Fabergé

Ahah, arvasin, et leidsin, aga see pole selle ülesande aare.

Kui mugu suust samas lauses ,,maja on valve all" ja ,,pommirühm tuleb" kuulsin, siis soovisin head päeva ja jätsin täpivärvimise katki.

Kuidagi kaua pole keegi midagi selle aarde kohta teatanud. On ikka alles veel? Kas kõik numbrid õiged said ja õigel kombel koordinaatideks teisendatud, ei tea, kahjuks geokontrolli pole, aga kohas, kuhu mina sattusin, midagi silma ei hakanud.

A, C, D, F loendamisega ei saa väga nagu puusse panna, seega jääb veaks see B ehk postide arv. Kohapeal esialgsete arvutuse järgi paistis täitsa loogiline (ja jube muguderohke) koht, aga kuna seal ei olnud midagi ja nüüd arvuti taga geochecki tehes öeldake kah, et vale koht, siis.. eks tuleb edasi loendada :)

Isegi kaks pead ei aidanud. Pane kokku või lahuta. Seekord sain poste juba topelt koguses. Huvitav kui kolmas kord tulla, kas siis saab neid kolmekordselt. Pasunad olid ka ühe katuse võrra ümber kolinud. Ei saa mainimata jätta, et äärmiselt huvitav aare :)

Selle aardekirjelduse esimene lause hakkas mingil hetkel juba üsna marru ajama, kui asju kuidagi klappima ei saanud ja oma seitsesada korda sai kõike üle loetud, juureldud, uuritud ja puuritud ja peaaegu omavahel tülligi mindud. Tundus, et kuskil on ikka mingi kala, sest sammaste arv ei klappinud kuidagi valemisse, aga no rohkem sambaid me ka välja mõelda ei suutnud. Muidu oli tore väike jalutuskäik ja objektidega tutvumine ning mingid andmed on igatahes kodutööks nüüd olemas.

Saime geokontrolli roheliseks (kuigi mitte esimese objektide lugemise peale) ja siis suundusime aaret otsima. GPS lollitas meiega täiega ringi, kord 4m ja siis seal samas kohas järsku jälle 20m jne. Valisime kaardi ja logide järgi koha, millele oma otsinguid sihtida, kuid kahjuks jäi see tulutuks. Lõpuks hakkas juba imelik seal avaliku koha pool-kahtlastes kohtades toimetada ja andsime alla. Ja nii lahkusid kaks kurba geopeiturit. Oleks tahtnud selle peale kuskil mingi lihtsa lohutus-aarde logida, kuid õhtul algav teater seab omad piirid ja seega tuleb tänane geopäev lõpetatuks lugeda.

Käisin siin ka loendamas, aga kui hiljem vanamehe juures istet võtsin ja kokku hakkasin arvutama, siis tuld roheliseks ei saanud. Jätsin numbrid alles ja arvutan kodus edasi, küll kunagi siia ka tagasi saab tuldud.

Pasunate loendamisega jäin jänni ja siis lõin juba käega.

 2 

Antud mõistatus kuulub antud klassi, mis vajab kodus lahendamise asemel kohapeal käimist. Otsustasin, siis natukene andmeid koguda ja võimaluse korral ka logimiseni jõuda. Esimese ringi järel läksin autosse geokontrolliga maadlema. Tekitasin umbes 15 punast ja siis jätkus veel piisavalt motivatsiooni, et uuele ringile minna. Edu mind ei saatnud, ühte vastust korrigeerisin aga enamus vastused kinnistusid. Geokontroll jätkuvalt ei nõustunud minu vastuste variantidega. Ilm oli küll peletanud kõik mugud eemale, et oleks olnud hea otsida aga niisama kirvest ka loopida ei soovinud.

Läksin lootusrikkalt rohelistele koordinaatidele, nägin ühte aardekandidaati, see ei osutunud õigeks, teist kandidaati enam diskreetselt kontrollida ei õnnestunud. Eks tulen teinekord jälle.

Tegime ka ringi peale, aga nende arvudega kuhugi ei jõudnud. Kodus avastasin, et üks punkt sai valesti loendatud ning tuleb siia tagasi tulla. Ei tea, kas teisedki õigesti said.

Selle aarde lõpp-koordinaadid sai küll lõpuks kätte, kuid aaret ei õnnestunud siiski leida. Päris nulli kätte ei saanud. Kohti jagus, kust otsida, aga midagi näppu siiski ei jäänud. Tiirutasin päris kaua seal, kuid tulemusteta. Tuleb veel üritada.

