Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vabadussõjas tuli eestlastel oma riigi eest sõdides lisaks venelastele, sakslastele jt. rinda pista koguni hoopis kauge kandi meestega – hiinlastega. Kirjanik Albert Kivikas iseloomustab oma romaanis „Nimed marmortahvlil” punaarmee koosseisus sõdinud hiinlasi kui rääbakaid ja hirmunud pilusilmadega loomi. Tollaste sündmuste pealnägija August Turpi andmetel toodud hiinlased sõtta eestlaste hirmutamiseks, kuid tegelikkuses osutusid need abituteks sõjameesteks, kellel polnud hädavarestena ei õiget riietust ega relvi.
Vapramäele on maetud hiinlased, kes lasid Punaarmee miini- ja purustusdivisjoni liikmetena 16. jaanuaril 1919.a. Voika raudteesilla kahe meremiiniga puruks ning langesid sellele järgnenud lahingus eestlaste soomusrong number 1 võitlejatega. Minu vanatädi andmetel jäi vähemalt kaks punahiinlast ellu, kellest hiljem said teenijad Peedu majapidamistes.
Koordinaatidel saad tutvuda infotahvliga, parkla asub 180 m enne seda. Tahvlil olev skeem juhatabki sind punahiinlaste hauale. Ühtlasi loe tahvlilt välja kui mitu hiina sõdurit sinna maeti. Varu piisavalt aega ja valmistu tubliks jalutuskäiguks.
Juunis 2009 oli aarde algse nullpunktina kasutatud parkimisplatsi ääres infotahvel taastatud, nii et alternatiivse teekonnana võid startida ka siit: 58°14,562' 26° 27,209'
Olles mälestustahvi ette jõudnud, seisa näoga selle poole ning korruta hiinlaste arv kümnega ja siis kahega – selles suunas paiknebki aare. Tõenäoliselt hakkad juba taipama, kuid igaks juhuks vaata rohelisel postil olevat numbrit; kindluse mõttes võid silmata ka mälestustahvlil murrujoone kohal olevat numbrit – ligikaudu nii palju meetreid on sul jäänud veel minna.
Vihje: pole
Aarde sildid:
soovitan (2), matkarada (2), lumega_raske (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC19BZK
Logiteadete statistika:
179 (93,2%)
13
13
6
4
0
0
Kokku: 215
Aastal 2008 peidetud aaretest oli mul tänaseks leidmata 5 aaret ja tänasel päeval otsisin neist lausa kaks. Esimesena Punahiinlase külastus, mis millegipärast on tundunud segase loona. Tegelikult sain matkaraja tutvustusest vajaliku info, jalutasin kohale, vaatasin natuke ringi ja loogilisest kohast oligi aardekarp leitud. Loomulikult pole tänapäeval enam kõik nii nagu 17 aastat tagasi aardekirjeldusse kirja pandud aga loogilise mõtlemise ja geovaistu abil aare ilusti leitav. Tänud jalutama meelitamast!
Ei tea miks ma pelgasin,et see on raske,pigem kättevõtmise asi.Aitäh!
Varsti on tulemas järjekordne hord punahiinlasi Valgevenesse, et harjutada iseseisvate riikide ründamist. Õnneks on Eesti metsadesse sobimatu mälestusmärk tänaseks eemaldatud. See ei seganud siiski aarde leidu ja aarde ülesehitus mulle meeldis. Vahel on mõnus ka päris orienteerumist proovida. Aitäh!
Leitud, logitud, võtsime kitsekese ja jätsime liblika. Nägime vahvat 4-liikmelist kärbiperekonda mõne meetri kaugusel meist mängimas :)
Õige suuna paikasättimisega läks pisut aega ja tundus, et lõpuks sai ikka valesti. Aarde leidsime lõpuks intuitiivselt. Tänud!
Õige asukoha leidsime, mälestuskivi mitte, nagu ka paljud eelmised otsijad. Nojah.. natuke otsisime siis infot internetiavarustest, sest jah, ei taibanud vaadata, et GP lehel on mälestuskivi pilt üles laetud. GC lehel ju ei ole, ei teagi miks!? Igatahes, saime, mis tahtsime ning sobiv suund ja kaugus leitud, leidsime ka aarde sobivast paigast. Aitäh.
Pärast infotahvlit ja väikest jalutuskäiku tegime omad eeldused. Leidsime. Hooldasime niipalju kui sai, aga logiraamat niiskeks jäi ikka. Iseenesest aarde point võiks säilida, karbi suuruse ja peiduka peaks ehk uuendama? Lahkudes varjasime karbi niihästi kui sai. Aitäh, kena koht see Vapramäe (eriti sääsevabal ajal).:)
Sügisene matk vahva seltskonnaga Vapramäe matkarajal. Aardeleid ka. Aitäh!
Nagu Krista juba kirjutas, siis siia saabusime juba üpris hämaras. Õnneks võib aardele panna ka sildi "Hämaras leitav". Peitjale aitäh!
Hakkas juba hämarduma. Matkasime objektile ja leitud sai otsitav. Tänud peitjale.
Tänud aarde eest!
Ootasin ka keerulist ja rasket lõppu, aga õnneks laabus kõik väga ladusalt.
Aare vihjetele ma eriti mõelda ei jõudnudki kui juba kogemata aarde üles leidsin. Üsna paika pidasid vihjed tegelikult ja aare on silmapaistvam kui ükski teine aare mida näinud olen. Samas oli see ka kõige kehvemas seisukorras ja vajaks endiselt väga hooldust. Tänud peitjale!
Tundus alguses nii keeruline mõistatus. Tegelikult osutus aga täitsa arusaadavaks ja lihtsaks. Metsarajad olid pigem jäärajad, nii sai ühest mäest tagumiku peal alla libisetud. Peidukoht oli lumega raske. Üldse ei hakanud kuskil silma. Peaaegu ära minnes sai kaevatud ühes kohas veel ja seal see karp end peitiski.
Tänud
Kes oleks arvanud, et neid hiinlasi nii palju võib olla..
Eks tuulatud sai siin omajagu, kuid õiges kohas olles jäin lihtsalt kohatut elementi vaatama ja see mind leiuni viiski.
Tänan peitmast.
Jääb selgusetuks, mida ma siin küll jaanuaris tegin, et ei leidnud, küllap lumi ja vale kuufaas olid süüdi. Nüüd olid kraadid ja meetrid kuidagi loogilised ja esimesel katsel käes. Karp on vist katkine, sest paistis niiske olevat nagu ka logiraamat aga piisavalt heas korras, et kirjutada saaks. Parandustarnet seekord kaasas polnud, et paremasse korda seada.
Leitud!
Olin siin matkarajal sellest juba mööda jalutanud, otsapidi teises raja otsas. Ja siis vaatan, et OK siin on hiinlaste aare ka … no tore … tagasi rajale :) Ja nii see rada poolteist korda läbitid saigi nende hiinlaste pärast :/
Aare seest tiba niiske on aga muidu kõik korras.
Tänud!
Olime matkaraja tahvli ees ja lugesime toredaid kohti, mis meid ees ootama hakkavad, kui mul turgatas, et mina peidaks sellele rajale raudselt mõne mõistatuse lõpu. Geokaart uuesti lahti ja laiema pilguga vaatasin, et tõesti, Punahiinlastest võiks siin ju juttu olla. Kohapeal oli kõik selge, va see, et õues oli pime ja kui ma kõrval oleva objekti läbi uurisin, siis see konkreetne jäi vahele. Õnneks tegi Sven järelkontrolli ja nii sai aare leituks. Aitäh, põnevad lood siin rajal.
Suund võib-olla kõige õigem kirjelduses pole aga võttes muid numbreid arvesse siis leiab raadiusest üles :) Jätkuvalt vajaks hooldust.
Selline mõistlik mõistatus. Ei pidanud tervet kaunist kevadpäeva mõistatamiseks kulutama. Hea priske karp.
Esimesel korral veebruaris oli siin nii paks lumi, et loobusin peatselt kändude kaevamisest. Nüüd otsima tulles sain aru, et niikuinii kaevasin valest kohast. Kirjeldust tasub hoolsamalt lugeda. Igatahes jäi samamoodi, nagu leidsin, veidi ehku koht, aga alles. Logiraamat päris kuiv ei ole, kipub hallitama. Huvitava looga koht ja ilus jalutuskäik. Tänud peitjale.
Enesele ootamatult sai teelt kõvalepõike kasuks otsustatud. Tuul vihises ja rajad oli jäised, aga haua ma leidsin. Esimese hooga ei süvenenud piisavalt juhendisse ning otsisin valest suunast. Veidi aja pärast georahva hulk kolmekordistus ja siis võtsin ma ka aju taskust välja. Suund õige, sai ka karp leitud. Vedeles kuidagi väga lagedal, aga sellel jäisel maastikul ei olnud seda kuhugi paremasse kohta pista ka, seega jäi, kus oli - vast ei paista silma. Kui maa üles sulab, siis järgmised võivad camo osas parandada. Tänan kutsumast, ja tänan geokaaslasi jutupausi eest.
Peale lõunasööki lähedal asuvas pubis läksime huvitavat ajalugu uurima. Ekslesime omajagu ratastega metsaradadel, sest kaart päris õigesti radu ei näita. Aga mõnus matk oli. Ja erinevalt juutidest ei ole hiinlased veel igale poole mälestama vist jõudnud. Aare niiske ja vajaks uuendamist . Aitäh toreda teema ja mõistatuse eest.
Siiani oli mõnus astumine mööda rada. Kohapeal suutsin ikka pikka aega pimesikutada. Lõpuks tuli karp ikka loogilisest kohast välja. Aarde kõrvalt sain ka suure sületäie kukeseeni, tänud.
Seiklus seljataga tegin veel ühe jalutuskäigu. Leidsin õige koha, tegin arvutused ja peagi sai nime kirja panna. Aitäh, piirkonda tutvustamast.
Veel üks vana võlg likvideeritud väikese pühapäevamatka käigus. Eelmisel korral mõne aasta eest jäi lumi ette ja praegu tundub, et ka otsinguala veidi piiratuks. Aitäh.
Muidu huvitav mõte, aga aare võiks ise olla parema kohapeal, kuidagi liiga suvalise kohapeale pandud.
Mõtlemapanev lugu nende punahiinlastega. Aarde otsimine aitas selle meelde tuletada. Aitäh!
Saime jalutada, saime teretada ja häid jõule soovida. Aitäh peitmast
Pere ja sugulastega sai tehtud väike jalutuskäik Vapramäel, ja kuna see aare juhtus tee peale jääma, siis sai see ka ära võetud. Lihtne aare. Hakkas juba kaugelt silma.
