20 veebruar 2021 leidis Miko-Erko [mikoerko]

Leitud.

9 veebruar 2021 leidis Anna & [kallo]

Peale seda kui Kesselaiul käies 13-kilomeetrine matk oli selja taha jäetud, tundsime, et jalgades on veel jaksu ja võtsime ka Kõbaja külastuse ette. Nii nagu mitmed eelnevad, alustasime oma retke Virtsu linnuse juurest. Erinevalt Kesselaiust oli siin jää täiesti sile ja mingit rüsijääd kuskil ei olnud. Lisaks kattis jääd väike lumekiht, nii oligi parem astuda, ei olnud libe.

Jõudnud kohale, tabas meid paras ikaldus. GC lehel olev vihje meid kuidagi edasi ei aidanud, olime juba kohal ju! Ei leidnud aga silti, et see leid on lumega raske. Oli küll. Kui olime kõvasti puid ja kive puhtaks poleerinud, siis lõpuks sai ka peidukoht ja aardekarp leitud. Õnneks leidsime, ei oleks tahtnud peale sellist puhastustööd siit leiuta lahkuda. Aga matk ise oli mõnus, kokku 2,75km sirgjoonelist edasi-tagasi kõndimist. Tänud aarde eest.

20 august 2020 leidis Inge ja Marko [markosu]

Päeva lõpetuseks võtsime veel ette lühikese kajakiretke Kõbajalaiule. Siin oli suurte lainetega hoovuse asemel hoopis pea peegelsile meri, mida täiustas punakate toonidega õhtupoolne taevas. See veetee oli ikka tõeline nauding, boonusena leidsime aarde ka. Aitäh!

20 august 2020 leidis Marko ja Inge [aunad]

Milline kutsuvalt peegelsile meri ja kaunis valgus paistmas pilvede vahelt ning paitamas hinge. Aerutasime kajakkidega sujuvalt kohale ja aare ootas täpselt lubatud kohas. Tänan.

31 juuli 2018 leidis Ants, Sirje, Rene, Uno ja [ky]

Kesselaiul käiminine on oma sordiaretajatest kolleegidega juba aastaid plaanis olnud... ehk saab sealt koguda miskeid heintaimi, mis oma põlllulgi katsetada ja kasvatada võiks. Täna saigi see lõpuks teoks, ning reis sujus suurepäraselt ja produktiivselt (nii seemnete kui aarete mõttes;). Sealt tagasi sõites rääkis paadimees meile laidudest, mis eemal paistsid. Oooot, ja ühel on ju aare...ja äkki ka meid huvitavaid taimi! Ja paadimehel ka aega küll - super! Käisime Virtsus söömas, vahetasime paadi väiksema vastu ja teele! Ei läinud pikalt, et kogu laiuke läbi käia, end sarvilistele saareelanikele eksponeerida, aare leida ja õige väheke ka seemneid. Küll aga läks palju kauem mõnusa suplusega! Imeline ilm ja inimesed, kohast rääkimata.

Aitäh peitjatele, kes teab, kas me ilma aardeta oleks tulnud! Nüüd aga jäid veel kõrval asuvad laiud kripeldamagi. Küllap tuleme kord siia tagasi.

22 märts 2018 leidis Karl [zdrk]

"Möödasõidul lihtne leid" oleks vast õige viis kirjeldamaks lühidalt oma tegemisi. Leid oli ju lihtne ja olin ka rattaga möödasõidul Kesselaiule. Saarel oli tunda kevadehõngu. Ümbrus meenutas kangesti kevadist Lasnamäed, kus tuli miiniväljade vahel valida sobivaid samme. Võib öelda, et tegemist ei olnud minu lemmik saarega.

Kuna minu kahe leiu vahele jäi pea 18 tundi, ööbimine keset merd laiu peal, rattaga kilometraaži umbes 15 merel ja 30 maismaal ning ka praamisõit, siis jutustan vähe pikemalt.

Öö veetsin siis Kõrgelaiul lammaste hütis. Uni ei olnud magus. Kõige ilusam asi oli öö juures särav tähistaevas ja õdus küünlavalgus. Ennem magamiskotti pugemist valmistasin endale kaissu küttekehad ja siis proovisin magama jääda. Selili läksid jalad üle lavatsi ja külmus pressis magamiskotti. Krõnksus kummagi külje peal ei saanud olla, sest sinikad tegid valu. Valida oli siis külma ja valu vahel. Mõlemad andsid võimaluse lühikesteks õudusunenägudeks. Oli hirm, et mida teevad Muhu saare ja minu vahele jäävad lõhed. Kas öösel nad magavad või elavad tuule käes oma elu ja söövad ennast paksemaks?

Kell 4:00 sain aru, et selili pikutamisest hakkavad varbad külmast kangestuma. Panin küttekehad uuesti priimusele soojenema. Tegin endale ka ühe kuuma tee ja kui juba mässamiseks läks, siis tegin ka ühe kartulipudru. Hommikul tulevad head mõtted. Leidsin viisi kuidas oleks mugav ja soe. Väänasin õhk -ja fooliummadratsi osaliselt seljatoeks. Toppisin tulised pudelid jalalabade ümber ja oi kui hea oli järsku olla. Istukil asendis vajus isegi silm kinni ja uuesti tegin lahti kui päike hakkas tõusma. Pakkisin asjad kokku, nautisin seda arktilist päikest. See imeilus päikesetõus oli juba kogu seda vaeva ja pingutust väärt.

Sõitma hakates oli kuradi külm. Imelik küll, et seda ütlen aga hea oli, et samal ajal eksisteerisid nii väsinud lihased, valusad siniseks kukutud kohad, hellaks sõidetud tagumik ning peal magamatuse väsimus. Kogu kompott tasakaalustas teineteist ja märkamatult oli igas valdkonnas hea olla. Rattasõit päikesetõusuga kaunistatud merejääl oli igatahes ahastama panevalt kena.

