Minule on juba aastakymmende eest Eesti raamatute keeleline kylg vastomeelt just nende rohkete halbade keelendite pärast, mis neis esinevad ja omased on meie praegoselle ametlikole keelele, milles korrektorid meie raamatuid redigeerivad [---] Seepärast tahan, et vähimalt see mu oma tähtsaim raamat [---] oleks sellane, et ma seda ka keele poolest võiksin mõnuga lugeda. Nang see esmajoones on kirjotet mulle enesele lugemiseks, ei tarvitse ma selles keele suhtes nõõvata yhtki tagasihoiet. Kõik keeleuuenduse registrid lahti!

Johannes Aavik, Ideepe

Meie kalduvus valetada, kui me räägime raamatutest, on loogiline järelm mittelugemisega seotud stigma tunnistamisele. Viimane on tingitud tervest neurooside süsteemist, mille juured peituvad (kahtlemata) varases lapsepõlves. Kui me siis püüame elusa ja tervena välja tulla vestlusest raamatute üle, mida me pole lugenud, on vaja analüüsida alateadlikku süüd, mida mittelugemine esile kutsub.

Pierre Bayard, Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud

„See oli kolmas või neljas raamat, mille ta raamatukokku oli toonud. Iga kord, kui ta uue raamatu tõi, näis ta pisut vanem, pisut väsinum, Kui ta oma esimese raamatu tõi, nägi ta välja üsna noor. Ma ei mäleta selle pealkirja, aga mulle tundub, et sel oli midagi pistmist Ameerikaga.

„Millest see siis räägib?” küsisin, kuna ta paistis vajavat, et ma midagi küsiks.

„Lihtsalt veel üks raamat,” ütles ta.

Richard Brautigan, Abort

Siseneda pole vaja, oma sulg ja tindipott kuluvad ära, ilusaid lugemiselamusi!