Olin kivi koha enne paika pannud, aga jalutuskäiku alustasin ikkagi infotahvli juurest. Rajal olid ka ühe teise mängu mängijad. Lõpus tuli peale vajalikke meetreid karp ruttu nähtavale. Tänud juhatamast!
Panin auto parklasse ja suundusin infotahvli juurde ja seejärel sukeldusin metsa, kus selles radade rägastikus ära eksisin. Kuidagi õnnestus jõuda nõutud kohta ja seal nuputasin natuke, et mida nüüd tahetigi. Juhendist arusaanuna märkisin punkti kaardile ja suundusin nulli. Vaatasin siia, vaatasin sinna ja siis nägin kuidas aare karjub näkku, et ta ju seal hoopis. Tagasi algusesse otsustasin minna mööda järgmist rada, aga see kadus vahepeal sootuks ära, seega müttasin natukene vähem asustatud maal, kuid jõudsin rajani, millel liikudes jõudsin algusesse tagasi. Seega oli tore retk ja soovist linnas mitte eksida suundusin tagasi Tartusse. Tänud!
Alustasime ratastega alternatiivsete koordinaatide juurest, läksime küll veidi ringi, aga läbitavus rattaga oli väga hea. Näoga mälestusmärgi poole seistes tekkis küsimus, et kas kraadid tuleb võtta põhjasuuna järgi või näoga kivi poole vaadates, aga kammisime mõlemad variandid läbi ja aare andis ennast kiirelt kätte.
Sõitsime ratastega metsateed mööda punahiinlaste hauakivini välja. Mina siis lukustasin oma ratta, olles valmis pikaks jalgsimatkaks. Mõistatustehted tehtud aga osutus, et liikuda eriti ei tule. Samal ajal oli Juhan juba ette tõtanud ja üpris silmapaistvast peidikust ka aardekarbi kätte saanud.
Aitäh!
Küll see aare oli seiklusi täis! Algas mõnusa jalutuskäiguga aga minu uued jalanõud ei tahtnud minuga koostööd teha. Hõõrusin jalad kohe villi ja käisin vahepeal lausa sokkides. Metsarajal läksime mitmeid kordi valele poole ja tegime paar kilomeetrit pikema tiiru. Tagasi saime palju lihtsamini. Aarde leidsmisega läks veidi aega aga kaks pead on ikka kaks pead, nii leidsimiegi aarde ja logisime ära. Aitäh lihtsa mõistatuse eest!
Rada oli mõnus ja igasuguseid tiibadega vereimejaid oma üllatuseks eriti ei kohanudki.Oli näha, et alles hiljutine kõva padukas oli metsarajalt hulga pinnast liikuma pannud, aga see ei seganud.Kivi leidsime kähku üles ja vajalikus suunas ka liigutud kuid leidmine võttis ikka omajagu aega.Alles hiljem kodus avastasin, et tuleb ikka täpsemalt kirjeldust lugeda ja mitte niisama pea laiali joosta. Neist hiinlastest polnud varem midagi kuulnud. Aitäh.
Traditsiooniliselt käin ikka u kord aastas siinkandis väikesel metsamatkal. Rongiga Tartust Tõraverre, jalutuskäik läbi Vapramäe ja Peedult rongiga tagasi.
Täna sai tehtud vastupidi. Rongiga Peedule, Peedul väike tutvumine kogukonna lastehoiuga ja siis jalutasin omade noorgeopeituritega läbi Vapramäe Tõraverre. Keegi oli rongi graafikut muutnud ja Tõravere teeotsa saime tund enne rongi väljumist, seega sain esimest korda tasuta bussi katsetada.
Kui tavaliselt sellel väikesel käigul loodusesse leidub põhjus, miks mitte hakata aaret otsima (ei leia teel õiget kohta, vihma sajab, liiga palav, sääsed söövad, liiga suur seltskond kaasas, kes ei viitsi, rongini liiga vähe aega jnejne), siis täna polnud ühtki probleemi. Va see, et gps ei tahtnud eriti koostööd teha puude vahel. Aga nagu kirjeldus ütles - vaikselt tekkis arusaamine ja ilmus ka karp. Aitäh!
Matemaatiline tehe osustus oodatust raskemaks, sest esialgu sai kogemata täiesti vales suunas otsitud. Kuna eelmise kommenteerija reklaam oli hea, siis sai isegi lõpus head kalasuppi maitstud. Tänud peitjale!
Vahepeal sain kätte enda majutuse võtme, kuhu jätsin enamus kaasavõetud kola maha ja suundusin uuele ringile. Pärast vahepeal läbituid teid oli ideaalses seisus maantee totaalne luksus. Isegi tõuse võis võtta raskema käiguga.
Nulli jõudes otsisin infotahvlilt mind huvitavad infokillud ja lugesin natukene pealegi. Hiinlaste haua juurde läksin vist kõige suurema sik-sakitamisega mida oli võimalik siinkohal teha. Mälestustahvli ees ühtegi austusavaldamise tunnet ei tekkinud. Lihtsalt imestasin, et midagi sellist püstitati ja et ka siiamaani püsib. Viimane ülesanne karbini jõuda möödus vahejuhtumiteta. Keegi oli tõsiselt vaeva näinud maskeeringu tuunimisega.
Pärast aardeleidu läksin kõrval asuvasse Vapramäe forelli sooja toitu sööma. Kalasupi jaoks ühtegi personaalset kala tiigi seest välja kiskuma ei pidanud. Ei suutnud vastu panna ka tuuri esimesele õllele. Päev oli olnud pikk ja väsitav ning ilusas kohas üks külm õlu oli kui jumalik nektar.