Teekonnal oli lisaks ilule veel mitu suurepärast üllatust. Esiteks oli see libe jää, mis tekitas mulle eelmine päev vigastusi, külmetanud enda peale imeõhukese kristalse kihi. Nüüd nakkusid jalanõud kui ka rattarehvid ideaalselt. Alguses vähekene pelgasin väntamist aga sain aru, et kukkumise oht on nulliligidane. Teine üllatus oli, et terve öö puhunud tuul oli jätnud puutumata minu rattajälje. Mõlemat kombineerides sain hoida jälje järgi õiget suunda ja sõita otseks kõik sik-sakid. Lõhed ühtegi "üllatust" õnneks ei pakkunud ja Muhu saarele jõudsin kohale vähese energiakulu ja hea tujuga.

Kuivastu asfalti ots pakkus alguses tugevat vastutuult Liivani, mis pani proovile minu elumahlade jäägid ja külmetas keha. Tegin poe juures jälle taastumispeatuse. Teed tehes tuli tõdemus, et sooja jooki ma enam ei saa, sest ballooni sisu läks hingusele. Kuna suur osa minu söögist oli pandud kuuma vee olemasolule, siis läksin poodi asendussööki ostma. Ei hakanud vaevama ennast seljakoti avamisega ja toppisin mao pilgeni täis. Järgmine etapp möödus juba täielikus taganttuules ja väntama peaaegu ei pidanudki. Olin üks suur puri, mis võttis tuule alla ja puhus mind sadamasse.

Soojas praami salongis tuli kätte tõsiasi, et kõht on täis ja keha on üli väsinud. Kogu viimane energia läks selle peale, et silmasid avatuna hoida. Samal ajal teritasin nägemist, et näha kas Kessele ja Kõbajale saab minna. Muhu ja mandri vahet mitu korda sõitma siiski ei jäänud ja suundusin randudes auto juurde koormat kergendama. Haha! Avastasin, et eelmise päeva hommikul, meeltesegaduses ja unisena, olid auto uksed lahti jäänud. No mitte lihtsalt lahti vaid suisa pärani. Ükski mööduja polnud julgenud ka kinni lükata. Siiski olin ju maal, kus uksed võivad lahti olla ja keegi midagi ära ei võta :)

Ebavajalikud asjad autosse jäetud, sulgesin nüüd kõik uksed ja sõitsin rattaga Virtsu linnuse juurde. Jää oli paks ja tugev. Võtsin suuna otse Kõbaja nullile. Tee lõikas ära ületamatu lõhe. Kogemus oli juba olemas kust võiks leida lähet. Otsida tuleb luikesid, kes pissivad vett soojaks. Sõitsin siis luikede juurde, peletasin need lendu ja sain lõhest mööda. Edasine on juba kirjas esimeses lõigus.

Aitäh aarde eest!

10 märts 2018 leidis Mari, Heldur [heldur]

Peale tänast Kesselaidu veel üks jalutuskäik jääl. Tänud peitjale!

10 märts 2018 leidis Heldur ja [marx303]

Pärast Kessel käiku oli valget aega veel järel ja meil mõlemil siin käimata, nii et sai nagu naksti tehtud. Autode ringrajal on rattad jäässe ikka korralikud rennid teinud. Ilma tõttu olid nad siis täna kanalid. Õnneks kenasti läbitavad ja üle hüpatavad.
Kunagi suvel, kui Siim veel väikesem oli, siis vaatasin unistavalt linnusest laiu poole, ent ei tihanud üksi minna. Tore koht ja tore aare, ujus teine veidi, parendasime natuke karbialust kihti. Aitäh!

4 märts 2018 leidis Anne [nuffi]

Saare pealt jõudsime ilusasti Eestisse ja kuna teistel oli siin käidud, siis initsiatiivi uuesti tulla ei näinud ma kumbagilt ega üldse kusagilt. No ega siis sellepärast sõit sõitmata jää kui rott rongi all. Olin nii tuusa täis, et otsustasin üksi minna.

Panin suusad alla, saar oli veel ilusti näha, ehkki hämardus. Kaasas oli 1 helkur, 2 taskulampi ja korralikud juhised kuhu hoida ja kust otsida ja mida otsida. Autoga ralliti eemal. Proovisin küll uisusammu, küll niisama aga ikkagi oli üksinda kõhe. Kõike oli kuulda. Surusin maha teadmise, et ma olen vee peal, mis on põhjatu. Mitu korda vaatasin üleõla tagasi, et näeks kuhu tagasisiht võtta. Linnuse juures olid tuled näha.

Olin kohal, logisin ja asutasin tagasi, tuled kaldal olid ilusti näha. Kuid siis keskpaigas kustusid need ja kaldalt kihutas minu poole hirmsa hooga auto. Panin taskulambi põlema, et ta peab nii ometi mind nägema. Enne mind keeras ta järsku ringi ja jäi seisma, nii et valgustas mind tagant. Panin seljakótis teise lambi põlema. Auto seisis ja muudkui passis mind. Sahmisin kiiremini, õnneks vahemaa vähenes. Nüüd ei teagi, mis ta seal tegi niimoodi, äkki turvas mind, no aitäh siis selle eest aa ma ütleks järgmine kord ise kui vajan turvameest! Mul oli kaldal oma turvamees - Kleone, aitäh vaatamast mind!

Peitjale ka kraaps, näe ära tegin!

3 märts 2018 leidis Kristjan [sportlane]

Leitud.

