Laiuse ordulinnus

Jõks võttis langemise hoogu pisut maha, koukis nähtamatust tagataskust välja oma nähtamatu rulli ja keris seda jupp aega. Ümberringi toimusid nii kiired muutused, et lapsed ei suutnud kõike jälgidagi. Maanteed kadusid, järved ja metsad muutsid kuju ning Jõgeva linn haihtus hoopiski. Jõks osutas näpuga otse alla:

„See seal on Laiuse ordulinnus.“

Lapsed nägid nelinurkset suurtest kividest ehitatud lossi, mille kolmes nurgas kõrgusid ümmargused sakilised tornid. Müüride vahel, linnuse sees sagisid ringi erinevas riietuses inimesed. Seal oli musta ristiga valgeid mantleid kandvaid rüütelvendi ja preestervendi, teenijad ja käsitöölised, keda hüüti poolvendadeks, kandsid aga tagasihoidlikku halli rüüd.

Jõks võttis oma rulli ja keris veidi. Linnusest käis üle mitu lahingut – erinevates mundrites sõjaväed tulid ja läksid, jättes maha purustatud ja varemetes linnuse. Siin võimutsesid nii venelased, poolakad kui rootslased.

„Appi, kui kahju,“ pomises Mari vaikselt.

„Kahju jah,“ oli Meelis nõus.

„Sõjad ja tulekahjud on kõige hullemad asjad siin maailmas,“ ütles Jõks. „Need ei jäta tavaliselt eriti palju alles.“

(Heiki Vilep „Jõks ja viis imelist päeva“)

15.sajandist pärit Laiuse ordulinnus oli esimene tulirelvadele kohandatud laagrikastell Eesti aladel. Põhjasõja ajal pärast Narva lahingut talvitus siin Rootsi kuningas Karl XII.

Tagasipanekul jälgige, et aare ilusti püsima jääks.