Aitäh aarde eest!
Siin olime me kunagi varem ka jalutamas käinud, võimalik, et isegi paaril korral. See huvitav koht oli ka silma jäänud, seega teadsime, kuhu tulla. Aarde leidimisega läks ikka veidi aega, turnisime küll ühele, küll teisele poole. Lõpuks märkasime ka konteinerit piilumas. Kättesaamine oli veel jäätunud pinnase tõttu tüsilik, kuid veidi aja pärast olid nimed kirjas. Suur tänu veel kord siia kutsumast! PS - selliste ilmadega kuluks siin rajal hea haardumisega (loe: naeltega) saapad ära :)
Ilusa ilmaga väga kena koht pisut jalutada. Tänud peitjale.
Seda aaret olen vaadanud ja lugenud mitmel korral, käin Elvas sageli. Alati on tundunud piisav ettevõtmine koduteele. Seekord tulime Tõravere uue ilmajaama aarde juurest ja mõtlesin, et tore oleks veidi jalutada. Kaart tundus üsna loogiline, aga metsa all tekki pearajale risti-rästi kümneid radu, see tegi orienteerumise keeruliseks. Alguses paningi õigest pöördekohast mööda ja saime paar km tagasi vantsida. Lõpuks leidsime siiski nii mälestuskivi ja üsna ruttu ka aarde. Tee autoni oli juba selge. Pärast lõunatasime veel mõnusas Waksalis Elvas ja tulime koju lõunaund tegema. Aitäh!
Kui keegi tahab ka kuuma ilmaga jalutada ning aardeid otsida, siis siinne õpperada sobib selleks ideaalselt - pea kogu rada kulgeb puude varjus. Tänud peitjale!
Kõigist Elva kandist võetud aaretest oli see kindlasti üks lemmikumaid. Meeldis mõistatus, meeldis maastik ja teekond aardeni. Alguses juhindusime gepsust, mis viis meid aga kellegi eravaldusesse. Peremees oli aga väga ladna ja koera kallale ässitamise asemel andis hoopis juhised monumendini. Kõiki neid me ka muidugi ei järginud, aga saime ikkagi seda võrratut maastikut kogeda + see müstiliselt mõnus männimetsa lõhn, mmmm :P Nullis olnud tahvlist jäi küll mulje, et rattaga justkui ei tohiks sõita, aga kuidas sa siis saad mitte kui rada on selline. Vahest peab rebel ka olema :P Natuke imestasin, et monument nii kõrvalises kohas oli, aga seda pikemat aega saime rada nautida. Selliseid aardeid, kus tuleb mingi x samm või mõõtühik liikuda mingis x suunas, külastan tavaliselt vähemalt kolm korda, aga siin kõndisin kohe õiges suunas ja kohe jäi ka peidukas silma. Ma ei suuda metsas maskeerimiseks halvemat värvitooni mõelda kui selle aarde juures oli. Ladusime sinna vähemalt hunniku oksi peale, et järgmistel otsijatel oleks vähe põnevam kui meil oli. Aitäh! :)
Mõnus kerge jalutus ja peaaegu kiire leid. Kaaslane lihtsalt ootas, et ta õigesse kohta suunataks, et ta siis saaks esimesena leiust teavitada. Aitäh!
Pärast Kirepi kõrtsi juures selja sirutamist olid minu vaimsed jõuvarud juba nii otsakorral, et olin valmis laskma hobusel iseenese tarkusest koduni sörkida. Ühtegi geoplaani ei olnud enam peas, päev oli juba piisavalt korda läinud. Suksu aga parkis hoopis poolel teel metsa äärde. Kunagi kevadel, eriliselt rõveda ilmaga olime siin infotahvli ees juba seisnud ja tookord leidsime, et selline kena jalutuskäik vajab nautimiseks tunduvalt paremaid tingimusi. Nüüd oli paras aeg ära teha.
Taas tahvlit uurides tuletasin kähku meelde, mis teema nende hiinlastega oligi ja siis asusime matkateele. Orienteerusin oma arust jube hästi, aga tegime ikkagi väikese ringi kohale jõudmiseks. Silma järgi suuna määramine ei läinud ka kõige libedamalt, seepärast sai pisut kauem võssis sääsepopulatsiooni toetatud, kui oleks eeldanud. Järjekindlus viis lõpuks siiski sihile.
Tagasi läksime siis Aare valitud lühemat teed mööda. Sedapidi tundus mägi palju järsem olevat, paraja trenni sai üles ronides. Päripäeva ring oleks kergem turnida olnud.
Kokkuvõttes oli väga mõnus jalutamine. Aitäh!
Siin oli kodutöö kenasti tehtud ja nii kappasin täiel aurul nulli suunas. Poolel teel tuli päike välja, mis hommikust saati end vihma- ja lumepilvede taha oli varjanud, ja nüüd hakkasin juba tundma, et varem valitud riietus, mis pidi olema talvele kohane, on juba kergelt liiast. Mööda künkaid üles-alla õõtsudes jõudsin hingetuna aardeni ja logisin. Siis pidin puhkama, kuna ikka hullult palav oli juba. Tagasiteed võtsin juba rahulikumalt: alles märg, aga päikeseline värskelt lõhnav mets, täielik üksindus, sinililled, soe päike ja täiesti kõrist laulvad linnud - jube mõnus oli. Tänud, väga vahva matk oli. Aare ka kenasti korras.