3 märts 2018 leidis   [tunk]

Kessu 2 juures lahku minnes leppisime sportlasega kokku, et helistan kui mandrile jõuan ja Kõbaja poole liikuma hakkan. Noortel olid suusad, mis andsid neile väina ületamisel teatava edumaa, mul aga jälle kaasa võetud toit, tänu millele ei pidanud toitlustusasutuse külastamisele aega kulutama. Kokkuvõttes saigi nii, et kõbistasin üksinda Kõbajale samal ajal kui kaasgeopeiturid Virstu sadamas einestasid. Kuna minu päevaplaanis olid veel Manilaiu aarded ning Sorkholm, siis ei raatsinud talviselt nappi päevavalgust niisama oodates tühja lasta ju!

Juba hommikuse vines taeva all Kesselaiule kõndides rändasid kindad ja tuulekaitsekiht üsna pea seljakotti, sest tiba palavaks kippus. Lõunaks säras päike juba peaaegu nagu mõnes Alpi suusakuurortis - paks lumi maas, aga ülevalt kõrvetas kõvasti. Kõbajale liikudes jäi seega selga vaid üleskääritud käistega õhuke aluskiht. Pluss talvepekk muidugi :o)

3 märts 2018 leidis Maire, Kristjan ja Tanel [ftf]

Peale lõunasööki seadsime sammud taaskord jääle. Möödusime jääraja rallist ning eemal nägime roosat jopet askeldamas. Lähemale jõudes avastasime eest tuttava näo, Kleone. Logisime kiirelt ära ning tagasiteel pidasime plaani mida veel selle mõnusa jääga korda annab saata.

3 märts 2018 leidis Kleone, Henriko, Maire, Kristjan ja Tanel [timix]

Proovisime esmalt kõige lähemasse maismaapunkti autoga saada, kuid teeolud ja floora tõmbasid sellele kriipsu peale, parkisime siis auto sinna linnuse juurde ära ja hakkasime astuma. Jää peal käis kõva ralli ning kohati liikusid need masinad meile päris lähedale. Saare peal askeldas juba Kleone, kes hetk enne meie saabumist ka karbi asukoha tuvastanud oli. Koordinaat oli kümmekond meetrit mööda. Aitäh!

3 märts 2018 leidis Henriko ja Kleone [kleone]

Parkisime auto linnuse juurde ja turnisime veidi aega müüridel ning jälgisime jäärajal sõitvaid autosid. Suuremat tähelepanu pälvis aga täpike kes Kõbajalt aarde suunast mandri poole jalutas. Kahtlaselt tunki moodi tundus aga nägime teda ju vaid eemalt. Hiljem aaret logide oligi tunki nime ees ootamas. Kui algul plaanisime minna laiule suuskadega siis otsustasin siiski jalgupidi kohale jõuda. Jalutasime laiule ja laiu peal. Enne aarde leidu avastasin kahtlase betoonist punkri avause aardest mõned meetrid avamere poole. Suurema lumega võib ohtlikuks saada. Nii kui olin aarde leidnud ilmusid ei tea kusagilt maa alt Tanel, Kristjan ja Maire välja. Tegime ühiselt karbi lahti ja logisime. Tagasitee mandrile möödus mõnusalt lobisedes ja plaane tehes. Aitäh.

26 veebruar 2018 leidis Arvo [arvoaljaste]

Jõudsin ka siia suuskadel, kui teised autodega jää peal trallisid. Ei olnud mitte esimene geopeitur sellel päeval, kes selle aarde üles noppis. Läks vaja vihjet, siis sain ka aru, miks.

25 veebruar 2018 leidis Krista, Peeter ja Piia [piuks]

Talvine ülejäämatk :)
Suured tänud kutsumast!

25 veebruar 2018 leidis Krista, Piia ja Peeter [blondiin]

Täpsem emotsioon on Kesse logis olemas, Olin siiapoole liikudes veendunud et Krista ja Piia plaan tagasipöördumise osas teoks ei saa. Õnnitlesime aastapäeva puhul rannaslustijaid, uurisime enne minekut sadamakõrtsist jääolude üle, sealt anti aga mõista, et tark jääle ei läha. Läksime sellepeale. tegevus meenutas siingi Männiku navy. Tuli autode vahelt leida liikumiseks hetki. Natuke kobamist laiul oli aga vihje viis õigesse kohta. Ja koordinaat pole ju mööda kallis timix, kirjelduses räägitaksegi 10 sammust. Toiduriistad olid olemas aga jäime enda kaasasoleva söögi juurde

25 veebruar 2018 leidis Piia,Peeter,Krista [krista]

Olin täna liitunud Hobulaiul käinud Piia ja Peetriga õndsas teadmises, et matkame Kõbajale. Nõnda ka juhtus ja enamgi veel. Virtsu linnuse juurest astusime jääle, kus praeguse seisuga asub tähistatud jäärada autodele. Väike valge auto oligi peagi seal kurve mõõtmas. Tänud peitjale.

20 veebruar 2018 leidis Ove ja Külliki [orca]

Nagu ka eelnevalt, kuna olime juba linnuse aarde loginud jatkasime mööda jääd Kõbaja poole. Saime kohale ilma viperusteta. Koht leitud, oli pisut pusimist, et aardekarp kätte saada. Esiteks oli kaitsev kivi kinni külmunud ja lume alla mattunud ja peale selle oli ka karp ise jääs. Kuidagi sai ikkagi ilma vigastusteta avatud. Sisu oli kuiv ja logi sai kirja. Tänud. Minu jaoks esimene talvine laiu aare.

18 veebruar 2017 leidis Mare, Maret ja Martti [gepsur]

Geouisu 2 aare. Linnuse jurest suund laiule, uisud jalast, sammud loetud, aare leitud ja logitud. Tänud peitjale. J: märgi EV.

