Suur 20 ha Harku mõisa park oli algselt kujundatud regulaarstiilis. Peahoone esifassaadi ees moodustus siis ringteega piiratud muruväljak ja aiafassaadilt laskusid tiikideni astangulised terrassid. Põhiosas on park siiski tänaseni säilinud vabakujunduslikus planeeringus ning seda iseloomustab lagendike ja puudegruppide vaba asetus.

Eriti hästi on õnnestunud kujundada peahoonest kagu poole jääv pikk lagendik. Kahesaja meetri pikkuse lagendiku tagaserv on haljastatud lehtpuudega, külgedel on kasutatud erineva värvuse ja võrakujuga liituvaid puudegruppe, mille servas kasvavad madalad õitsevad põõsad. Lagendiku serva paigutatud tumerohelise võravärvusega tihedate kuusegruppide, nn kulisside kasutamine suurendab veelgi lagendiku sügavust.

Keset parki laiub 3 ha suurune paese põhjaga mõisatiik koos viie väikse saarekesega, mis pärineb kunagisest jäänukjärvest. Peter Ludvig Constantin von Ungern-Sternberg lasi järve 19. sajandil ümber kujundada tiigiks. Järve laiendamisega ja süvendamisega kaasnenud pinnas kuhjati tiigi keskele viieks sildadega ühendatud ja mitmesuguste skulptuuridega kaunistatud saarekeseks.

Harku mõisapargi uhkuseks on siin juba üle veerandsaja aasta Eesti jämedaima mägivahtra tiitlit kandev puu. Kui 1976. aastal oli kaheharulise puu kummagi haru ümbermõõt 2 meetrit, siis 2004. aasta suveks oli üks haru murdunud, teise haru ümbermõõt oli rinnakõrguselt 320 cm.