Kalavaatleja 1

Oskasime meie ikka kalavaatluseks sobiva ilma valida. Lumetuisk ja kontidesse pugev külm. Kui Kalavaatleja 2 leitud tulime siia. Loogiline jätk päevale, aga ilm oli siin kõvasti hullem. Järvepinnal tuiskas lumi horisontaalis. Soojas autos oli seda päris mõnus vaadata, aga õue astudes oli õhk väga jäine. Asusime torni piirama. Trotsisime külma ning otsisime kõikjalt. Ilmselt jäi see üks ja ainus õige koht meie eest varjatuks. Lõpuks andsime alla ja sõitsime edasi. Võib olla mõni teine parem päev jälle.

Siia tahaks ikka veel tagasi tulla. Vast sellepärast ei leidnudki. Tegelt kohe ei leidnud ja vaateid nautima tulnud tütarlaps segas ka veidi.

Kui "Kalavaatleja 2" leid tuli koheselt, siis siin sai kottpimedas, telefoni valgel kõik asjad omast arust läbi käidud. Nagu keegi ka eespool mainis- oli pime ja ise kah pime, eeldatavasti on peidik juba kaugelt tuvastatav.. Eks kunagi uuele ringile.

 1 

Enesele teadmata põhjustel polnud varasemalt Tõhela ega Ermistu järve ääres käinud. Võibolla olin hinnanud, maanteed mööda sõites, üksikuid teeotsi vaid eramaadeni ja taludeni viivat. Pireti ja Mardi poolt sätitud uued aarded andsid suurepärase võimaluse selle vea parandamiseks.

Sõitsime parklasse ja korisevate kõhtudega hindasime pikniku pidamise võimalusi. Tugeva tuule ja niiskete istumiskohtade tõttu olid need võrdlemisi nigelad. Plätserdasime siis mööda märga maapinda vaatetornini. Nullis selgus, et kummalgi ei ole erilist annet vaatlejate juurest aardeid välja võluda. Selle tõestuseks poleerisime torni oma 15 minutit. Üks hetk ilmus parklasse üks auto juurde ja seltskond sammus meie poole. Kerge lootus oli, et äkki saabus abivägi aga lootuseks see vaid jäigi. Tugev tuul peletas mugud juba 30 sekundiga minema. Ei saanud ka meie kehvemad olla. Leppisime kokku, et siin oleks palju meeldivam otsida, kui oleks ilus ja soe ilm. Muidugi ka hea põhjus siia tulevikus tagasi tulla. Et siis järgmise korrani!