Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde nimilauluke aitab enne võssa sukeldumist tuju tõsta.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1EPKK
Logiteadete statistika:
79 (94,0%)
5
1
0
1
0
0
Kokku: 86
Ei läinud siin üheski etapis lihtsalt. Lähenemistee oli kohati selline maasturiga huvitav, sest kohalik karjapidaja on oma traktoriga tee ikka korralikuks mülkaks sõitnud. Ja mõnes kohas oli üle tee väikse jõe moodi veekogu. Looduslikud abilised olid õnneks jõe ületamiseks olemas aga veetase päris kõrge ja palgid jäiselt libedad. Seega paras katsumus õigele kaldale saada. Ja siis veel vaja aare ka üles otsida. Ei läinud ka sellega kiirelt. Vanadest logidest selgus, et tuleb maast otsida. Sai ikka paljude puude juurde kiigatud, kui lõpuks Margus märkas ühe puu sisse kasvanud traati ja maast tuli ka siis aare ise välja. Seisukord äärmiselt niru, vaevaga sai enda nimed jäädvustatud aga aare vajab kapitaalremonti. Aitäh teravaid elamusi pakkumast!
Kasutatud loodusliku silda,leitud, edasi Laukasoo aarete järele.
Kahlamispükstega täitsa tehtav aare. Aarde peidikus elab Väike-karihiir, täiega äge tegelane. Ilgelt pika ninaga. Tänud aarde eest
Läheldalolevate aarete juurde tulin ringiga, sest vaadatud kaardi järgi siit tee läbi ei läinud. Saanud vahepeal kinnitust, et ikkagi läheb ja peaks rahuldavad korras olema, otsustasin siitkaudu Joaveski aarde poolt tulles tagasi minna. Selgus, et vähemalt kuival ajal on tee päris heas korras ja võib sedakaudu sõita küll.
Üle vee aitas päris korralik looduslik purre (vesi ei tundunud ka õnneks sügav olevat), teisel pool vett pidin natukene tegelema nõgestega. Muidu oli üpris lihtne leid. Aitäh!
Lugedes selle aarde varasemaid leiulogisid saime aimu, et siia on tuldud nii ühelt kui teiselt poolt. Üks tee on keerulisem, teine lihtsam. Lihtne on muidugi suhteline. Küll aga oli piltidelt näha, et loodus on siin abikäe ulatanud ja mõned purded üle jõe paigutanud. Oletasime, et need võiks veel alles olla ja sõitsime kontrollima. Nii saimegi sõidetud 50m peale ning kiire kontroll andis vastuse, et on jah alles, uhkesti. Küll aga oli üllatus see, et need purded olid kaetud ilmselt veidi enam kui 50cm-se tihke lumega. Siin sai abiks võetud lumelabidas, et omale siis tee sisse visata ehk palgid pealt lumest puhtaks rookida. Alles seejärel sai mööda neid jõgi ületatud. Aarde enda leid ja logimine oli juba käkitegu.
Oli päris huvitav kogemus, tänud aarde eest!
Uhti uhti uhkesti leidsime meie aarde nii. Kaupo tegi vaat et drive-in-i, ainult et teisele poole kraavi. Egas midagi, näed küll, aga kätte ei saa. Õnneks olid mingid puud langenud sobivasse kohta ja kooserdasime sealt üle otse võssa. Seal läks juba ruttu ja saime nimed kirja.
Tee parklasse oli läbitav, aga tüütult pikk sellise kvaliteediga tee pärast. Samas oli see palju parem kui võsas kõndimine. Parkisime auto ning riietusime raba seikluseks sobivalt. Mul olid retuusid ning olin rahul. Kõrvenõgeseid ei tundnud ning higistama ei ajanud. Täitsa mõnus leid ja jõe ületus.
Kaupo võimas geomasin tõi meid muretult peaaegu nulli. Nüüd tuli veel ainult kuidagi Loobu jõest üle saada. Selle eest oli õnnneks loodus piisavalt hästi hoolitsenud ja meile korralikud purded ette laotanud. Valik suur ja lai, mine või terve kamp korraga. Järgi proovides aga siiski kõik need ei sobinudki. Kooreta puul märja kummikuga turnimine tundus ikka liiga kahtlane. Seega pärast mõningate võimaluste välistamist, jäi sõelale siiski ainult üks. Sellest meile piisas ja saime turvaliselt üle. Liis skooris leiu kiirelt. Mul jäi üle ainult rändur sealt endaga kaasa krabada.
