Gooti stiilis Puhja kivikirik ehitati põhiosas praeguseni säilinud kujul aastail 1495–1499. Võimalik, et samas kohas oli varem puukirik, mille ehitamisest 500 aasta möödumist on meenutatud 1862. aastal. Puukirik rajati tõenäoliselt samal ajal kui Tiesenhausenite poolt Kavilda linnus (Kawelecht). Paika on esimest korda mainitud 1397. aastal (Pujen).
Puhja Püha Dionysiuse kirik on üks kolmest Lõuna-Eesti vanimast kirikust (teised kaks on Nõo Püha Laurentsiuse kirik ja Rannu Püha Martini kirik). Säilinud on rikkalik konsooltorniga (hävinud osad asendatud puitdetailidega) läänefassaadi kujundus. Kauni tähtvõlviga kooriruum on Lõuna-Eesti kirikuis hilisgooti ajastust ainus. Barokse kiivriga puidust haritorn on arvatavasti XVIII sajandi lõpust, uusgooti stiilis sisustus on XIX sajandist. Altarimaal „Kristus ristil“ Müncheni kunstnikult Anton Bauerilt (1859).
Kirik on hea akustikaga ja selles on haruldane Friedrich Wilhelm Müllverstädti poolt 1882. aastal valmistatud mehaaniline orel.
Puhja kirik on ainus Püha Dionysiusele (kes oli kristlik pühak, Pariisi esimene piiskop, märter, Prantsusmaa kaitsepühak) pühendatud kirik Eestis.

Kirikuaias on mälestuskivid Puhjaga seotud kirikumeestele, köster Käsu-Hansule ja pastor Adrian Virginiusele (Virginius nooremale, kelle vanaisa Adrian Virginius vanem oli esimene teadaolev luterlik vaimulik Nõos, Tartu Ülikooli usuteaduskonna adjunkt ning 17. sajandi Tartu juhuluuletuste meister).
Kiriku ees seltsimaja pargis asub Vabadussõja mälestussammas, mille autoriks on skulptor Anton Starkopf.

Head uudistamist ja aardeleidu!

NB! Koguduse õpetaja Tiit Kuusemaa on aarde olemasolust ja asukohast teadlik.