. Edasi-tagasi 2,4km matka. Aare leitud ruttu, aga kahjuks talvel külmaga kätte saamisega raskusi. Õnneks oli Priit meil kaasas, kes kraapis aarde karbi välja. Talvel lumega mitte leitav aare.
Kajakil ümber Muhu saare - päev 3, aare 12. Ööbimispaigast siiasõit oli paras hommikune virgutus. Aare ilusasti korras ja pesitses oma pesas. Nüüd Virtsu joogivarusid täiendama, ilm tuleb jällegi kuum.
Kodulähedaste aaretega on ikka nii, et küll jõuab, aga enam ei andnud edasi lükata ja nii kasutasime võimalust: ilus ilm, jää kannab, vähe lund ja ei pea ennast vaevama paadi otsimisega. Väga-väga mõnus jalutuskäik oli!
Küll aeg lendab kiiresti, oma arvates oli see paar aastat tagasi, kui läbi jää vajusin. Nüüd hakkasin vaatama, et see juhtus lausa veebruaris 2009 seega 4 aastat tagasi. Pinnuks silmas olnud kollane täpp kaardil on nüüd värvitud roheliseks, tänu headele ilma- ja jääoludele. EV, lisasime paar vidinat. Tänud peitjale.
Kasutasime ära soodsad jääolud ja vantsisime laiule, ikkagi eelviimane päev enne keeldu. Aare korras. Tänud.
Kõbaja oli mul hulk aega nende küll-kunagi-jõuab-aarete nimekirjas, aga selletalvine leiduderida ajas hamba verele. Strateegia oli startida vara, et öine külm teeks tee, mis ka mind korralikult kannaks. Plaan töötas kenasti, sisse ei vajund kuhugi. Jälgi läks saarele igas suuruses ja igast suunast, aarde ümber oli ka kenasti mütatud ja seetõttu jäid ekstreemsused ära. Ainuke ohver oli igaks petteks kaasa võetud labidas, mis oma maise eksistentsi ära otsustas lõpetada ja mille juppe siis Sass lontis olekuga tagasi auto peale tassis. Karp oli täitsa OK, aga niiskust on seal sees ikka veel nii palju, et raamat oli kokku külmunud. Ja kui tagasi tulime, pani vähemalt üks auto Muhu poole mis müdises. Aitüma juhatamast, tore oli! Aga raamatusse kirjutasin inertsist eilse kuupäeva...
Väike jalutuskäik laiule ja tagasi, õrnalt oli ka veel eelnevas postituses mainitud geomaantee näha.
Tänase merel hulkumise päeva teine ettevõtmine. Kuna siin oli plaanis taastamistöid teha, siis kulus ka rohkem aega ja me ei mahtunud hästi meile eraldatud imeilusa talveilma piiridesse. Tagasiteel rannale lõõtsus juba üsna vali, loomulikult ka külm, vastutuul. EVEJ
Täna siis teine mere ületus. Nagu Alexilgi kulus ka meil logiraamatuni jõudmiseks hulga tööd ja vaeva. Vahepeal tekkis mõte juba logi karbikaanele kirjutada... aga raiusime edasi. Lõpuks saime ka kaane kätte ja oh üllatust, karp oli ääretasa vett täis ja see oli tahkes olekus. Tõeline JÄÄAEG. Lõpuks õnnestus siiski karbis olnud esemed jääst vabastada, kuivatada ja uude karpi ümber tõsta. Ka logiraamatusse panime nimed kirja. Karbi püüdsime tagasi peita selliselt,et JÄÄAEG tema üle kohe võimust ei võtaks. Tänud laiule kutsumast.
Merike oli vapralt nõus kaasa jalutama ja nii me siis lonkisime ja ootasime kella 13-nest fotode tegemise üritust.Edasi-tagasi käik võttis vähem aega kui logiraamatu kätte saamine.Muidugi õnnestus ka tõeline kobakäpp olla :(Kui keegi läheb aaret otsima enne puhkusele minekut(1.04)-palun võtke minuga ühendust!Peitjaga suhtlen teiste kanalite kaudu.Kaja ja Bruno olid valmis juba päästeteenistusele vist helistama kuna läksime ja kadusime...Tänud peitjale ja pilte tehti nii enne kui ka peale ühte.Kaja vist püüdis merel ritsikaid kes olid kristalliseerunud või koogutas lihtsalt Meka suunas(vähemalt selline mulje mulle jäi pimestavas päikeses) ja meie loba mööda jääd tatsudes oli üle Virtsu kuulda olnud.
Eestimaised suved on marulühikesed ja kōikidesse kaunitesse kohtadesse hooajal lihtsalt ei jōua. Täna saabus meie jaoks just sobiv päev ja aeg ühe sellise paiga vallutamiseks. Pōhimōtteliselt oli ilmajaam ka päikest lubanud, kuid selle kohapeale täpselt jälle ei jätkunud. Nii mee siis seal kergelt tuulisel ja sompus rannal sulejopedes paadile ōhku sisse ajasime. Ei kulunud üldse kaua, kui laineharjadel lennates Kōbaja poole teel olime. Pisike elektrimootor surises suures meres. Ei kulunud veerand tundigi kui ülemere jôudsime. ületanud mustjasroosa adruvalli, tuli puude alt nähtavale ohvrikivi sulelise luuni palja poolkerega. Nagu aarete saarele kohane, kaevasime aarde välja. Bruno logis indiaanlase kombel ühel pōlvel ja konstanteeris nii laeka kui sisu head seisukorda. Peale kahele rändurile ekstreempaiga tutvustamist, panime mootorile hääled sisse ja ujusime tagasi. Nii lōppeski meie kuulsusrikas merereis hooajavälisel kenal laupäeval. Aitäh aardepeitjale merepeale ajamast!
FTF Kõbaja aardele lähenesin suuskadel. Saarelt leidsin lisaks aardele veel piknikuplatsi. Aarde enda kättesaamiseks tuli teisaldada poolemeetrine lumehang kuid sellest raskem oli aaret peitva kinnikülmunud kivi lahtikangutamine. Lõpuks see siiski õnnestus. Aare on ilmselt veidi niiskust saanud kuna külmast kanget logiraamatut ei õnnestunudki purgist kätte saada jaoma logi lisasin seetõttu eraldi lehel. Aardesse lisasin veel golfipalli.