Huvitav, kas see on piisavalt hea koht kuskaudu Laukasoo rappa teekonda alustada! Tundub küll nii.
Tänud.
No küll on seda aaret vaadatud ja mõeldud et kuidas läheneda. Üle õlekõrre nagu ei julge. Lõpuks otsutasime täna teha teots ammugi juba planeeritud kulgemine üle raba laukasoo lauka kõrvalt. Kuigi korduvalt käidud oli teel nüüdki palju uut. Esiteks ei klähvinud koerad, teiseks olid kõik kraavid rabaeelses soos täis aetud või vool blokeeritud. Tulemus oli rabas näha Laukasoo lauka juures ulatus rabamättal veetase peaaegu kummiku servani. Oli kõhe aga läbi ikkagi sai. Ilm oli kulgemiseks ilus ja vaated sedavõrra taas hingematvad. vaid aeg hakkas lõpuks kiire kulgemisega kuklasse tiksuma. Aardejuures otsustasime et see ponnistus oli väärt et siinkohal lõpetada see mõtetu igapäevane aardejaht ja asuda taas võimalikult statistikavabalt taas geopeitust nautima
See üritus sai lõpuks läbi. Kuigi jah, arvestades kui mõnusaks me selle endi jaoks tegime, on pisut isegi kahju.
Mitme aasta eest üritasime mingit otseteed. Üsna pea sain aga aru, et see maastik pole minu auto jaoks. Sõiduriista vahetades ei hakanud ka maasturi peale mõtlema ja nii ta siin ootas meid :)
Seekord aga kui kõik vähegi tuntumad matkarajad on külastajatest umbes, võtsime me läbi Laukasoo selle matka ette. Teel olid küll mõned takistused aga need said kadudeta ületatud.
Aardekonteiner pole küll oma esimeses nooruses aga püsib veel püsti ja pakub karbile kaitset :) Vahetasime ka rändureid.
Suured tänud aarde eest!
See oli teine katse selle aardeni jõuda. Esimesel korral oli teele jääv ainus sügav mülgas liiga hirmus ja keerasime tagasi. Täna oli kogu liigvesi mülkast kadunud ja tahedam osa selgemini näha, nii et hea sihtimisega sain auto sealt läbi surutud. Edasi läks ainult toredamaks. Isegi kena parkimise kohake oli õige koha ligiduses olemas. Väga mõnusalt looklev kaunis jõekene. Ja milline suurepärane valik õlekõrsi. Aare ise kenasti korras. Jätsin ränduri. Tänan.
Selle aarde külastust olen mitu korda mõelnud, aga ikka tulevikku lükanud. Logisid polnud lugenud, muidu oleks ehk varem julgemalt kohale tulnud..Nimilauluke muidugi võinuks ju ka kindlusta anda.. Täna olin taas valikute ees, kas pöörata vasakule või paremale?;) Kuigi olin valmis võsas ragistamiseks ja vees sumpamiseks, tulin loomulikult plätudega ja lühikeste riietega.
Koht üllatas ainult positiivselt, väga kihvt. Seljakoti jätsin kaldale, telefoni pakkisin veekindlaks, kuid erinevalt nimilaulu loost, oli õlekõrrest sillake piisavalt tugev, et minu viiskude all mitte puruneda. Aardekonteinerini sai ikka pisut taas sääri kõrvenõgestega karastatud, kuid rõõm kohalejõudmisest oli ikka suur. Peidukas on väärikalt end teeninud, üsna päevinäinud teine juba, katuse panin peale tagasi, aare ise korras.
Aitäh!
Olen teekonda selle aardeni koguaeg edasi lükanud, täna hommikul saabus aeg kui tegin pöörde metsa poole. Peatudes võttis vastu ilus jõekäär ja linnulaul. Purre paistis tugev ja veetase ei tundunud ka hirmuäratav, kui kogemata oleks supluseks läinud. Igaljuhul sai uhkelt üle käidud. Kast tundus muidugi õnnetu seal, aga aare täiesti leitav. Tänud juhatamast.
