Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Pikasilla paikneb Väikese Emajõe suudmealal. See on teedesõlm ja sillakoht. Siit viivad teed Tõrva (12 km), Viljandisse (48 km), Tartusse(55 km) ja Võrru (80 km).
Esmakordselt on Pikasillat mainitud 1398. aastal kohana, kus orduvõimu ja Tartu piiskopi esindajad pidasid läbirääkimisi. Väike Emajõgi oli siin muinasajal Sakala ja Ugandi maakondade piiriks, hiljem Viljandi- ja Tartumaa piiriks.
Aare on musta kilekotiga kaetud plastkarbis ja peidetud kohta, kus saab sportida, grillida, kalastada jne. Aardele saab läheneda "meritsi", jättes ujuvvahendi kõrvalasuvasse uude paadisadamasse. Autoga saabujate jaoks on kasutada kaks parklat. See mis aardele lähemale jääb on suveperioodil tasuline.
Vihje: pole
Lingid: http://pikasilla.blogspot.com.ee/
Aarde sildid:
drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC170RM
Logiteadete statistika:
242 (96,8%)
8
4
2
0
0
0
Kokku: 256
Ega ma väga nagu lootnudki, et siin rahus toimetada saaksin, aga arvasin, et koera varjus kuskil silla peal jalgade kiigutamise taktis vahest ikka aarde üles ka leiab. Aga saatusel olid hoopistükkis muud plaanid. Kuigi kalamehi jagus iga sillakese peale, siis just sellel mulle olulisel sillal oli kalastajatel seltsiks ei keegi muu kui KASS. No kui mu geokoer saab läbi kõigi inimestega ja enamuse koertega, siis kassid ajavad tal ikka täiega vere keema, nii et otsimisest ei tulnud midagi välja, isegi kohapeal seismisest mitte, nii et siia tuleb uuesti tulla. Loodan vaid, et see pole tolle kassiga kalastaja alaline püügikoht.
Nulli jalutades ei saanud aru, mida need kaks kutti seal staadioni nurgas mind vahivad. Asi sai selgemaks kui jõe äärde jõudsin. Kohe lasti ketas lendu, mis oleks otse üle minu pea lennanud. Viisakad poisid. Aaret otsida ei saanudki, sest jõe ääres oli kõvasti kalastajaid. Mitmekeelne jutuvada, kaasaskantavad toolid ja tohutud varustusekuhjad, ringijooksvad lapsed ja toidukorvid ei andnud lootust rahulikuks otsinguks lähema aja jooksul. Eks kunagi uuesti.
Jalutasime paadisillale Rõngu pagarist kaasa ostetud saiakesi sööma. Igasugust rahvast liikus ümbruses aga ohtralt ja tundus, et siin ei ole täna midagi teha. Pikutasin natuke, mööduvad paadid kiigutasid silda ja silm vajus korraks kinni. Kuna ma olen pigem ööinimene, siis vastu õhtut hakkan ma alles vaikselt ärkama... Pikasilla aarde otsimise jätsime seekord vahele, kuna saunaparv ülemeelikus meeleolus inimestega oli randunud. Otsustasime hoopis jätkata oma seiklust ja järgmisena olid ootamas öökullid...