Omajagu aega uurisime lõpus valesid objekte, olles miskipärast õige välistanud. Lõpuks õnneks taipasime ka seda kontrollida ja seal aare ennast peitiski.
Jalutasime käruga terve raja läbi. Tore koht. EVEJ
Aardeni kulgemine mõnusa päikesepaiste ja metsakohina taustal, kohvitops näpus, oli lausa suurepärane. Aitäh!
Siin läks küll kiirelt, olime valmis palju pikemaks jalutuskäiguks. Päikseline ja soe ilm lausa soosis seda, et on vaja metsa uitama minna. Tänud peitjale!
Algus sujus hästi, aga lõpus läks meil küll kõvasti aega. Mina olin omadega peaaegu Hiinas juba, kui kaugelt oli kuulda Kati hõiget, et ta leidis. Siis ma natuke kirusin, et kirjeldus ju täiesti mööda, ristisin aarde lausa teise nimega ära. Nüüd vahetult enne logi kirjutamist vaatasin uuesti kirjeldust .. no kui lugeda ei oska, siis pole ka mõtet peitjat kiruda :) kõik ju õige ja aare oli täiesti õiges kohas, lihtsalt ise rehkendasime kiiruga lugedes mööda. Lõppkokkuvõttes täiesti hea aare ja mõnus jalutuskäik, aitäh.
Tänasel seljahaige päeval tundus hea mõte ka üks natuke pikem jalutuskäik teha. Vahepeal läksime omadega natuke rappa ka ja sellest tulenevalt sain ma mõned tuhanded sammud rohkem kui esiti planeeritud, aga tuligi kasuks. See oli võrreldes jope puudumise ja sellest tingituna eriti tuntava sääskede rünnakuga köki-möki. Aga ka see sai üle elatud ja erinevalt nendest vaesetest punahiinlasest, pääsesime meie metsast välja ka. Olgu muld ja surematu kuulsus neile kerge.
Kohapealsed otsingut võtsid ikka ilmselgelt ülemõistuse kaua aega. Ma nüüd ei tea, kas minu silmad on nihkes ja lisaks Kuldari omad ka, aga noh ... mõne punkti osas tahaks küll öelda, et peitjal kisuvad need natuke vasakule ära :D Väikest frustratsiooni jätkus õnneks ainult hetkeks - kui asi lõpuks silma jäi, astusid ligi head emotsioonid. Panime nimed kirja, tegin natuke vahetuskaupa (V: 2 klaaskuuli, J: 2 ralliautot) ja oligi aeg tagasiteele asuda. Kuna kohalike-punamahla-söödikute rünnak muutus järjest intensiivsemaks, siis läksime õkva auto juurde, ei tahtnud pikemalt jalutada, aga jalutuskohana väga mõnus, ei ole ainult sirge ja igavalt looklev tee. Teistel otsijatel soovitan suvistel õhtutel lihtsalt rohkemat kehakatet kasutada.
PS ehk hilisem logi täpsustus! Peitjal oli KÕIK õige, me oleme veits kõõrdi lihtsalt, st ei oska lugeda :D
Aitäh!
Suund jäi küll segaseks, kuid tänu varem käinud tiimikaaslasele sain õigele suunale.
Tänud!
Sai veidi võsas ringi tuulatud. Kui kommentaarid loetud ning veidi teises suunas otsitud, leidsime ka aarde
Ähkimist ja puhkimist oli küll ja enam- vahepääl ka vaidlusi teemal, kustkohast võiks lõigata- siiski jõudsime konsensuseni ja logisime ka aarde ära ;)
Pean tunnistama, et kuigi olen juba mitukümmend aastat Tartus elanud, pole Vapramäele sattunud rohkem kui paar korda ja sedagi põgusalt. Selle aarde jätsin ka alguses kõrvale, sest logide põhjal tundus keeruline ja aeganõudev olevat. Tänasel kaunil pühapäevahommikul oli aega aga küll ja nii saigi esmajoones siia suundutud. Kui ma enne olin veel korraks mõelnud, et kõnnin lühema tee mälestuskivini, siis kohapeal kadus see mõte hetkega. Varahommikuselt tühi mets, veel karge õhk, linnud laulavad – loomulikult läheb terve rada käiku! Oli tõesti mõnus lihtsalt kõndida ja mõtetel minna lasta. Need läksid vahepeal juba nii uitama, et kivi juurde jõudes lugesin sealse info ära ja asutasin end seejärel edasi minema. Õnneks tuli viimasel hetkel meelde, et siia oli rohkem asja ka. Leid tuli ruttu ja kirjelduses toodud juhiste kohaselt. Aare oli ilusti korras ja temaatiline karp meeldis. Kokku kulus terve matkaraja läbimiseks koos puhkepausi ja aarde otsimisega alla kahe tunni. Vahepeal oli ka päike juba korraks välja tulnud. Matkaraja alguses-lõpus asuv loodusmaja tundub ka huvitav koht olevat, mida kunagi uudistama tulla, kui see avatud on. Suurimad tänud siia kutsumast!
Leidsime monumendi, aga edasi viskasime kirvest. Maandus teine päris hästi- suisa teisest kohast, kuhu vaatasime, jäi konteiner näppu. Tänan!
Mõnus hommikune jalutus. Hakkasime meiegi vaatama suvalises suunas. Teine koht, kuhu vaatasime osutus õigeks. J: oranzi jänese
Väga raske leid. Sai tehtud geokõne hiljutisele leidjale ning maskeering taastatud ta kirjeldusele. Jalustuskäik oli mõnus.
Ei mäletagi enam mitmendat korda sai seda kohta taaskord külastatud. Et ei peaks jälle tuimalt juba käidud radu kulutama, siis kulgesime raja kõrval ja korjasime ämbritäie murumunasid, mis hiljem praadimisel küll veidi liialt ülekõrvetatud said, kuid muidu igati maitsvad on (need mis veel tossu välja ei aja muidugi). Konteineri leidsime ka olulise probleemita. Seal lähedal oli ka orienteerumise punkt ülevat, orienteeruiaid õnneks enam polnud (ennast ma sellel hetkel lugesin vaid geopeituriks). Tagasi kulgesime teistteed pidi. Piia nimetas hiljem endomondos joonitunud rada murumuna ringiks
Ma ütleks, et väga loominguliselt tuli neid andmeid kasutada. :)
Tartust Elvasse sõites mõtlesin, et teeks siin väikse peatuse ja otsiks selle Punahiinlase üles. Otsing kujunes aga oluliselt pikemaks, sest ma ei taibanud matkarajast pilti teha ja mingi hetk keset metsa ei saanud ma üldse aru, kus ma olen. Kui netist leidsin matkaraja kaardi, läks asi natuke lõbusamaks. Vaatamata sellele kahtlustan ma, et matkarada sai peaaegu täies tükis läbi jalutatud:)
Aare lasi ennast natuke otsida, aga kui kirjelduses olevasse infosse veidi loomingulisemalt suhtusin, oli aare varsti näha:)
Tänud peitjale!
Olen nulli lähistelt korduvalt aataid mööda sõitnud ja vaadanud, et mis need autod ja bussid seal pargivad. Siis veel geopeitusest midagi ei teadnud. Vapramäe mägedele matkama liikusin tol ajal hoopis teiselt poolt.
Täna alustasime liikumist loodusmaja juurest, kust just valgus välja bussitäis põhjanaabreid. Raja asemel suundusid nad bussi poole. Meil seda lahedam. Väga mõnus oli astuda tähistatud rajal, kord ka eksida, ja avastada ilusaid kohti.
Piki matkarada jalutades saime arutleda selle üle, miks nad just siin hukka said. Ega pikalt mõelda ei antud, kui leidsime hiinlaste haua. Aardega väga libedalt ei läinud. Aitas kauguse piirmäär. Suuna kohta käiva arvu 10 asemel paneks mina 30.
Täname matka eest!
Vapramäel olen kunagi koolipoisina murdmaasuuskadel künkaid vallutades vaprust üles näidanud. Sinnamaani kuni mingi põnevama laskumise alumises otsas leidsin ennast ühe murdmaasuusaga ja teise murdsuusaga :o) Punahiinlastega seotud anekdootlikust seigast ei teadnud ma seni miskit, ega toona ajaloole kuigivõrd tähelepanu pööranud ja eks seda serveeriti niikuinii punases valguses, pigem umbes nii nagu mälestuskivil kirjas :P
Suvel polnudki siin veel jalutamas käinud, aga täitsa mõnus oli. Majesteetlikku rohelust jagus mitmesugust, vaateid samuti, rada väga mugavalt liigutav. Mõistatus läks raskeks mälestustahvli juurde jõudes, sest kuidas ma ka neid numbreid ei loksutanud, proovitud suund ja kaugus aardeni ei juhatanud. Lõpuks kosserdasin lihtsalt niisama suvaliselt, 2.0 normaalsuuruses karp ei saa ju liiga raskelt leitav olla. See lähenemine viiski peatselt sihile, kirjelduses olevad juhiseid asukohaga küll kuidagi klappima ei saanud, aga pole hullu. Peiduka läheduses maas vedeles miskit, mida hea tahtmise korral isegi lisavihjeks võib pidada :o)
V: põhjapõdra, J: auto.
Veidikene jalutamist, siis kui olime margini jōudnud laks rabelimiseks. Küll nârisid Triinut sääsed, mind puuoksad. Läks veidikene külll aega aga leitud ta saime. EVEJ :) tänud aarde eest.
Kuna infotahvlit vaatasime väga pealiskaudselt, siis ekslesime mälestuskivi otsingul päris kaua ja ei leidnudki. Läksime siis alguspunkti skeemi juurde tagasi, uurisime asja natuke tähelepanelikumalt ja alustasime oma matka otsast peale. Aarde leidmine võttis meil aga hullult kaua aega. Otsisime igast ilmakaarest, lähemalt ja kaugemalt, kõikidest võimalikest ja võimatutest kohtadest, kuid mida pole, see on aare. Lõpuks peaaegu, et komistasin peiduka otsa. Olime tegelikult siit mõlemad mitu korda mööda kõmpinud, kuid millegipärast jäi ta siis meie silme eest varju. Ohh, kerge südamega kirjutasime lõpuks logi raamatusse. Maskeeringu taastasime võimalikult originaalilähedaselt, täname seiklust pakkumast.
Arvasin teadvat, et oskan kaardi järgi orienteeruda aga no sain pikema jalutuskäigu. Tuustisin samuti kõiki aardepesasid, sest kompass on metsa minnes väga oluline autosahtli jätta, tänud ilusa jalutuse eest!
Kivini jalutades saab selja päris märjaks karges sügishommikus.Sai läbi proovitud kõik kivi juurest suunduvad georajad,üks viis ka aardeni.Tänud juhatamast!
