Eidapere

Läks juba hämaraks ja ei leidnud. Teinekord olen põhjalikum ja võtan ka abilise kaasa.

Kuigi mul on mingi õrn mälestus lapsepõlvest, et olen Eidaperes rongiga käinud, siis see mind aarde leidmisel ei aidanud. Roomasin natuke, aga pärast seda, kui avastasin otsaesise ees päris pika ja terava kruvi, mille oleks võinud kenasti lagipähe rammida, loobusin.

Esimesel ringil jäi leidmata, loobusin vist liiga ruttu.

Hämaras seal ukerdasime, seekord tulutult. Eks kunagi tagasi.

Pugesin objekti alla mitu korda, aga kahjuks jäi leidmata. Isegi kui kasutasin vihjet, ikka ei leidnud. Ju ei olnud minu päev.

Kahjuks ei leidnud.

Kahjuks ei leidnud.

Ei leidnud, ega ei viitsinud ka selle otsimisega väga vaeva näha.

Sattusin kohale umbes 15 minutit enne porgandi saabumist, esimesed külamehed olid juba kohal ja rahvast tilkus järjest juurde. Otsustasin rongi ära oodata ja vaadata, et mis olukord siis jääb. Jäi see, et umbes kolmandik jaama saabunud rahvast oli seal niisama ja peale rongi lahkumist jäid nad perroonile edasi passima ja külajutte rääkima. Seega pidasin targemaks minna järgmisele objektile.

Ei aidanud seal roomamine ega kõrgustesse pürgimine. Ilm oli roomamiseks täitsa soodne ja mugutühi. Isegi pime ei olnud. Sai kõik võimalikud kohad läbi vaadatud. Siis vaatasime ka mittevõimalikud kohad üle. No teda lihtsalt ei olnud seal. Ilmselt on ta mingis teises kohas :(

Tutvusime selle rajatisega mitmekülgselt. Vaatasime üles-alla-paremale-vasakule. Ei näinud ei rongi ega aaret.

Sai küürutatud nii ja naapidi aga ei miskit seekord.

See võis küll naljakas vaatepilt olla, kui 3 naist käivad ümber perrooni, küll upitavad all, küll ringutavad üleval, siis jälle all... Et see meile nii lõbus üritus tundus, otsustasime siia millalgi (koos abiväega) tagasi tulla :)

Tahtsin kesist päeva veidike rõõmsamaks muuta aga kogemata valisin raudteejaama aarde ja veel timixi oma. Njah, mõni teine kord ehk läheb paremini, järsku.

Rongijaamad meeldivad. Rongijaamade ja rongide aarded ei meeldi! No ei oska meie neid leida :) Vahepeal hakkas tugevasti vihma sadama. Siis tulid varsti ka mugud vihma eest peitu. Eks järgmine kord jätkame.

Ei osanud enam midagi katsuda.

Ei leidnud.

 4 

Iseenesest mulle meeldivad need aarded, mida mõistlikult annab oma üpris igapäevasele teele sättida. Ja eriti meeldivad nad mulle siis, kui nad ei alistu eile-täna-homme mõne minutiga.
Korra imeilusal suveõhtul olen ma siin tšillivat noorust nähes sääred juba teinud. Täna, duubel kaks, plirts-plärts-käes on märts uduvihmase ilmaga polnud siin kohe mitte kedagi ega midagi segavat. Vaid ise olin-olime liiga ontlikult riides. Kui olime üle vaadanud need kohad, kuhu linnariiete ja kontsaga saapaga kõlbas minna, siis selgus, et puudub tahe, minna sinna, kuhu läheks Tanel. :P Seega, viinamarjad on mõnnalt hapud ja lootus siia tagasi tulla jääb.
Lahe...

Kui kohalik noorus on vallutanud nulli, siis on vanurid jõuetud ja ei hakka mitte rongide väljumise aegu uurimagi. Oli ilmselge, et see rahvas ei kavatse sealt niipea lahkuda. Seega lahkusime meie, et nautida sooja suveilma septembris ja jõuda päikeseloojangu ajaks Mukri rappa...

Nullis istusid mugud. Käisime sõiduplaani lugemas ja veendumas, et täna enam ühtki rongi siit jaamast ei välju ja ilmselt me võimegi nende lahkumist ootama jääda. Teinekord jälle.

Ei paljastanud see aare meile. Oma arust käisin silmadega kogu null ümbruse läbi ja Henriko proovis maitsmismeelega kõik kivid ära. Kunagi tulen veel tagasi.

 2 

Nüüd loen logidest, et ei olnud ainuke, kes sel päeval ei leidnud. Toimetasin kohapeal ikka oma 40 minutit, poleerisin nii ülevalt kui alt ja ei miskit. Vahepeal tuli üks eideke küsima, mida otsin. Seepeale panin proovile oma luuleoskuse ning jahusin, et poisi telefoni otsin. Muidugi nagu elus ikka, saab väiksest valest alguse suur - kus pidin veel jutu-sees vastama mitmele küsimusele - kui vana poiss on, kuskohast ta siia poole sõitis ning kuhu edasi liikus jne-jne. Mul oli suhteliselt raske nendele küsimustele kohe vastuseid leida, kuna ma ise esimest korda teadaolevalt Eidaperes viibisin. Aga tundus, et fantaasia siiski töötas korralikult ning vastustega jäädi rahule. Õnneks ta koos minuga pikalt otsima ei jäänud :).

 3 

Pärast vilunud leidu Viluveres saabusime siia, et tänane viimane GP lehe aardeleid teha. Kui päevas käib siin kaks rongi, siis muidugi sattusime me siia just ühe eel. Tuli 10 minutit jalutada, et saabuks oranž porgand ja inimesed perroonilt lahkuksid. Selle ajaga sai terve perroon lõpuni läbi jalutatud, kena aeda uudistatud, jaamahoones elutseva kassiga sõbrustatud ning pilte tehtud.

Saabus otsimise aeg. Otsisime ülalt, otsisime alt, otsisime ülalt, otsisime alt, otsisime veel alt. Põlvili, kõhuli, selili, käpuli. Isegi väikest herilasepesa kahtlustasin ja katsusin juba. Vahepeal lonkis kaks kohalikku patsaani mööda, mistõttu tuli mõttepaus sisse teha. Aga ei aidanud seegi. Oma tubli pooltund roomamist, silmade teatud nurkade alla ajamist ning Marjel ka korralik õlaväänamine ei aidanud ükski leiule kaasa. Lõpuks sai siiber ja nii meil see lihtne 1.5 peidikuga aare leidmata jäigi. Ootepaviljon on omapärane, see meeldis. Aga mitteleid ajas vingu ninna. Aga ega kõiki aardeid ei peagi esimese korraga leidma. Eriti veel Taneli 1.5 aardeid. Suur aitäh.

Kauneim 1998-1999

Ka siia on logitud

Sõbralik seltsikiisu