Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
NB! Aare asub sadakond meetrit liikumiskeelu ala piirist, kus ei tohi viibida 01.02-30.06. Palun tungivalt aardeotsingul jälgida, et kogemata ei satutaks keelatud territooriumile. Vaata lisa kaardilt
24.03.02 kell 16.50 peitsid "RabaRebased" (NB! Daago Sõukand ning Remy ja Ülar Mändmets esinevad edaspidiselt nime all "RabaRebased") uue aarde nimega "Märjad Varbad".
Aardesse sai pandud:
- kuna on saabunud kevad ning külviaeg koputab uksele sai aardesse pandud mõningad seemnepakid;
* sibula
* tilli
* saialille
* redise
* lehtsalati
* jaanikakra
* ogaputke
* lõvilõua
* söödaporgandi
* valge peakapsa
* aed-salvei
* nuikapsa
* ning herne seemnete pakid
Lisaks veel:
* kohvipakk (originaal, itaaliast pärit - rutake!)
* 2 tühja jahipüssi padruni kesta (kaliiber 12)
* seinakontakt
* 2 pakki hõõgveini maitseaineid
Soovitus: kummikud (kalossidest jääb väheseks ... :)
Vihje: pole
Lingid: http://alam-pedja.ee
Aarde sildid:
soovitan (1), omanikuta (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4621
Logiteadete statistika:
108 (97,3%)
3
4
2
1
0
0
Kokku: 118
Huvitava kokkusattumusena sattusime täna kaasgeopeiturite kuumadel jälgedel selle aarde lähedusse. Mõtlesime vanade võsahuntidena, et mis see niiske mets ikka teeb, saab väikse jalutuskäiguga ära võetud. Loomulikult linnariietes, tavajalatsitega, pimedas ja kahe hädise taskulambiga. Lasime ka alguses "maanteed" mööda ja mõttes kirusin, et sama hästi oleks võinud autoga tulla. Üks hetk hakkas aga niiskemaks minema ja nullile lähenedes oli Joosep juba jätnud lootuse enam-vähemgi kuivade varvastega pääseda. Paraku selgus nullpunkti ümbruses, et "muu pseudonublu" täpsus on parimal juhul saja meetri kandis. Igatahes miskipärast lähenesime aardele põhja poolt :D Korra märkasin ka värskeid jälgi, aga needki kadusid peagi vette.
Pärast väikest tiirutamist hakkas selgeks saama, et järgmine eesmärk on siit hoopis minema saada. Jalad juba üsna märjad, kompass aiateibaid näitamas, geps kasutu, otsustas telefoni aku, et nüüd oleks aeg ära kooleda. Ehk siis geps, kompass ja üks taskulamp rivist väljas. Järgmiseks selgus, et Joosepi telefon on vahepeal igaveseks kuhugi laukasse kadunud.
Lahendus - telefon uuesti kuidagi elule turgutada, nii et vahepealgi valgust näeks, ja kuu järgi umbes tee suunas ajama. Mina üritasin ikka veel natukenegi ennast ja riideid säästa, Joosep forsseeris otse läbi kuni põlvesügavuste veekogude ja üle mätaste. Adrenaliinirohkete minutite järel hakkas maapind kuivemaks muutuma ja ühel hetkel oligi tuttav tee (vägagi lirtsuvate) jalge all.
Järeldused: