1 

Minul nende vaatlustornidega suhteid pole, peaaegu kunagi ma ei leia sinna peidetud aardeid üles. Siin täpselt nii läkski, jälle :)

Täna oli selline eriline geoõnn siiani olnud, mõistatused lahenesid ilma lahendamata ja kavalad peidukad avanesid. Aga siin jättis see õnn mind maha. Aega oli rahulikult vaadelda, miskit eriskummalist ega leidmisväärset siiski silma ei jäänud. Eks teinekord uuesti. Aitäh.

Tegin tornis ja ümbruses tiiru, aga kuigi pidi olema suuremat sorti mikro, ei jäänud midagi silma. Ainult midagi päris suurt jäi, aga see kõrgel. Kuna eelnevates logides palju juttu kättesaamisest- ulatamisest, siis ei viitsinud enam väga pingutada ka. Ehk kunagi mõni teinekord, koos mõne pikemaga, tulen tagasi.

Tänased kolm+ aarded on olnud ikaldus. Nii ka see. Kuna väljas oli pime, vihma kallas oavarrest ja täpselt aarde kõrval oli tee pervel parkiv auto, kus inimesed sees asjatasid, siis isegi kinni ei pidanud. Võtsin vaid hoo maha ja üritasin läbi pimeduse aru saada, millega tegu. Nojah, esmamulje oli piisavalt hirmus küll, et rahuliku südamega edasi sõita.

 18 

Indy ja Marise Ikla-Oandu jalgsimatk, päev 1: Ikla-Kabli. Läbitud kilomeetreid päeva lõpuks: 24,6.

Peale Unustamatu äralogimist kihutasime otse Vangole: Triin (trine) ja Hanno (hanno5000) olid lahkesti nõus meid nii majutama kui auto enda hoovile paariks päevaks parkida võtma ja Hanno viis meid auto piirilt koheseks kaasavõtmiseks siis veel ka Iklasse.

Mis ma oskan öelda, see esimene päev oli ikka suht porr :D. Porr esiteks sellepärast, et kogu päevaastumine käis autotee servas ja Indy oli seetõttu ka kogu päeva rihmas. Ja ehkki ta rihmas liikumine on viimaste kuudega oluliselt paremaks läinud, rebis ta kohati ennast ikka sinna, kuhu ta parasjagu tahtis minna, peamiselt muidugi autotee poole :P. Teiseks oli asi porr seetõttu, et mu 15 kg raske seljakott osutus minust oluliselt laiaõlgsemale ja puusadest kõvasti laiemale inimesele sobiv olevaks aga no kodus pooltühjana asja selga proovides ma seda läbi ju ei hammustanud. Ehk et kogu koti täisraskus oli päev otsa mu õlgadel ja ma juba mõtlesin välja igasuguseid skeeme, kuidas seda asja endale rohkem ikkagi puusadele nöörida mingite kotis olevate riietega. Aga et kolm nädalat see asi nii jätkusuutlik pole, sai ka kohe päris kindlalt selgeks...

Kablisse kohale jõudes piilusime esmalt eemalt linnutorni (rahvast sebis seal palju ja treppideks olid jälle need Indy käppadele nii ebasobivad restid), seejärel überägedat loodusõpperada (kuidas seal juba aaret ei ole?! :D), astusime läbi külastuskeskusest (siin on muuhulgas matkajatele müügil priimuste gaasipurke ja Tacticali kuivtoidupakke :)) ning lõpuks õhtust läksime sööma kõrvalejäävasse Rannakodusse. Küsisin enda toitu tellides teenindajalt, ega neil juhtumisi jupp veisehakkliha köögis üle pole, Indyle. Öeldi, et ei ole aga perenaine oli poodi minemas ja lubas, et kui midagi võtta on, saab meile tuua. Ja tõi meile tagasi tulles poolekilose paki maheveisehakkliha :D. Mis mulle oli väga okei, südametunnistuse kergendamiseks ses mõttes, et kui Indy perenaise hullused peab nagunii kaasa tegema siis võib tal vabalt vastukaaluks ka perenaisest parem ninaesine olla... :D

Tagasi linnujaama poole jalutades täitsime ära oma pudelid puhta veega (külastuskeskuses on veekraan matkajatele välja toodud) ning läksime torniga uuele katsele. Seekord läks proovimisega ses osas paremini, et sain küll üksi tornis ära käia aga et vaatega nullile oli ennast üks lahtise uksega autosuvila parkinud, jäi kõõlumine ka seekord ära... Mõtlesin et savi, tulen varahommikul ja läksime endile randa magamiskohta otsima.

Ilus ilm ja laupäev oli randa kokku meelitanud nii palju rahvast, et julgesin välistada loomadega kohtumise ning tegin meile pesad valmis telgita, otse rannaliivale. Mhmh, Indyl on ka oma magamiskott küljealuseks kaasas, tundus aus, et kodus sajaga padjamõmmi ei pea samuti minu kõrval palja märja maa peal kolm nädalat magama... Aga magamisest endast seal meil küll too öö suuremat ei tulnud, seltskonnad meist paremal ja vasakul jõmistasid oma pidusid kella neljani. Ja nii siis juhtuski, et hüppasime juba suts peale viit maast lahti, käisin tornist tiiru läbi ja ei leidnud midagi ning hakkasime seejärel astuma Laiksaare poole.

Selles tornis olime 2015. aastal juba sinise molli saanud eelmisele aardele ja täna jätkus siin meie torni-aarete ebaõnn kuigi vaatasime Oliveriga selle torni mitu korda maapinnast katuseni läbi aga ei halligi. Muidu ilus koht, siia võib teine kordki tagasi tulla. Peale seda mitteleidu läksime Krapi telkimisalale, mis osutus jube populaarseks kohaks, ja lõime oma öömaja ka sinna püsti, et hommikul teekonda Riia poole jätkata.

 1 

Kõõlusime siin ja seal. Küll toppisin näppe igasugustesse pragudesse. Eelmise aare samas tornis leidsin väga kiiresti aga see praegune jäi kahjuks leidmata.

 1 

Esimesel katsel jäigi leidmata. Kõva veerand tundi vist võimlesin ikka. Mugurahvas käis aeg-ajalt natuke segamas ka, kuigi umbes pooled neist lõid poolel teel põnnama ning pöörasid suure tuule tõttu poole pealt tagasi :o) Aeg tiksus ja pikemalt ei tahtnud seekord siin püsida, põhjalikumad otsingud otsustasin mõnele pimedamale õhtule edasi lükata. Koht on igatahes mõnusalt avara merevaatega - väärib kindlasti päevasel ajal külastamist, aitäh kutsumast.

Pesakastimaailm kohe teisel pool piiri