Olles hämmingus numbri väiksusest, mida tuli hakata 10nega korrutama pakkus aarde otsing meile siiski piisavalt seiklusi ja nalja. Korrastasime veidi aarde maskeeringut :)
Sinnakanti sattudes sai ka see aare leitud. Skeem oli nagu ta oli ja oleksime äärepealt "eksinud", kuid õnneks oli meil õnne ning sattusime kiirelt õigesse kohta. Suunast me aru ei saanudki, kuid otsimise järel tuli välja. Tänud!
Kodus sai numbrid, meetrid ja suund paika. Võimalikke peidukohti on palju :)
Üks aare, mida oleme tahtnud juba ammu külastada, aga siiani pole õiget momenti olnud. Seekord võtsime aarde kindlalt plaani ja nii me siia jalutasimegi. Kohapeal nii lihtne polnudki. Üsna "vanakooli" värk, veidike ebamäärane suund ja kaugus. Aga ei midagi võimatut, kui pool huupi õiges suunas otsimisringe teha. Leitud-logitud.
Katse kaks. Aare andis end lähenevat otsijate hordi nähes kohe kätte. Eelmisel korral sai pisut liiga kaugelt otsitud. Aitäh!
Kuna olime sealkandis üht teist aaret võtmas, siis mõtlesime, et otsime ka selle aarde üles. Vaatlesime siis infotahvlit ja leidsime õige koha üles. Sadas küll vihma, kuid otsustasime sellele siiski järgi minna. Algne plaanitud teekond sai läbitud sik-sakke tehes, kuna radu oli metsas palju. Lõpuks jõudsime mälestustahvli juurde. Vajalikud arvutused tehtud, sukeldusime võssa. Oma arust otsisime õigest suunast, kuid aare ennast kätte ei andnud. Seega laiendasime veidi otsinguperimeetrit ja see andiski tulemuseks aardeleiu. EVEJ. Muidugi nüüd tuli ka tagasi kõmpida. Mõtlesime, et oleme kavalad ja proovime neid otseteid. Mingi hetk jõudsime vaat et kuristiku äärele aga nutiseadme abiga jõudsime tervetena auto juurde. Väga huvitav kant, kuhu niisama poleks sattunud. Kuiva ja päikselise ilmaga oleks seal matkarajal päris vahva jalutada ja loodust nautida. Aitäh peitjale sellist kohta tutvustamast! :)
Punahiinlase lähistele jõudes tabasid Alexit ja Mikit äkki totaalsed terviseprobleemid, üks oli puusast ära ja teisel selg nii valus, et enam sammugi käia ei suutnud :D. No vihjati küll, et niisugune kitserada jne, aga no minusugune jonnakas inimene ju seda ei kuule. Nii tormasingi üksi hiinlasi otsima ja üles ma selle asja ka leidsin, muidugi peale seda kui olin tsentrifuugina kohapeal oma 30 ringi teinud, sest minu gps arvas, et ma olen veel vähe liigutanud end ja oma treenimata koibi. Lõpuks sain hiinlased kõva katusega korterist kätte. Huh, Geopuuki jõudes lõõtsutasin nagu auruvedur ;). Tänud treeningu eest nii peitjale kui kaaslastele :D!
Sattusime sinnakanti matkama ning meenus infotahvlit vaadates, et siinkandis oli ka üks punahiinlaste aare. Sihid seatud ning kalmistule jõudes natuke sobrasime ning leitud ta oligi.
Võtsime salvrätid ja jätsime võtmehoidja ning vihmakeebi (lubab lähiajal sadu)
Kuna enne seda aaret sai võetud lõunapaus, viskas Hanno pärast matkaraja läbimist aarde juures pikali ja jäi magama. Ma otsisin algul niisama, siis panin punkti gepsu ja otsisin veelkord ennast päris kurjaks, kuni otsustasin, et aitab sonkimisest, ei taha geopeitudaaaa! Hanno ajas end püsti ning lihtsalt läks ja müksas kohta, mis oli sildile kaks korda lähemal kui juhistes öeldud, ja küsis, miks sa siit ei otsi? Oh neid vanu aardeid...
Koha ise leidsime ruttu, kuigi kuri silt ei lubanud rattaga seal sõita :( Aaret ennast andis natuke otsida, aga leitud ta siiski sai. Aitäh!
Punahiinlaste mälestusmärgi asukoht sai kantud infotahvlilt gepsu ning siis algas jalutuskäik. Ei olnud ta nii tubli midagi, kui kirjelduses lubatud. Koha peal läks ikka üsna kiiresti, kuigi enne sai ka paljud teised ahvatlevamad peidukad üle vaadatud. Aitäh!
Haua asukoha tuvastamine kaardilt ei olnud probleem. Tuli vaid leida õige tee. 8 kg sülle ja teele. Valmistusin pikemaks matkaks kuid ei olnudki kõige hullem, kohale jõudsin viperusteta. Otsisin ja otsisin kuid ei midagi. Vahepeal helistas Urmas, kes oli oma toimetused Elvas lõpetanud, et saab meiega ühineda. Mida targemat teha kui edasi otsida ja ikka kasutult ja otsingu piirkonda laiendades. Läbi kivide ja kändude jõudis Urmas lõpuks haua juurde. Asusin Urmasele aarde kirjeldust lugema ja ei jõudnud ennast ära kiruda. Üks oluline asi oli täiesti kahe silma vahele jäänud. Kui õige suuna kätte sain oli leid kiiresti tulema.
