Leidsime aarde jäänused, mis olid muuhulgas roppusi täis soditud, põlema pandud ja (kalakonservi?) õliga üle kallatud. Siis istus juba parajas seisundis mugu traktori juurde õlut jooma. Arvestades, et kotis kolises veel omajagu tagavara, pidasime targemaks lahkuda.

Ega ei lootnudki leida. Tegime paar-kolm uurivat tiiru ümber traktori ja loobusime.

Seda aaret märkasin ma juba oma geopeituse alguspäevil. Ja teadsin, et ühel ilusal päeval lähen ma vaatan selle traktori üle. Täna siis see päev kätte jõudiski. Kui me olime 15 minutit juba seda traktorit silitanud, siis ei olnud see päev enam nii ilus ühti. Traktor sisaldas kõiksugust prügi. Eemaldasime prügi ja otsisime aaret. Kergelt tigedaks ajas juba. Kulutasime veel 10 minutit ja siis otsustasime lahkuda. No las see aare siis olla seal peidus, kui ta nii väga tahab olla. Tänud peitjad, et peitsite sellise aarde, mis kuidagi end meile ei näidanud! :{

Parkisime auto tee äärde, et poe ees noorsugu ei omaks meiega otse silmakontakti ja asusime põkat poleerima. Mida kõike sealt välja ei tulnud ja kui käed juba üsna mustad olime siis helistasime omanikule, et mida siis peaks leidma ja mis suunast. Seejärel poleerisime veel veidi ja viisime omaniku teemaga kurssi. Võibolla on kah mõne koristaja käe läbi tops hukka saanud või on ta seal kuskil peidus. Kes teab. Aga täname ilusate piltide eest mis saime.

Üritasime ka meie leida seda, mida pole.

Uurisin ja poleerisin Voka põkat tükk aega igast küljest. Sain ka Ingalt vihje kustpoolt tema selle aarde kunagi leidis aga mina ei leidnud midagi. GC lehel on 4 mitteleidu + 1 teade, et aaret ei ole enam ja viimane leiulogi on 8 kuud tagasi. Omanik võiks üle vaadata ja vajadusel uue karbi panna.

Seekord sattus nii, et nädalase Ida-Viru puhkuse ajal sadas viiest päevast neljal vihma ja seltskonna kergete mugukalduvuste tõttu ei tasunud ladistava vihmaga geopeitust isegi mainida. Üks ilusam päev siiski sattus ja selle otsustasime ära kasutada.

Esmalt tutvusime Voka disc-golfi rajaga ja võib soovitada. Üks oli eriti lahe, kurviga vise alla ürgorgu, oja kohalt ja korv vasakul teise tõusva kalda peal. Vaata et vääriks aaret. Kui see tehtud, läksime traktorit uudistama. Mugusid oli ohtralt, aga suure kambaga sai traktor salamahti päris põhjalikult läbi uuritud. Alles siis vaatasime logisid ja selgus, et polegi vist midagi otsida. Tore oli ikka! Aitäh juhatamast ja ehk naaseb kunagi ka topsike.

Ei leidnud, võib-olla ka sellepärast, et meil polnud piisavalt usku sellesse aardesse. Alguses tegutsesime kaheksal käel ja toppisime oma sõrmi võimalikesse ja võimatutesse kohtadesse. Siis tuli liinibuss paarikümne silmapaariga ja meil tuli otsingud katkestada. Käisime poes ja laadisime ennast ning läksime uuele ringile. Pooled jätkasid otsimist sõrmedega ja proovisid isegi magnetiga konteinerit ligi tõmmata. Pooled seisid eemal ja otsisid silmadega. Geoaaret me ei leidnud, kuid tagasiteel saime ilusa vaatepildi osaliseks. 8-10 metskitse kappasid üle põllu põõsaste varju ja jälgisid sealt meid, meie neid.

Kas on võimalik, et aare on kadunud? Või olime meie ise päise päeva ajal pimedad?

uudistasime vastastikku

 3 

Nojh. Ma ju sõitsin ainult mööda ja keerasin korraks poe parklasse. Päevasel ajal ja keset asulat ei ole sellised aarded teatavasti minu jaoks. Siis aga astus sisseostudega kõrvalauto juurde kolleeg rõõmsavärvilises suveriietuses (lühikeste varukate ja säärtega:)), minu kahtlustava pilgu peale teatades et aklimatiseerub alles meie kliimaga peale puhkust soojemas kandis. Omalt poolt pidin selgitama mis mind sinna tõi. Reaktsioon - „No mis siis et inimesed, tahad ma võtan selle aarde välja!“ Seni kuni ma autost vähemalt võtmed ära võtsin kihutas kolleeg juba traktori suunas, talle seal järele jõudnuna pidin siiski seletama ka seda, et mis ja kuidas see asi üldse olla võib :-P. No kokkuvõttes tammusime siis veidi seal, mitte just väga tähelepandamatult ilmselgelt. Mina tundsin endiselt seejuures selget ebamugavust ja piilusin ka ümbrust. Kolleg aga rõõmustas et jõudis kah esimest korda seda masinat lähemalt vaatama. Igatahes meenus talle peatselt, et pere on kodus näljas ja nii see aare leidmata endiselt jäi.

Päev algas mitteleiuga.

Selline tunne nagu ma polekski Vokas käinud, vähemalt geokaardi kollaseid täppe vaadates. Traktori asukoht küllaltki avalik ja nii me kaua seda torkida ei tahtnudki.

Täitsa tore traktor. Ainult aaret ei tahtnud ta meile hetkekski paljastada.

Väga pime ja külm oli juba. Poleerisime traktori puhtaks aga aaret ei leidnud. Siiski oli see Andrease lemmikaare, kuna sai traktori otsas sõita. :) Tänud peitjatele!

 1 

Kompasime selle eluka igatpidi läbi, isegi seespidiselt (ilma kinnasteta), kuid mida ei leidnud oli aare. Tõepoolest. - algosadeks lammutamise ja liigse tähelepanu vältimiseks võiks olla mõni vihje. Hetkel võib logide põhjal öelda, et eksponaadi osade eemaldamine on aarde leidmiseks vältimatu, kohti, kuhu panna on aga enam kui küll. Irokaga nõus ja lähme tagasi mitte enne, kui on mõni mõistlik vihje lisatud.

No ei ole nende traktoritega õnne.

Isegi pärast varemleidnuga konsulteerimist ei jäänud asja näppu. Varjus oli +30 kraadi ja ma tahtsin autosse jahedasse. Vaatamisväärsuse nägin ära. Aitäh.

 2 

Oh, timix, timix, mida Sa tegid?! Meil oli ju selge plaan 25.mail, et tuleme juulis tagasi, et värvida kogu Ida-Virumaa roheliseks - ja siis juuni keskel tuled Sina ja teed selle kõik ette juba võimatuks! :) Otsisime üpris põhjalikult, aga ilmselt ühte kohta ikka ei vaadanud või ei saanud me aru, et see just ongi konteiner :) Kahjuks mu vanatädi ei ela enam Vokas ja seega ainus põhjus siia tagasi tulekuks ongi vaid see õnnetu traktor.

 2 

Kuna Toilasse oli vaja kella järgi jõuda, siis oli Voka peatuseks umbes-täpselt kaks minutit aega. Torkasin käe paari kohta ja leidsin ühe tühja joogitopsi, õllepurgi ja siis veel ühe tagatisrahaga koormatud pakendi. Aaret ei leidnud. Vokas oleks mitu põnevat kohta aarete jaoks, aga minust nad tegemata tookord jäid kui Ida-Virus pesitsesin. Selle traktori ma ise küll peidukana välistasin, aga eks tule siis peitmise asemel hoopis siia otsima tulla. Meenus kohe Rapla lokomobiil, kus oli väga avaliku koha jaoks hea viisakas vihje antud. Niiet jään seda ootama, alles siis suundun tagasi Vokka.

Meil oli kambapeale 50 näppu. Aga miskit ei hakanud näppu!

Natuke aega saime otsida, siis hakkasid kohalikud meid silmanurgast hoolega jälgima ja jäi pooleli. Õhtul tagasiteel Narvast üritasime uuesti, aga nüüd tihedas vihmas oli see veel lootusetum üritus – ümberringi oli arvukalt kohalikke vihmavarjus ja vaatasid meid suure huviga. Loobusime neile etenduse pakkumisest ja jäime autos kuivaks. Eks mõni teine kord uuesti.