Ei leidnud. Ei lootnud ka eriti, sest torn on talvel rekonstrueeritud, varasemad puitosad asendatud metalliga ja terve torn üle värvitud.

Polnud meil seda teravat silma, et seda imevigurit näeks. Proovisime hea ja kurjaga, konsuldeerisime varemleidnuga. Kokkuvõtteks pakuks välja, et tops on kõige nelja tuule poole läinud. Omaniku järelevalve oleks asjakohane.

Mõtlesime, et puhastame selle Vilsandi ära. Feilisime haledalt, sest Vilsandi osutus palju suuremaks kui kaardilt tundus. Lähenesime jala ja see oli esimene aare milleni jõudsime. Tee peal nägime ka meiesugustele mõeldud silti, et kui tulid jala ja enam ei viitsi, siis helista paadimehele. Paraku oli sellest vähe abi, kuna nii telefon kui rahakott olid autos. Torni juurde jõudes oli päike just loojunud. Vaatlesime torni tükk aega, aga väljas läks aina pimedamaks ja taskulambist polnud ka palju abi. Lõpuks loobusime ja jalutasime tagasi Saaremaale. Lõpp läks eriti vaevaliselt, sest Jalgsi Vilsandile aarde lähistel suutis Maris pimedas oma varba valustasti vastu kivi katki lüüa. Eks tuleb teinekord paadiga tagasi tulla, aardeid ju saarel õige mitu.