Ettevaatust, kui ei hammusta, siis haugub küll kõva häälega. Sebimist ja vaidlemist ikka oli, enne kui Udu rõõmsalt hõiskas, et käes!
Elva ringi 1. aare. Tuli kahe aasta tagune viga parandada. Seekord lähenesime teisest suunast, ärritasime tahtmatult koera, ilmselt oleks mõistlikum ikka mujalt läheneda. Kohapeal tuiasime jupp aega ringi enne kui aarde kätte saime.
Koht oli varasemalt tuttav ja aarde leidmine õnnestus ka üllatavalt valutult. Nagu tellitult ilmus just enne logima hakkamist muguhord ja siis üritasime samaaegselt aaret varjata ja linnuvaatlejaid teeselda. Aitäh peitjale!
Selle mälestuskiviga tegi juhuslikult tutvust paar nädalat tagasi, kui seda matkarada sai üle pika aja külastatud. Samal päeval koju jõudes aga avastas, et sealsamas on ju ka aare peidetud, nii et edasi oli vaid aja küsimus, millal punahiinlaste hauale uuesti satub. Mugusid liikus täna Vapramäe matkaradadel väga palju seoses kohaliku loodusmaja korraldatud fotograafia-teemalise üritusega, aga diskreetselt sai aare siiski leitud-logitud. Tänud peitjale!
Sõitsime kohale ja jalutasime nulli. Selgus, et vahepeal on nulli uhke majake ehitatud. Hiinlaste mälestusmärki olin ennegi näinud, aga siis polnud mul aardest aimugi. Vaatasime kaardi pealt koha ja suundusime metsavahele. Metsa vahel edasises suunas kaheldes tuli mõte et küsiks GPSi käest hiinlaste kohta. See teatas rõõmsalt et 300 meetri kaugusel ja juhatas läbi metsa peaaegu otse kohale. Kohapeal sai rohkem nalja. Kerge pähkel oli suuna määramine, sest GPSi kompass töötab vaid liikudes ja metsavahel on tal asukoha tuvastamisega probleeme. Jalutasime siis seal ausamba juures edasi-tagasi proovides õiget suunda tabada. Kui see käes siis tuli ka leid üsna kiiresti. V: Jõehobu J: Kondekas. Tänud peitjale.
Pärast mitmendat ebaõnnestunud starti sai lõpuks hiinlaste mälestusmärgi asukoht välja luuratud ja lõpuks ka üles otsitud.
Aarde maskeering suutis seda mitu korda teravate silmapaaride eest edukalt varjata aga hiljem see maskeering ka end reetis.
Algpunktis tekkis väike segadus, et kus need hiinlased siis olid, kuid uuesti aardekirjelduse lugemine aitas õigele teele. Regio topokaardilt (1.7) on õige koht leitav.
Koht ei ole vist väga tuntud, kuna isegi kohalikud, kellega matkarajal kokku sai juhtutud, ei paistnud teadvat sellise kivi olemasolust.
Eelmise korraga oli lapsmugude ja ka suuremate kontsentratsioon kardinaalselt väiksem, et mitte öelda mitte ühtegi ei olnud (kui välja arvata kohalik kass infotahvli juures). Aga selle mälestuskivi leidmine läks ikka väga vaevaliselt. Lõpmata hulk radasid niipidi ja samapalju teistpidi. Kõik oli ju vaja läbi käija. Ja tulemuseks kolmekeelne niru tahvlike. Selle käimise ja vaeva nägemise peale oleks seal ikka korralik memoriaal pidanud olema. Ega aaregi kohe näppu ei jäänud. Toredaid peidukaid päris palju seal. Aare ise korras. EVEJ. Ikka kummalisi tegelasi on meie maal vägistamas ja taplemas käinud. Tänud.
Eelmine kord vedas Kährik meid siia öösel, talvel ja lumega. Leidmata ta jäigi tookord. Seekord vedasin end siia samuti öösel aga enam tühjade kätega lahkuma ei pidanud.
Olen Vapramäe matkarajal palju matkanud, ka punahiinlaste hauast korduvalt mööda käinud. Aarde olemasolust polnud aga kuni tänaseni aimugi. Otsisime päris tükk aega ja ragistasime metsa all. Lõpuks naeratas õnn täitsa juhuslikult Jaagule :)
Esimesel korral suvel sai andmeid korjatud, nüüd siis lõpuni välja mindud. Leidmine ei tulnud kergelt. EVEJ
Selle aarde leidmine oli väga visa ja vaevaline, ju ei osanud end peitjaga ühele lainele sättida! Leidnud matmiskoha püüdsime end küll igatpidi juhtnööride järgi sättida, aga aaret ei leidnud kuidagi! Olime juba pea kaks tundi lootusetult metsas ragistanud kui aare lõpuks täitsa juhuslikult leitud sai! Sättinud end veelkord mälestustahvli ette saime aru mida peitja mõtles…, sest võib nii… ja võib ka naa …! EVEJ! Tänu peitjale! Lõpuks siiski töövõit!
Mulle meeldis see aare väga. Gps-i võib välja lülitada. Vana hea kompassi abil leiab kivi ja aarde kenasti üles. Tänase päeva parim aare. Vihm tegi otsimise eriti nauditavaks. Tänan.
Tõesti huvitav koht. Rada viis kenasti kohale ning aaret ennast pidime vaid veidi aega otsima. Tänud juhatamast.