Kes raja alguses sõbrannaga telefonis lobises ning infotahvlitest vaid pilte tegi, jäi lõpus pika ninaga. Enne viimast vastust õnnestus ka arvestatav kogus kukeseeni korjata, mida meeleheitlikult üritasin seljakotis vihma eest kaitsta. Autosse jõudes olin läbimärg aga seljakott oli usaldusväärne - seened olid kuivad. Vaatan kogutud andmed üle aga ilmselt, et asi kindel oleks saan vähemalt ühe infotahvli juurde tagasi minna. Aitäh rada tutvustamast!

 2 

2 nädalat tagasi alustasin ma väljakutse (7x52) aarde poole püüdlemisega, millele mõni päev hiljem lisandus teinegi (25 päeva jutti). Sinnani oli mu peaaegu 5-aastase geopeituri karjääri jooksul pikim järjestikku logimine olnud vaid korra ja siis ka ainult 6 päeva.

Olin maakodus ja seal on mu lähim logimata aare Mission Impossible II :D. Vaatasin siis veidi avarama pilguga ringi ja otsustasin, et lähen lastega Uuejärvele matkale. Kui sõiduks läks, siis sattusid õde ja ema ka autosse.

Keerasime maanteelt maha ja üsna kohe olid teel lindid ees, toimus rattavõistlus. Parkisime auto ära ja suundusime ratturitega samale rajale matkaraja algust otsima. Üsna kohe hakkasin rattureid ergutama erinevate hüüdlausetega. Mu õele see eriti ei meeldinud: ta lootis metsast rahu, vaikust ja seeni leida ning kahjuks neist ei saanud ta midagi. Lisaks oli ta veendumusel, et ma häirin oma hõikumisega keskendunud sportlasi. Heh! Tegelikult ergutan ma ju ikka ennast ja oma kaaslasi.

Selle möllu keskel kogusin infotahvlitelt vajalikku infot ja Jasmiini kõhtu mustikaid ning vaarikaid (murakaid ei õnnestunud näha).

Olime tükk aega juba matkanud, kui korraga üks rattur hüüdis meist möödudes: "Tere, geopeiturid!". Viuh! Ja läinud ta oligi. Vot ei teagi, kuidas või millega me end küll reetsime. Üsna samal ajal oli ilmselt see koht, mille kohta on peitja öelnud kirjelduses nii: "Minul kadus peitmise ajal ühel hetkel rada käest ja sellest eksirännakust sündis lisaks veel uus aare - Poole peal - et vahel jah juhtub nõnda". No ma võin öelda, et vahel jah juhtub nõnda ja sealt annab ühes teises vales suunas veel minna ja seda me ka tegime! Aaret me sinna ei peitnud, kuid samas võiks sealgi see olla, siis poleks ehk nii suur pettumus, kui end sellises olukorras avastad. Oma veast saime aru alles siis, kui jõudsime otsapidi peaaegu metsast välja. Mis kehvasti, see uuesti ja hea oligi, sest siis meenus mulle Poole peal aare ja tegin lastega sinna põike.

Sealt tulles läksime taas õigele rajale. Oosini jõudes läks Josten, kes eelnevalt oli väitnud, et on väsinud, kõige järsemat teed üles. Ülejäänud kulgesid mööda matkarada ja mu ema tegi tõsise eneseületuse, sest ta ei roni kunagi ühegi künka ega mäe otsa. Oosi serval pinkidel pidasime väikese puhke- ja söögipausi. Pärast söömist lagunes me matkaseltskond kaheks grupiks, sest mul oli vaja veidi kauem infotahvli juures mökutada.

Kui olin viimase infotahvliga tutvunud, siis märkas Josten, et "hirved" polnud õiges kohas ära keeranud ja sörkis neile järele. Juhatasime nad puhkealale ja läksin lastega aaret otsima. Päris kaua kulutasime aega, kuid kahjuks jäi siiski leidmata. Tuleme tagasi millalgi.

Matka lõpuni polnud enam palju jäänud ja kõik mu kaaslased teadsid, et rada on ringi kujuline. Otsustasin veidi tuju tõsta ja ütlesin: "Ega kaks ilma kolmandata ei jää.. Päris hea nali oleks, kui me juba uuel ringil oleme!". Aga matkajad olid väsinud ning õnneks pilgud ei tapa, oli aeg koju minna.

Aitäh vahvale matkale kutsumise eest, mulle väga meeldis! ;)

Edit: Rattavõistlus oli tegelikult hoopis Kõrvemaa triatlon ja tervitav võistleja ilmselt [karinten].

Kui poole peal aardega läks kõik hästi, siis siin viimast punkti korjates tegime avastuse, et lõpp viib kohe omajagu kilomeetreid kaugemale, kui seadused lubavad. Nüüd sain aru, et oleks ju võinud kõikidest punktidest pilti teha, et praegu hea parandada oleks, aga mida sa tagantjärele tarkusega ikka peale hakkad. Nii siis vantsisime kõrvad ludus auto juurde, kui ühel hetkel turgatas, kus olin vea teinud. Nüüd aga ei viitsinud, enam tagasi minna ja ei tahtnud ka Virsikuga seda mudavälja kündma minna. Eks tuleme teinekord jälle jalutama. Kui ei jaga pea, siis jagavad käed ja jalad. Igatahes tänud jalutuskäigule kutsumast.

 3 

Täiesti äge mitteleid. Meile see rada väga meeldis, Henny nautis vabadust ja mina püüdsin siis teda silmist mitte päris ära kaotades ka andmeid koguda. Eriti meeldis pikki oosi minev rajaosa. Ei teagi nüüd, kas kiirelt tehtud arvutuses sai miskit valesti v olin lihtsalt pime. Pimedaks hakkas muidugi juba minema, kuid kahtlustan siiski esimest. Eks nüüd kodus vaatab. Ning meil ei ole mitte kõigevähematki, et siia uuesti loodust nautima tulla. Aitäh peitjale!