14 veebruar 2017 leidis Liisi&Madli&Meeli&Kaupo [lepalind]

Läksime Virtsu kindluse juurest jääle. 1,5 aastane Madli soomekelgul istudes, Liisi seda lükates, Meeli uisutades ja ma enda soomekelku lükates. Varem olen ainult kelguga lõbu pärast tänaval sõitnud, seda ka 10a tagasi. Pikka maad polnud varem sõitnud. Laid paistis väga lähedal olevat ja ega kaua läinudki kohale jõudmisega. Otsimisega läks mõni minut, hetkel on peidukas mitme meetri raadiuses lumevaba. Tegin suurema geokuhja, et ka lumega oleks lootust leida. Liisi arvas, et neile trennist piisab ja hakkasid tagasi sõitma. Me Meeliga sõitsime edasi Kessu poole ning trenn alles algas.

11 veebruar 2017 leidis Priit, Ethel, Annabel ja [satiire]

Järgine matk, küll lühem, kui Kalevipoja kivi juurde, kuid siiski väga mõnus. Mere peal oli mõnes kohas klaassile jää, nii et me saime Annabeliga liugu lasta. :)

Aarde otsimisele kulus ikka omajagu aega. Lõpuks hakkasime ühte kohta kahtlustama. Ethel toimis selle aarde juures samamoodi nagu Surfijumalanna juures ja nii me selle karbi leidsimegi. :) Sellega meie probleemid aga ei piirdunud... karp oli korralikult kinni külmunud. Õnneks oli meil abimees Priit kaasas ja suure kangutamise peale sai ta logiraamatu kätte. :)

Suured tänud peitjale kohta näitamast.

11 veebruar 2017 leidis Ethel, Priit, Kristel, Annabel [mirtel]

Leitud

11 veebruar 2017 leidis Annabel, Kristel, Ethel [sassu2907]

GP lehe järgi 934 päeva leidmata aare, kuigi logiraamat rääkis midagi muud viimane leid oli 17.juuni 2015 keegi Tiia või Tiiu oli täpselt ei mäleta. Edasi-tagasi 2,4km matka. Aare leitud ruttu, aga kahjuks talvel külmaga kätte saamisega raskusi. Õnneks oli Priit meil kaasas, kes kraapis aarde karbi välja. Talvel lumega mitte leitav aare.

23 juuli 2014 leidis Reigo [reix]

Kajakil ümber Muhu saare - päev 3, aare 12. Ööbimispaigast siiasõit oli paras hommikune virgutus. Aare ilusasti korras ja pesitses oma pesas. Nüüd Virtsu joogivarusid täiendama, ilm tuleb jällegi kuum.

26 jaanuar 2014 leidis Berti, Tarvo ja Vanda [berti]

Kodulähedaste aaretega on ikka nii, et küll jõuab, aga enam ei andnud edasi lükata ja nii kasutasime võimalust: ilus ilm, jää kannab, vähe lund ja ei pea ennast vaevama paadi otsimisega. Väga-väga mõnus jalutuskäik oli!

30 märts 2013 leidis Kristo, Ingrit [kristof]

Küll aeg lendab kiiresti, oma arvates oli see paar aastat tagasi, kui läbi jää vajusin. Nüüd hakkasin vaatama, et see juhtus lausa veebruaris 2009 seega 4 aastat tagasi. Pinnuks silmas olnud kollane täpp kaardil on nüüd värvitud roheliseks, tänu headele ilma- ja jääoludele. EV, lisasime paar vidinat. Tänud peitjale.

30 märts 2013 leidis Ingrit, Kristo [inx5]

Kasutasime ära soodsad jääolud ja vantsisime laiule, ikkagi eelviimane päev enne keeldu. Aare korras. Tänud.

10 märts 2013 leidis Hannes ja Sass [hpalang1]

Kõbaja oli mul hulk aega nende küll-kunagi-jõuab-aarete nimekirjas, aga selletalvine leiduderida ajas hamba verele. Strateegia oli startida vara, et öine külm teeks tee, mis ka mind korralikult kannaks. Plaan töötas kenasti, sisse ei vajund kuhugi. Jälgi läks saarele igas suuruses ja igast suunast, aarde ümber oli ka kenasti mütatud ja seetõttu jäid ekstreemsused ära. Ainuke ohver oli igaks petteks kaasa võetud labidas, mis oma maise eksistentsi ära otsustas lõpetada ja mille juppe siis Sass lontis olekuga tagasi auto peale tassis. Karp oli täitsa OK, aga niiskust on seal sees ikka veel nii palju, et raamat oli kokku külmunud. Ja kui tagasi tulime, pani vähemalt üks auto Muhu poole mis müdises. Aitüma juhatamast, tore oli! Aga raamatusse kirjutasin inertsist eilse kuupäeva...

8 märts 2013 leidis Sjoma [sjoma]

Väike jalutuskäik laiule ja tagasi, õrnalt oli ka veel eelnevas postituses mainitud geomaantee näha.

2 märts 2013 leidis Maris, Margus,Tiiu Mart [lelo]

Tänase merel hulkumise päeva teine ettevõtmine. Kuna siin oli plaanis taastamistöid teha, siis kulus ka rohkem aega ja me ei mahtunud hästi meile eraldatud imeilusa talveilma piiridesse. Tagasiteel rannale lõõtsus juba üsna vali, loomulikult ka külm, vastutuul. EVEJ

2 märts 2013 leidis Maris, Tiiu, Mart, Margus [max]

Täna siis teine mere ületus. Nagu Alexilgi kulus ka meil logiraamatuni jõudmiseks hulga tööd ja vaeva. Vahepeal tekkis mõte juba logi karbikaanele kirjutada... aga raiusime edasi. Lõpuks saime ka kaane kätte ja oh üllatust, karp oli ääretasa vett täis ja see oli tahkes olekus. Tõeline JÄÄAEG. Lõpuks õnnestus siiski karbis olnud esemed jääst vabastada, kuivatada ja uude karpi ümber tõsta. Ka logiraamatusse panime nimed kirja. Karbi püüdsime tagasi peita selliselt,et JÄÄAEG tema üle kohe võimust ei võtaks. Tänud laiule kutsumast.

