Viluvere

Parmud muutusid juba väga tüütuks, nii et jäi leidmata seekord

Aega oli vähe, geopimedusega löödud. Juba teine leidmata raudteejaam. Ei leidnud.

Otsisime, mis me otsisime - ei jäänud aaret silma ega näppu. Viimane sai lausa katkigi tõmmatud, nii et veri väljas, aga muud ei miskit. Ilmselt on tõesti väga hästi peidetud... Peame veel silma treenima.

 1 

Ei leidnud. Poleerisin nulli ja nulli ümbrust pea 30 minutit. Helistasin abi saamiseks ka alex&mooritz tiimile, kes mind väga aidata ei saanud. Lõpptulemuseks - tegemist on täpselt sellise aardega, miks ma tegin pika pausi geopeituses. Ma eelistaksin eilset kogemust - 4,5h, neli aaret, mille leidmine raskusi ei valmista ning tuled georetkelt koju ülimalt heas tujus. Viluvere mikro seevastu taas tuletab meelde, et mõningad geopeiturid on tegutsemas eelkõige enda ego upitamisega.

Päris pikalt sai seal konstruktsioonidega tutvutud, aga seekord ei jäänud kahjuks näppu midagi.

Sai õhtul pimedas Viluvere aaret otsimas käidud, kulutasin otsimisele üle tunni. Võtsin perrooni juppideks lahti, asetasin jupid enda ette, sügasin kukalt ja vaatasin, et nende juppide seas küll aaret ei ole :). Sai ka joogaasendeid harrastatud, kuid sellest abi ei olnud. Perrooni kõrval võpsikus kasvavad õunapuud, kust iga natukese aja tagant mõni õun alla kukub. Lähedal asuv asfalttee, mis üle raudtee läheb on suht tiheda liiklusega, lambiga perroonil pimedas askeldades on kõik teele näha. Peale edutut otsingut ajasin oma vanale mustale saksa tõugu kronule hääled sisse ja suundusin uut aaret otsima.

Perrooni alt leidsin hevimehe või -naise käevõru :)

Teate, keegi peab ju neid kurbasid nägusid ka aarete alla tekitama. Tundub, et pean siin sama loogikat kasutama kui Eidapere aarde juures. Alles siis kui Anni logitud saab, tekib mul võltsenesekindlus, et asi polegi nii lootusetu ja ka mina võiksin hakkama saada. Ma ju ausalt otsisin aga no ei leidnud ka seekord.

Otsisime vihmas kuni mõistus sai otsa ja näpud olid külmunud.

Aaret ei leidnud. Küll aga leidis üks kass mind.

 6 

Teaaaate, mina enam niiiiiii ei mängiiiiiiiiiiiiii... See pole peaaegu üldse enam naljakas. :D Sõidame me järeltuleva põlvega nulli lähistele, ronime autost välja, rõõmustame valitseva tühjuse üle. Tööpäev läbi ju, mingi tähtis masin üksinduses heki veeres seismas vaid. Ilm ilus, kõik kõlab kenasti, eks? Ja siis läheb pilk teele... Aju keeldub uskumast seda, mida silmad näevad. Seesama eelmisest korrast tuttav asotsiaalne olend lapsevankriga tuleb taas. Vaikselt ja vääramatult, kabeda sammuga. Alistun taas saatusele ja lahkun, ilmselge iseloomude sobimatuse tõttu.
Päris lõbus. Ehk jagub seda aaret mulle terveks suveks niimoodi veel... :D

 1 

Pärast esialgset ülevaatamist, kui pidi hakkama mõtlema ka, kus siis aare tegelikult on, hakkas suur rahvaste rändamine, Porgand oli vist tulemas, kuigi sõiduplaan ei näidanud seda. Jäime pika ninaga seekord, kuigi idee tuli, kust peaks vaatama. Suvel tihti Pärnu poole, saab mõni õhtu veel proovida.Tänud peitjale!

Perrooni sai poleeritud nii käte kui silmadega. Kasu ei miskit.

 4 

Teen mitteleidudega otsa lahti. ;)
Sõidame Mammuga nulli lähistele ja rõõmustan, et mul abijõud kaasas, kes igale poole mahub... Jõuame vaid asuda objektile, kui uskuge või mitte, saabub kohalik füüsilisest isikust ettevõtja. Ilmselgelt sotsiaalsuse mõttes a-poolel asuv. Lükkab eakat ja paljukannatanud lapsevankrit, milles mitte teps kohalik järeltulev põlvkond sirgumas, vaid kotid, nätsakad, pudelid ja muu kraam pilla-palla. Osa heinapallinööriga kokku krousitud.
Tuli kohale, asotsiaalne meesterahvast FIE ja asus ettevõtlust arendama- pudeleid prügikastidest otsima. Ja meist möödudes selgus ta tõeliselt füüsiline olek- millised aroomid-odöörid ja muud pahnutid sealt levisid 30-kraadises kuumuses.
Tegime näo, et vaja plaane pidada ja putkas oodata. Ja siis leidis ta aja sobivat lõunasöögiks. Tiris oma kraami hulgast miskit söödavat, laotas laiali ja hakkas mugima.
Kuna see seltskond, see menüü ja aeg ei sobinud meile, siis lahkusime... Tasuta lõunaid ei pidanud nagunii olemas olema..