Yin ja Yang

Natuke arusaamatu, omanik käis otsimas ja ei leidnud aga aare endiselt aktiivne... Igatahes sattusin sinna kanti ja sai sündmuskohale jalutatud. Ei leidnud sealt midagi.

 1 

Käisime Jasperiga läheduses metsmaasikaid söömas ning ühtlasi mõtlesin selle aarde üles otsida, kuid hoolimata pikalt ringi vaatamisest ei suutnud leida. Peitja telefon oli ka kinni, eks proovime teinekord uuesti.

Mitu korda olen seda mõistatust vaadanud, aga ei saanud mitte mõmmigi aru. Ühel hetkel lõi pirni põlema ja geokontroll näitas rohelist. Kohapeal paraku nii libedalt ei läinud. Ei leidnud sealt kohapealt ühtegi vihjele vastavat objekti paarikümne meetri raadiuses ja kogu metsaalust üles kaevata ka ei viitsinud, et maha maetud mikrot leida. või olen siis lihtsalt loll ja pime...

Tegin failis asuvatele koordinaatidele geokontrolli - täitsa roheline. Asusin tuult ja lendavaid oksi trotsides uuele katsele. Päris mõnus oleks siin jalutada kui maapind veidi külmunud oleks. Seekord telefoni ei vaadanud, ainult GPSi ekraani. Tiirutasin seal ringi ja proovisin vihjele vastavat objekti leida, ei leidnud ka seekord. Minu nullis on suur poriloik.

Algul proovisime läheneda ühelt poolt aga see ei tundunud kohe üldse mõistlik. Teiselt poolt edenes asi kohe kordades paremini. Pääsesin vaid ühe kraavihüppega ja ka see oleks olnud täiesti ennetatav. Otsisime, mis me otsisime - kahjuks vihjele vastavat peidukohta ei leidnud. Sai seda fraasi ka lõpuks googeldatud - jälle targem :D Kas mängis me vastu hiljuti tehtud raie või geopimedus koos päris pimedusega - eks näis. Jään mõnda leiulogi nüüd ootama, enne uuele katsele tulemist.

 1 

Mõistatusest ei mäleta ma enam midagi, aga lõpp-punkt tundus õige koha peal olevat - suhteliselt ebameeldivas võsas, kuhu oli peaaegu põlvist saati lumine teekond. Alguses mõtlesime, et lähme ringiga, aga kui ikka 100m aardeni jäi, ei pidanud närvid vastu ja kalpsasime üle mingi põllu kitse jälgedes. See oli peaaegu et lihtsam teekond, kui enne kunagistes ATV jälgedes minna. Ainult kraave oli palju.
Nulli jõudes jäi ainult üks loogiline koht silma (seda isegi enne vihje lugemist) ning asusime ettevaatlikult uurima. Hoolimata meie ettevaatusest, niipea kui me midagi puutusime, lagunes see kohe tükkideks, kukkus otsast, murdus ära... Leidsin küll kena augu, kus oleks võinud olla konteiner, aga kahjuks enam ei olnud.
Otsisime veidi laiemalt, aga sobivate kohtade puudumisel jõudsime ikka samasse kohta tagasi. Ei pidanud enam vastu ja helistasin peitjale endale, kes saatis lahkelt isegi pildi, kus kunagi aare oli olnud. Jah, sama koht, mille ma avastanud olin, nii et väga tõenäoliselt on aare kuskil lume või jää all. Loobusime edasistest otsingutest. Tuleb suurt sula oodata.
Tagasitee osutus raskemaks kui enne, kuna valisime (taaskord) teise tee. Alguses läksin mina ees ja kui ma olin ähkides poolele maale kõndinud, lasin Veiko ette, kes minu taga jälgedes astudes end väga mugavalt tundis.
Autosse jõudes olime surmväsinud ja loobusime mõttest minna veel aardeid otsima. Või noh, võib-olla siiski, aga lihtsamaid...

Ehitud kuusepuu

 2 

Täna ei olnud veel see päev kui ma selle aarde lahendusest yini või yangi aru saaksin :o) Häbi tunnistada, aga nii ta on. Küll tuleb kord seegi aeg, mil musta valgeks suudan vaadata ja negatiivse positiivseks mõtelda. Kindlasti saab Pääsküla rappa veel tulla, palju-palju kordi. Madis küllap hoolitseb ka selle eest, et siia aeg-ajalt jälle uusi aardeid tekiks. Aitäh.

Mõistatusega läks kõik ladusalt, aga kohapeal oli ikka täitsa ikaldus. Vihje oli, objekt oli, jäljed olid ka, aga julgelt üle poole tunni selle tagumiku silitamist ja sügamist paraku seekord tulemust ei andnud. Eks varsti lähen uuele katsele.