24 veebruar 2013 leidis Merike, kaldal sheikivad Kaja ning Bruno ja [alex]

Merike oli vapralt nõus kaasa jalutama ja nii me siis lonkisime ja ootasime kella 13-nest fotode tegemise üritust.Edasi-tagasi käik võttis vähem aega kui logiraamatu kätte saamine.Muidugi õnnestus ka tõeline kobakäpp olla :(Kui keegi läheb aaret otsima enne puhkusele minekut(1.04)-palun võtke minuga ühendust!Peitjaga suhtlen teiste kanalite kaudu.Kaja ja Bruno olid valmis juba päästeteenistusele vist helistama kuna läksime ja kadusime...Tänud peitjale ja pilte tehti nii enne kui ka peale ühte.Kaja vist püüdis merel ritsikaid kes olid kristalliseerunud või koogutas lihtsalt Meka suunas(vähemalt selline mulje mulle jäi pimestavas päikeses) ja meie loba mööda jääd tatsudes oli üle Virtsu kuulda olnud.

24 november 2012 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Eestimaised suved on marulühikesed ja kōikidesse kaunitesse kohtadesse hooajal lihtsalt ei jōua. Täna saabus meie jaoks just sobiv päev ja aeg ühe sellise paiga vallutamiseks. Pōhimōtteliselt oli ilmajaam ka päikest lubanud, kuid selle kohapeale täpselt jälle ei jätkunud. Nii mee siis seal kergelt tuulisel ja sompus rannal sulejopedes paadile ōhku sisse ajasime. Ei kulunud üldse kaua, kui laineharjadel lennates Kōbaja poole teel olime. Pisike elektrimootor surises suures meres. Ei kulunud veerand tundigi kui ülemere jôudsime. ületanud mustjasroosa adruvalli, tuli puude alt nähtavale ohvrikivi sulelise luuni palja poolkerega. Nagu aarete saarele kohane, kaevasime aarde välja. Bruno logis indiaanlase kombel ühel pōlvel ja konstanteeris nii laeka kui sisu head seisukorda. Peale kahele rändurile ekstreempaiga tutvustamist, panime mootorile hääled sisse ja ujusime tagasi. Nii lōppeski meie kuulsusrikas merereis hooajavälisel kenal laupäeval. Aitäh aardepeitjale merepeale ajamast!

18 veebruar 2012 leidis Mikk, Andreas, Kristi, Jaanus, Tiina [kimkuul]
Leitud lumetormi trotsides:D EVEJ

12 veebruar 2012 leidis Merike ja Priit [armastan]
Aarde leidsime peale mõningast otsimist. EVEJ:

12 veebruar 2012 leidis Merike ja Priit [mooritz]
Seda laidu olen korduvalt eemalt imetlenud ja mõelnud, et millalgi.. Täna oli pakasepoiss selle millalgi vägagi lihtsaks teinud, eriti mineku. Natuke jalutamist ja kohal me olimegi. Veidi ringivaatamist , aare leitud ja logi oli kirjas. Tagasitee osutus aga päeva raskeimaks teekonnaks. Tuul oli täpselt vastu ja kuna prillid olin koju unustanud läbisin vähemalt pool teed kas kinnisilmi või hädavaevu piiludes. Sest kui silmad lahti tegin pillutas tuulepoiss teravaid lumekuule otse silma ja see oli oi kui valus. Aga vahva matk oli see sellegi poolest :D J:TB roti

5 veebruar 2012 leidis Hanno ja Triin [trine]
Sellest saarekesest olen palju kordi mööda sõitnud igasuguste liiklusvahenditega, aga et aarde leidmine huvitavam oleks, lähenesin seekord uiskudel. Suure väina jää on sel aastal sile kui parimas jäähallis (Viirelaiu juures oli kehvem, Kessel kõige ägedam) ja seni veel üsna lumevaba. Aardega jäin üksi hätta, Hanno aitas karbi maa seest välja raiuda. Karp õnneks terve ja sisu heas korras.

14 august 2011 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Päris kiirelt leitud, kuigi paljasääri oli läbi põldmarjavälja lähenemine üpris valus. EV, J: 2 tigu ja vile.

20 märts 2011 leidis Tiit,Koit [tram]
Üle jää mööda georada otse õige kivini. Labidavars küll ragises raskes lumes aga kätte saime :) Tänud geojäätee avajatele ja peitjale muidugi ka ! EVEJ

20 märts 2011 leidis Koit, Tiit [koit46]
Kui juba tuuril olime siis võtsime ka selle, sest jää ju kannab... EVEJ

19 märts 2011 leidis Liia ja Mart [groll]
Arvata võis, et talvel on lihtsam vee peal kõndida kui vedela vee ajal, nii ka oli. Kohaleminek tuli üsna muuseas. See osa aga, mille lootsin tänu eelnevatele korduvatele kobestamistele lihtsalt lume kõrvale puhumisega lahendada, oli üsnagi kibe töö. Mart rassis päris jupp aega - vahepealne sula oli koos järgneva külmaga teinud üpris tugeva kambri ja kuigi enam-vähem õige koht oli aimatav, sai siiski ka veidi ülearu pingutada. Aga - kõik on hea, mis logiga lõpeb ja sai teine ka turvaliselt pessa tagasi. Tänud eelkäijatele - eks see minemise mõte ikka logisid lugedes tuli.