Kuna oli teada, et varsti satun Pärnusse, siis hakkasin seda aaret virtuaalmaailmas lahendama. Ega teab mis hästi see välja tulnud, liiga palju muutujaid jäi sisse. Pärnusse jõudes võtsin esimeste tegude seas ka selle käsile. Pusserdasin seal tükk aega, lugesin küll nii, küll naa, aga geokontrolli roheliseks ei saanud. Nüüd kodus veelkord geokontrolli kiusates sain siiski roheliseks. Eks Pärnu II lainega saab ehk sellegi kätte.

Selle aarde lõpp-koordinaatide leidmisega nägime kõvasti vaeva. Sai erinevaid variante läbi proovitud. Mingi "post" vedas siiski alt.

Lugesime küll kõik asjad mitu korda üle ja proovisime tulemusi ka varieerida, aga geokontroll saatis kõigi variantidega puu taha. Tuleb teinekord uuesti proovida.

Pasunaid otsisime jube kaua. Ei leidnud vaadet. 1,5 tundi läks vaate otsimiseks. 45 min järel saime pasunate numbri. Lõpus otsisime, aga andsime lörtsisajule alla ja lahkusime.

Termidesse

Praktiline loendamistöö sai tehtud nädal tagasi, koju jäi arvutamine. Esialgsed tulemused näitasid kuhugi Haapsalu mnt kanti. Pusisin arvudega tükk aega, kuni sain valiku võimalikest muutujatest ja nende arvuulatusest. Arvutamine pole just mu tugevaim külg, seega kasutasin koordinaadikombinatsioonide väljarehkendamisel kõrvalist abi. Kohapeal olin rohelise koordinaadiga siiski hädas, sest GPS näitas kohta ebalevalt. Olles nullis ja kiigates ringi, selgus ühtäkki, et 20 meetrit on mööda. Lootsin seekord kerge vaevaga aaret leida, kuid teine kord asun põhjalikumale otsingule.

Lahendatud ja geokontroll „roheline“, aga otsida keset tööpäeva seda ei saa – liiga palju publikut.

Kontserdimaja ehitust uurisime eriti põhjalikult ning geokontrolli saime roheliseks. Aare jäi siiski kättesaamatuks.

kõik kumerused said 5 meetri raadiuses läbi katsutud, ei leidnud

Loendasime kõik vajaliku, kuid ilmselt jäi midagi 8 silma vahele, saime väga negatiivse tulemuse. Eks googeldame ehitusprojekti välja ja siis räägime uuesti! Aitäh emotsioonide eest ;)

