Kolme punkti

 40 

Täpselt aasta tagasi leidsin oma esimese aarde. Kristel ronis puu otsa, jättis käekoti puu alla minu jalge ette, leidis aarde, aga ilma pliiatsita. Hüüdis puu otsast mulle, et ma tema kotist otsiks pliiatsi ja selle talle viskaksin. Ma nägin seda inimest päevavalges esimest korda, ütlesin viisakalt, et ma ei hakka tema kotis sobrama. "Hakkad küll!" tuli puu otsast vastuvaidlemist välistav korraldus.
Sealt edasi läks asi järjest lõbusamaks. Juba esimesel geosündmusel tulid mind uudistama ja nuusutama mõned julgemad geogurud, et pakkuda mulle erakordset võimalust aidata ära logida üks veidi nõudlikum aare. See koht, millest räägiti, oli mulle teada, aga mingist aardest ma polnud kuulnud. Sealt maalt alates oligi see aare vahelduva eduga jutuks ja mõtteks. Mõtteks jäigi, kuniks avastasin, et mul täitub esimene geoaasta ja juhuslikult sellel päeval on mul võimalus logida pooljuubeliaare. Nimelt oleks see mulle 500. geopeituse aare Eestis. Välismaa aardeid ma ei arvesta, olen külastanud Filipiinidel 5/5 aaret, olen sel suvel leidnud aardeid rohkem kui tosinas riigis, kõik GC lehel logimata. Mul pole välismaa lehel kontot, sest keegi on juba teinud minu nimega konto. Palusin enda meilile paroolid saata, aga pole midagi saanud. Niisiis, ma GC lehel aardeid ei logi ja seetõttu jääb mulle selle aasta challenge-müriaad kaasa tegemata. Kõik need maailmalõpu aarded ja kõik Antarktika 5/5 raskusega väljakutsed jäävad logimata, sest on lihtsalt alustavale geoinimesele kättesaamatud. Aga kuidagi tahtsin oma pooljuubelit ära märkida. Seetõttu valisin midagi rohkem käegakatsutavamat ja nii ma siia sattusingi.
Aardest.. Tuleb tunnistada, et tegin natuke sohki. Kuna esimesel geosündmusel lobiseti välja, kuidas seda aaret otsida tuleb, siis ma vahepunktides midagi mõõtmas ei käinudki. Läksin otse nulli. Õnneks pole eriti phantomi aardeid pidanud otsima kuid sisetunne ütles, et mingit keskmise suurusega võileivakarpi ruudulise vihikuga oodata ei maksa. Midagi sellist ma nullist ei leidnudki. Tegin mitu head ringi seal kuuskede all ja alles kolmandal ringil hakkas mingi objekt silma torkima. Logiraamatuks ma seda pidada ei saanud, varemleidnu nime sealt enam ei näinud. Aga kohapeal muud ma ei leidnud, kuhu kirjutada saaks ja sinna ma igaks juhuks ennast ära märkisin. Hiljem Lea ütles, et midagi sellist vist oli jah. STF läks kirja kell 13.40. Pole minu öelda, aga võib-olla peaks raskusastet poole palli võrra tõstma, sest nii vähe leide ja nii palju nüansse ja varjamist on kogu selle aarde juures, kuigi kokku tuleb täiuslik pakett. Samas, kõik aarded polegi kõigile leidmiseks. Logiraamat on ajaga läbi vettinud ja pliiatsit aardes pole, aga oma kirjutusvahendit olen õppinud kaasas kandma. Pärast Kreeka mägedes öösel plätudega kaktuste eemale peletamist, keskmise suurusega karbi ilma pliiatsita leides, ilma logita alla tagasi matkates, jääb ikka meelde küll.
Niisiis, minu esimene geoaasta, minu 500.aare, minu inimesed.
Tänan Kristelit, kes mind selle mänguni tõi, tänan kõiki peitjaid, tänan Tanelit selle elamuse eest ja kohtumiseni uute aarete juures.

 9 

Kolades sõbraga üpriski omapärases kohas, leidsin täiesti tühja logiraamatu. Esimese leidjana täitsin FTF- i järel oleva lünga. Aitäh peitjale väga omapärase aarde eest!