13 märts 2011 leidis Kadi, Alo, Irokas [irokas100]
Juba paar päeva enne tegelikku minekut oli kange soov seda laidu rünnata, sest ümberringi olid hanged kordades kahanenud ja üldse oli kõik palju helgem kui poolteist kuud tagasi. Pilditibi logi andis viimase otsustava tõuke ja minek saigi teoks. Kohapeal vaatasid vastu juba tuttavaks saanud kivid mida me tookord korduvalt kallistasime ja oh üllatust - veel üks kivi mida eelmine kord ei olnud. No edasi oligi kõik selge - keegi oli vahepeal kivi tagasi toonud ja selle oskuslikult otse aarde kõrvale paigutanud. Õnneks leidis ta lumisel Kõbajal eksimatult õige koha üles :)

13 märts 2011 leidis Kadi, Alo, Ain [pikkkasso]
Kõiksepealt tuleb alustada sellest, et Ainil tuli üks mõte, ja see mõte vääris teokstegemist - niisiis otsustasime me parandada parandatava ja matkata üle jää veelkord Kõbajale. Julgustuseks oli Pilditibi logi ja kirjalik kinnitus kaevetööde eesmärgipärasusest ja viljakusest. :) Üle jää minek oli hulga lihtsam kui eelmine kord - lund oli vähem, ilm oli soojem ja tuul oli ka sõbralikum. Meie suureks rõõmusks selgus laiul, et seal, kus eelmine kord oli ainult lumi ja lumi ja lumi, oli nüüd näha ka üks väikene kivi :). Ja selle kivi ümber olid nii armsad ja tuttavlikud jäljed - need kaevamise omad, neh. Kaevusime siis lumme ja kaevasime lund ja leidsime aarde ka! Maskeeringu taastamine on hetkel rohkem selline suhteline ja mõtteline, mul on küll kuri kahtlus, et iga geopeitur tunneb "karu jäljed" juba eemalt ära. Niisiis - täname-täname-täname Pilditibi ja Irokat ja igavesti lahe oli!

1 august 2009 leidis Lembit ja Andres [polekala]
Ilm ei olnud just kõige sõbralikum, kuid kalipsode ning päästevestidega varustatult võtsime matka siiski ette. Aare täie tervise juures, tänud! EVEJ.

18 juuli 2009 leidis Lauri ja Ermo [pioneer]
Planeeritav dessant Suure Väina aarete alistamiseks realiseerus Sveni ning Andruse lahkel kaasabil väga lihtsalt ja meeldivalt. Ülivõrded tekivad ilmastikuolude kirjeldamisel. Kuna Kõbaja liikumiskeeld sai läbi, siis oli loogiline seda aare kõige pealt külastada. 4 minutilise paadiretke ajal oli põnev kuulata Algaja lugusid sellest kuidas nad iga 100 meetri tagant jäässe auke raiusid ja jää paksust mõõtsid :-) Aarde leid tuli kiirelt. Pärast tegime veel laiule paadiga ringi peale. Aare korras. EVEJ.

18 juuli 2009 leidis Pioneer och algaja [algaja]
Kolmas kord sattusin Kõbajale. Peaks vist hakkama sissekirjutust taotlema ... Ilm oli super, paremat ei saa ka teoreetiliselt olla. Aardekarp on nüüd mõistlik ja sisu korras. EVEJ

30 mai 2009 leidis TopperHarley (GC) [234u]
We found the cache together with the owner wihle he maintains the cache. TFTC

24 veebruar 2009 leidis Maku, Laurikas, Meretagune ja Mark [mark]
Päeva lõpetasime siis Kõbajaga, mille leidis Laurikas pärast mõningat ühist otsimist. Ja nüüd kiirelt jalad alla ja kiirelt praamile ning tagasi Saaremaale. Oli üks tore päev ja selle viimase aarde pärast siis suured tänud Makule, et tal ikka oli piisavalt järjekindlust, et meid nõusse saada ja muidugi suured tänud ka Kessu-aarete ning Kõbaja peitjaile :)

24 veebruar 2009 leidis Laurikas, Maku, Mark, Meretagune [laurikas]
Peale Kessel käimist otsustasime, et peame häid jääolusid ära kasutama ja Kõbaja aarde juures ka ära käima. Enamus osa teekonnast oli kukepea, aga paaris kohas oli vahepealsete tuuliste ilmadega jää sisse 10-15m laiused pikad lõhed teinud. Lõhed olid lumega kaetud ja ei olnud võimalik kuidagi teada, kas on lume alt ka jäätunud. Esimene samm tegi jalanõud märjaks ja edasi väga ei kippunud. Tagasi ei tahtnud aga ka minna ja kuna julge hundi rind on rasvane, siis tegime ikka kindlaks, et lõhed on piisavalt külmunud, et saaksime neist üle minna :) Muid takistusi ei olnud ja ka aarde leidsime suhteliselt lihtsalt. Aardesse jätsime senistele logilehtedele asenduseks pisut toekama koha kuhu logida ja peale väikest pikniku suundusime juba Virtsu suunas, et praamiga taas Muhu saarele tagasi sõita.