 26 

Geopeituri seiklused Pärnumaal vol.1. Kõik algas nädalavahetuse Meremessil, kus veri hakkas taas vemmeldama ja hing nõudis lootsikut. Nii saigi täna tee rataste alla võetud, et Pärnust oma esimene ristleja ära tellida. Värkstoas sain kiirelt kaubale, esitasin oma soovid-tahtmised, surusime käppa ja olingi ennelõunat vaba kui lind ning mõtetes nägin ennast juba kipperi mütsi proovimas. Päike paistis, lind lõugas ja küpses otsus: geopeituma! Kolistasin siis leidmata aarde suunas mööda kruusa ja pori ning viimaks avastasingi end pärapõrgust, metsa serval. Ronisin autost välja, avasin tagumise luugi ja asusin metsariideid selga sikutama. Autost võtsin gepsu, suusakepi ja telefoni, keerasin uksed lukku ja lõpetasin kummikute jalga sikutamisega digimuundumise ja lõin luugi kinni... Krt, pastakas ununes! Ja mitte ainult...taskutes ei olnud võtmetest lõhnagi! Vaikselt hakkas külm higi tekkima, telefon on-levi pole. Pealegi ei suudaks ma elu sees kedagi siia juhatada, kes pole geopeitur...mnjaaa. Otsustasin autol klaasi lõhkuda, kuna lukuabi tellimine(isegi, kui ta mingi imega mind leiaks), tundus maksvat umbes pool auto hinnast. Aga päeval oli mulle midagi muud plaanis pakkuda, kuna isegi kivi polnud ümbruskonnas. Liisk langes suusakepile ja aknale lähenedes hakkas hing hõiskama: kõrvalistuja aken mitu sentimeetrit praokil! Metsast kena tokk, aknast sisse ja keskluku nuppu togima. Täiesti null kasu, aga mul ju hea, terav ja sitke suusakepp. Kõigepealt tuli eemaldada terastraadist klamber rõnga kätte saamiseks, aga millega? Ja siis kõik algas: autos kõik eluks vajalik olemas, ole mees ja saa vaid kätte. Kõigepealt üks aarde topsik,õnneks metallist, millega sai traadiotsi painutada, tehtud. Edasi õngitsesin autost ühe kõvaketta magneti, mis oma kõverate otstega sobis suurepäraselt traadi kangutamiseks. Taskust leidsin korraliku kodanikuna helkuri, selle paelast sai teha lasso, uksenupule kaela, see üles aga tühjagi, uks jäi lukku. Edasi kruvisin suusakepi rihma hoidva kruvi mündiga välja ja üritasin 90 kraadi all ta käepidemesse saada. Loomulikult kukkus 10 kopikaline münt maha ja kadus...kirjaklambriga sain küll paar pööret teha, kuid vähe. Selge, vaja korraliku tööriista. Uksetaskus oli shveitslane ning suusakepi, magneti ja helkuri paela koostööl sai ka see ja ka teine suusakepp kah välja õngitsetud. Kogu protseduur kestis juba mitu tundi, õngitsesin välja igaks juhuks rahakoti dokumentidega, suitsupaki ja sütkari(olin juba üsna osavaks muutunud ja pidasin plaani ka spinningu ja õnge kättesaamise üle)...Vahepeal puhastasin tagumisi klaase porist(esmakordselt kirusin ka toonklaase-muhvigi pole näha, krt) ja tundus, et pagasnikus,kalakasti peal ja pükste all on võtmerõngas koos autovõtmega :) Vahepeal olin keskluku nupu juba okkaliseks kratsinud, aga uksed endiselt suletud. Jäi veel üks ja viimane võimalus enne saatusliku lööki: 4 meetrise vitsaga, mille ühes otsas on nööri otsas magnet ja teises ullike, tuleb läbi kogu auto lükata ja hakata nurga tagant "kalastama".Ja nii ma jooksin esimese ja tagumise otsa vahel nagu kodutu kirp ja üritasin mitte kätt väristada, ise samaaegselt otsides neegrit pimedas toas. Kostuski viimaks väike klõps ja hingamine peatus umbes kolmeks meetriks, millimeetri kaupa liigutades- hurrrraaaa, käes!!! Viisakalt võtmega uks lahti, autost pastakas, aken kinni, uks lukku ja metsa...tutkit. Möödunud ajaga oli taskus olnud autonavi tühjaks saanud ja kogu aardejaht lõppes enne algust. Taganesin metsast linna, et vähemalt üks leid saada, möödunud oli peaaegu neli tundi.

Ja tänane ikaldus jätkus...kirjeldus telefonis, tiir ümber nulli, kõik sai loendatud, geokontroll punane. Väike numbrite sobitamine-ikka punane. Autost välja ja uuesti loendama...ja veel kord...ja veel kord. Vahepeal arvutasin autos, sobitasin numbreid loogikaga, tagusin kontrolli ja ohkasin-punane. Umbes 23-nda tiiru ja loendamise järgi toimus ime-roheline! Kõbinal nulli ja päev jätkus: mugu, suitsetaja, suitsetaja, koristaja, mugu, suitsetaja, suitsetaja, suitsetaja, suitsetaja, pasunakoor, trummilööja, suitsetaja, mugu, kannatus sai otsa ja päike hakkas loojuma. Mõnekümne sekundi kaupa sain ikka vahepeal otsida ka ja kui omaarust kõik võimalik oli läbi kobatud, silitatud, jõllitatud- andsin alla ning lahkusin. Mõne nädala pärast nagunii paadile järgi ja siis jätkan. Linnas kulutatud aeg ca 2,5 tundi:) Järeldused: suitsetamine on kahjulik geopeituritele, andke aga jah igale lapselele oma pill, günekoloogi esimene etap on mul läbitud, ärge kunagi lukustage vw passatit võtmega kui tagaluuk avatud ja võimalus võti sinna unustada! Ukse saab lahti vaid võtmega ja keskluku nupp ei tööta sees, kui uks võtmega lukustatud on(võimalik, et ka teistel autodel sama "kavalus". Koju jõudes oli pime, pitsul ukse peal jalad ristis, mina suure kogemuse võrra rikkam ja õnneks suur paat kah veel sadamas, seiklus jätkub :D. Aitäh, Pärnumaa!