Silla 3

Viimast logi vaadates tundub, et sillale on pandud okastraat ette. Sai käidud siin kahel korral ja kumbki kord ei leidnud aaret. Võimalik, et okastraadi paigaldusel eemaldati ka aare?

Sild oli ikka õige aga näppu ei jäänud midagi.

Tuleb uuesti tulla, ei leidnud.

 3 

Siia silla juurde tahtsin ma väga tulla sellest hetkest peale, kui talvel selle mõistatuse leidsin ja koha ära tundsin. Logide järgi otustades ei tundunud otsimine ka midagi kaelamurdvat olevat, seega täiesti sobilik sihtpunkt kergeks rattasõiduks.

Sel pühapäeval siis oligi esimene kord sellel hooajal Tartu ümbruses sõitmiseks. Ilmateade ja äikese kaart küll üritasid kohutada, aga eelmistel suvedel on ju valdavalt äike Tartust ikka mööda läinud, küll läheb nüüdki. Pilvede liikumise suund täitsa lubas seda võimalust. No igaks juhuks pakkisin vähemalt telefoni veekindlalt ära :)

Suurelt teelt sillani oli mõnus astumine põlvini heinas mööda liipreid. Kohapeal muidugi intrigeerisid need redelid, aga logidest oli meeles, et sinna kindlasti ei pea minema. Uurisime siis vihjele vastavalt kõik konstruktsioonid üle ja natuke rohkem ka. Mitte midagi ei jäänud silma. Siis mõtlesime natuke üle ja alla, kontrollisin raskusastmeid ja logisid.. no kõigi andmete järgi oleks karp pidanud juba silma jääma. Aga mida pole, seda pole. Lehmadki juba hakkasid imelikult vahtima meid.

Pärast märkimisväärset kvaliteetaja veetmist põneval ehitisel ja ühe porgandi ja ühe kaubaka möödumist Tartu suunas, hakkasid äikesepilved kahtlaselt lähedale jõudma ja juba kostus müristamist. Ainuke hea lahendus oli lähedalolevasse raudteepeatusse varju minna. Sinna me ka täpselt õigel ajal jõudsime. Päris tore oli seal istuda ja äikest nautida, kui vihm sadas selja taga vastu klaasi ja katus oli ka peakohal. Arutlesime ajaviiteks, kas minna pärast sadu veel otsima või loobuda ja jätta järgmiseks korraks. Mulle ei andnud rahu, kuidas nii lihtsat asja ei näinud, Aare aga ei kippunud heina sisse jalgu märjaks tegema.

Vahepeal kihutas mööda veel üks kiire porgand Tartu suunas ja järgmine porgand viis meile katuse alla seltsi tulnud mugu Tallinna poole minema. Siis hakkas sadu hõredamaks jääma ja ma tõusin püsti, et minna sõiduplaani uurima. Sellega seoses selgus kurb tõsiasi, et suurepärane klaassein oli siiski salamahti veidike vett läbi lasknud, mis minu istumise alla imbunud tasapisi ja mu taguotsa märjaks leotanud :D

Olles tuvastanud, et järgmine rong Tartu suunas läheb tunni pärast, otsustasin minna tagasi. Nagunii olin juba osaliselt märg, mis seal ikka vahet. Kõmpisin jala uuesti sillale, aga ikka tulemuseta. Tekkis juba kahtlus, et kohalikud mugud on karbi pihta pannud. Tallatud radade järgi oli igatahes näha, et sealtkaudu liigutakse ja silla ümbrus pole päris mahajäetud ala. Kuna rongini jäi ikka veel nelikümmend minutit ja vihm oli hetkel järgi jäänud otsustasime hakata tagasi väntama. Palju paraku ei jõudnud sõita, kui uus äikesehoog sundis bussipeatuses varju otsima. Uuesti saju hõrenedes ei jäänud muud üle, kui litsuda kodu poole nii kiirelt kui jalad jaksasid, sest selginemist ei olnud kuskiltpoolt enam näha. Juba Tartusse sisse jõudes alles hakkas tõsiselt sadama, võrreldes kõige eelnenuga. Ma pakkusin, et otsiks varju, aga Aare arvates polnud vahet. Hullemini märjaks ikka saa, kui juba olime. Sadu läks küll kõvasti hullemaks. Silmadki olid vett täis, nii et väga hästi ei näinud, mis ümberringi toimub. Igal pool ainult voolas, tänavatel allamäge ja katustelt kaela. Jõudsime õnneks ikka ühes tükis kohale, nii ise kui rattad. Ainukene asi, mis kuivalt koju jõudis, oli telefon. Rongiga oleks ilmselt enne suurt uputust pääsenud, aga see oleks liiga igav lahendus olnud :D

Igatahes suured tänud peitjale vahva väljasõidu põhjustamise eest ja põnevaid seiklusi talle ka, maakera teisel poolel! Teinekord siis läheme otsime veel. Võimalik, et pärast seda kui mõni leiulogi siia tekib. Aga võibolla ka varem :)