24 veebruar 2009 leidis Maku, Laurikas, Mark ja Meretagune [maku]
Kõbajale sai tuldud Kessult ;) Leid oli kiire, teel tuli ületada kaks jää lõhandit või kuidas iganes neid nimetatakse... Tegime kosutava söögi ja seadsime jalad praamile ;). Sellega sai siis meie Muhu-Kessu-Kõbaja-Virtsu sadama retk läbi ;) Lahe, millal kordame? ;)

22 veebruar 2009 leidis Paavo, Lauri, Hanno [hanno5000]
Teades eelnevalt, et Paavo ja Lauri ka siin kandis, helistasin ja uurisin nende asukohta. Peale väikest arutelu otsustasime siis koos laidu vallutama minna. Jõudsin ära süüa ühe võileva ja pool halvaa pätsikest ning juba olidki mehed kohal. Siin korra juba käinud Lauri algul küll kahtles, aga tuli siiski lõpuks päris vabatahtlikult kaasa :) Kalda äärest minema hakates oli natuke vesine, aga edasi juba tugev jää. Tuul oli päris tugev, kuid puhus minnes peaaegu selja tagant. Laiul uurisime kõigepealt üht ja siis teist kivi, see viimane osutus ka õigeks, täpselt nii nagu vihjes kirjeldatud. Purk oli küll maasse külmunud, aga kaane sai vaevata lahti. Paavo jättis aardesse juhendi, mina EVEJ. Tagasitee oli vaatamata vastutuulele päris lihtne ja tundus, et läks isegi kiiremini, kui tulek.

22 veebruar 2009 leidis Hanno, Lauri & Paavo [speedy]
Hanno kõne peale - kes sai infot meie liikumise kohta "Lennu lõpp" aardelogist - otsustasime enne OOO-d hoopis Kõbajal käia. See oli eelnenud RedRocki rattasõidu kõrval lapsemäng - pisut üle kilomeetri sammumist kahe tuulegeneraatori juurest otse nulli. Kusjuures mandril ja laiul palistas kallast mõni meeter kollast lund-jääd, mis oli üsna märg, ent kiiresti karates sai sellestki kuiva jalaga paksemale jääle üle. Laiule jõudes läksin erinevalt valge inimese kombest muidugi otse ning olin paar meetrit jalgevaheni lumevallis, kus pool minutit hullasin :-) Aarde leidsime kiiresti teisest provitud kohast. Aare on piisavalt korras. Purk oli küll maa sisse külmunud, kuid seda eemaldada polnudki tarvis. EV. J: GP juhend kõige peale. Edasi suundusime OOO aarde ootamatu ebaõnne poole..

8 veebruar 2009 leidis j444 [joonas444]
kenad tuulikud. kõbaja ise oli võrdlemisi tagasihoidlik ning prügine. ja aare poolhävinud.

8 veebruar 2009 leidis Lauri, Sven, Tanel, Joonas [algaja]
Hästi kulgenud päev virutas siukse litri, et kohe ikka tundideks oli tuju läinud. Lühidalt läks auto katki. Remondile kulunud summa ja läbitud teepikkus tegi hinnaks umbes 10 kr/km. Ja nüüd oli jälle sama jama. Telc muidugi ei suutnud mind ja mu auto geolembust märkamata jätta. Nimelt oli masin katki läinud täpselt aarde juures. Minul oli muidugi sügavalt savi mis seal lähedal on. Kokku tähendas see asi ju umbes 140 km nööri otsas sõitu. Lõpuks jõuti mind veenda, et lähme parem lähima aardeni ja siis vaatame mis edasi saab. Peale pisikest mõtlemist tundus see siiski hetke parim lahendus. Teel sinna oli telc aga kuulnud kolme hoiatust. Et jää on nõrk, et jää ei kanna ja kolmandaks võime läbi jää vajuda. Kuna ma olin niigi üsna viletsas tujus siis oli mingil hetkel täitsa ükskõik kui ma kuskile vette ka kukun. Seekord panin räätsad alla ja nende küljes olevad nagad tegid liikumise ülilihtsaks. Kuna ülejäänutel ei olnud nii must masendus siis tegime eelnevaid hoiatusi arvestades iga natukese maa tagant jää sisse auke ja nende tulemused viisid kõik kahtlused. Teepeal leidsime ka mingi kilu ja lasime ta vette tagasi. Misasja ta jää peal siples või kuidas ta end sinna ajas see jäigi saladuseks. Saarekesel arvasin, et käime parem ükshaaval otsimas. Ei läinud läbi, kuna aardest oli vaid mälestus. Mingid tükid me sealt leidsime. Peale pikka suhtlemist eelmiste leidjatega olime lõpuks kindlad, et see on siiski ainuke võimalik aardepurk, mille tükid maas vedelesid. Sai veel igasuguseid kahtlasi kive muugitud aga ei midagi. Lõpuks taastasime aarde, kõigest mis meil oli ja mida leidsime. Tagasiteel oli mingi luik end kalda äärde parkinud. Värvi järgi otsustades oli ta küll neeger. See teekond oli palju lihtsam kui Redrock. Ei midagi keerulist kui õige aeg valida. Ja mõne aja pärast algas pikk ja kole tagasitee. Aardeleid suutis siiski tuju paremaks teha.

8 veebruar 2009 leidis Sven, Joonas, Lauri, Tanel [telc]
Pärast mõningaid katsumusi jõudsime kogu kambaga niikaugele, et seisime merele lähima generaatori all ja vaatasime kilomeetri kaugusel asuvat laidu. Eelinformatsiooniks oli kohalike kalameeste arvamus:"parem mitte..."
Otsustasime, et läheme, aga hästi ettevaatlikult. Iga sadakonna meetri tagant raiusime kontrolli mõttes jäässe augu. Kuna kogu tee ulatuses oli jää üle 10 cm paks, siis osutusid esialgsed hirmud alusetuks, kuid jäänaasklid ja köis olid ikkagi igaks juhuks käepärast.
Laiule jõudes jäi ülejäänud seltskond alla rannale, et siis ükshaaval leidjate rivi moodustada. Nentisin, et kivid on kinni külmunud ja minu gepsu nullpunktis oleva kivi juures aaret pole. Kogu kambaga otsides leidsime katkise saslikupange, vahetusnänni minigripis (sh Ove golfipall) ja vettinud väljatrüki jäänused, millelt Miki nime võis välja lugeda.
Õnneks leidsime laiult ühe keeratava kaanega purgi, mul oli kaasas aardekirjelduse ja logide väljatrükk, mis logiraamatuks sai ja Svenil pisike pastakas, mis purki mahtus. Taastasime aarde oletatavasse peidukasse, peale sai taas ka paelahmakas. Aardepurgil on lisakatuseks peal veel üks roostetanud konservikarp.
matkasime tagasi ventilaatorite juurde ning varsti algas aeganõudev teekond Tallinna poole, Lauri autot paela otsas järele lohistades.

8 veebruar 2009 leidis Tanel, Lauri, Joonas ja Sven [geokrahv]
Pole tuulegeneraatoritele nii lähedal veel olnud. Võimsad elukad ikka küll. Laiult leidsime minikripis pastaka, golfipalli, ümbrikuavaja ja veel nipet-näpet. Kõrval vedeles katkine sašlõkiämber. Logiraamatut ei leidnud. Kirjutasime logi aardekirjeldusele ja panime kogu kraami kohapealt leitud klaaspurki. Kas Jani poolt taastatud uus ja meie poolt kokkukorjatud vana moodustab nüüd seal topeltaarde, seda ma tea. Seiklus oli igatahes väga vahva.

24 jaanuar 2009 leidis Laurikas, Maku, Mark, Meretagune [meretagune]
Ja lõpuks siis siin. Muhu - Kessu - Virtu rännak. Kui õieti mäletan siis 16 kilti. Jalad olid lõpuks nii läbi, et mõned kilomeetrid veel ja oleksin pikali kukkunud. Kontoriroti asi :) Igatahes oli vinge rännak ja on mida meenutada.

22 juuli 2007 leidis Jan [muhujan]
Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et minu gpsis oli juba pikemat aega kõige lähemal asuv leidmata aare just Kõbaja. Praamiga sõites arutasime pidevalt „Nii lähedal, kuid ometi nii kaugel”. Seekord sai siis härjal sarvist haaratud ja Muhust süstaga aarde poole teele asutud. Kõbajatele jõudsin peale tunnist aerutamist. Aaret peitev laid oli aga asustatud ja ca 2 m kaugusele aardest oli kerkinud elamu??? Kuna elanike kodus ei paistnud olevat, siis koukisn aarde välja ja asusin seda renoveerima. Lisasin uue logiraamatu ja veidi nänni. Peatselt saabusid ka elanikud ja järgnes äärmist meeldiv vestlus kohaliku looduse ilust. Aarde olemasolust läheduses siiski vaikisin. Kuna ilmateate järgi hakkas tuul tugevnema, siis asusin peatselt tagasiteele. Tänud peitjale ja tervitused laiul oma 30.ndat järjestikust puhkust veetvale Jaagule ja tema naisele!

10 juuni 2007 leidis Silver, Aare, Kalle [sookoll7]
Pikalt plaanitud aarderetk läks korda.Ilm oli seda laadi ürituse jaoks piiri peal. Lained lõid küll vahel üle kanuu parda aga ümber veel seekord ei läinud. Tore retk. Aare ise nukras seisus ja vajab uut logiraamatut jne. EVEJ

10 juuni 2007 leidis Silver, Kalle ja Aare [karuonu]
Jälgisime nädal aega ilmateadet ning tundus, et on lootust kanuuga veetakistus ületada. Tegelikult olidki tuul ja laine täpselt piiripeal, tuul meid ära ei viinud ja laine ka eriti üle parda ei visanud. Aarde leidsime peale mõningast otsimist. Märja ning pehme logiraamatu eemaldasime aardest, muidu ei kuivagi sisu ära. Lisasime logiteate samale lehele, kuhu eelmised leidjad. EVEJ. Tänud peitjale vahva seikluse eest.

26 märts 2006 leidis Miki ja Heleliis [miki]
Otsides kaardilt kohta, kuhu grillima minna päikesepaistelise ilmaga, siis jäi silma Kõbaja, kuhu oli veel võimalik pääseda soodsaid jääolusid ära kasutades. Kohale jõudes oli esimene asi grill "kurjaks ajada" ja siis aarde tuvastada. Kivi, mille peale ennast sättisime oligi õnneks see õige. Nagu eelmiselgi leidjal, valmistas peavalu aardekarpi varjava kivi eemaldamine külmunud pinnasest. Poole tunni pärast, kell 17:00 oli karp käes ja liha valmis. Aare ise oli suht õnnetus seisus, jäätunud logiraamatu kättesaamiseks tuli aardekonteiner lõhki lõigata. Kuivatasime niipalju kui jõudsime, kuid õige logiraamat jäigi suletuks ning kirjutasime logi Ove poolt jäetud väljatrükile. Uueks koduks sai aardele Rakvere Lihakombinaadi ämbrike kirjaga "Shaslõkk keefirimarinaadis" :) Aardest pääses telefon ning järgmisi leidjaid jäi ootama ümbrikuavaja ja pudel Jägermeistrit.

12 märts 2005 leidis Ove [ove]

FTF Kõbaja aardele lähenesin suuskadel. Saarelt leidsin lisaks aardele veel piknikuplatsi. Aarde enda kättesaamiseks tuli teisaldada poolemeetrine lumehang kuid sellest raskem oli aaret peitva kinnikülmunud kivi lahtikangutamine. Lõpuks see siiski õnnestus. Aare on ilmselt veidi niiskust saanud kuna külmast kanget logiraamatut ei õnnestunudki purgist kätte saada jaoma logi lisasin seetõttu eraldi lehel. Aardesse lisasin veel golfipalli.