Tee aardeni oli üpris paksus lumes ja mõnes kohas pidi ka tagurdama, et end paremini edasi pressida autoga. Kohale siiski jõudsime ja hakkasime jääd paksust uurima. Kui ühel hetkel aga Indy juba kergelt vajuma hakkas, loobusime sellest mõttest kiirelt. Õnneks aga loodus on oma töö teinud ja aarde juurde viib täitsa ok sillake. Olen seda aaret siiani vältinud aga ma isegi ütleks, et suvel oleks meeldivam nüüd juba seda otsida. Sild oli paksu lume all ja seetõttu liikumine ikka võttis aega. Üle ma siiski sain ja siis tuli asuma otsida midagi mis Karli logi järgi toetas puu najale. Esialgu üritasin kõikide puude ümbrust lumes puhastada kuid ühel hetkel jäi eemalt õige asi silma. Hea, et polnud mingi kännualune aare. Peidukat vaadates muidugi peaks asi veel paremini nähtav olema ja tundub, et tahab peitja hoolt saada ja omale kohale tagasi kolida. Igatahes täitsa tore logimine oli ja metsaalune oli tõsiselt kaunis :) Suured tänud peitjale sinna juhatamast!
Edasi jätkasime oma tänast kodu poole veeremist kahekesi… Päris äge purre oli see, mida Laur ronimiseks kasutas, pooli asju (nt libedat jääd ;)) me muidugi ei näinud, sest kogu astumine oli paksu lumevaiba all. Olin ka minekuga just alustamas aga siis hakkas mingi fotohuviline meile midagi eemalt kaldaveerelt hõikuma ja muidugi pidin ma kõik sinnapaika jätma ning jooksma ohjama hoopis meie soodat koera, kes muidu oleks ilmtingimata selle piltniku seal suures sõprusepakkumistuhinas omapead pikali hüpanud ja ülepea märjaks lakkunud…
Septembris tegi Rauno ettepaneku, et võiks oktoobri lõpus minna Peipsi järve äärde või Pärnu-Ikla vahele geopeituma. Peipsi idee mulle meeldis ja leppisime kokku, et kui mõlemal vaba, siis võib proovida. Terve kuu oli mul täis olnud erinevaid sekeldusi ja kalender pungil täis kohustusi aga täpselt see üks õige nädalavahetus suutis puutumatuna püsida.
Vahepeal vahetus minu istumise all olev auto mitu korda. Kutsunud oktoobrit juba autovahetuskuuks. Alguses Skoda Rapid, siis Skoda Superb, praegu Subaru Forrester, järgmiseks Honda Civic ja õigepea saan enda oma tagasi. Igatahes praegune auto oli sellist tüüpi, millega palju kilomeetreid ei raatsi maha sõita. Maanteel ja linnas sõiduks eriti ebaökonoomne. Peipsi plaani tõmbasin seetõttu maha ja vaatasin välja kodule lähima suure posu aardetäpikesi ja ka võimaluse autot sihipäraselt kasutada. Uus plaan seega Kuradisaarest Tapa auruvedurini ja lähiümbrus.
Päeva esimeseks aardeks sai valitud kohe üks ekstreemsus. Kui Laukasoos käisin ühel talvel, siis veidi kahetsesin, et edasi siia Loobu jõe äärde välja ei matkanud. Panin oma tuleviku panused purdele või siis paksule jääle. Septembris ilmusidki uhked pildid. Seepeale suutsin kaks nädalat kiusatusele vastu panna. Kerge hirm oli, et vahepeal teeb keegi äkki purretele üks-null ära. Metsatee jõe teisele kaldale oli ilusalt talvine. Loodus kaetud lumemütsikestega ja tee ise samuti lume all. Sõita sai ebanormaalselt kiiresti, sest istumise all ikkagist maastur ja veel pealekauba rendi oma.
Väljavalitud positsioonile jõudes nägime ära, et purded kõik ilusti alles. Ainult looduse vingerpuss pani veidi kõhklema. See võimalik libe purre nüüd kaetud veel omakorda lumega. Kas üldse on võimalik sealt ohutult (ilma vette kukkumiseta) üle saada? Rauno oli oma oskustes, tasakaalus, jalanõu taldades ja kõik muus enesekindel ja asus teele. Kordagi ei libisenud, jalanõu haakus hästi purdel oleva lume sisse ja peagi oligi teisel kaldal. Hakkasin siis minema üle sama purde. Esimese sammuga oleksin juba peaaegu alla lennanud. Süda läks mõneks hetkeks rütmist välja ja elu käis silme eest läbi. Purdel olevad jalajäljed olid nüüd kui väiksed liuväljad. Rauno küll hüüdis, et jättis minu sammudele ka puhast lund aga mulle see purre enam ei meeldinud. Otsustasin proovida järgmist. Sinna poole turnides astusin kuhugi lõksu ja üks jalg vajus täies pikkuses tühimikku. Kiskusin jala välja ja liikusin edasi eesmärgi poole. Kahjuks jõudsin siiski purde algusesse. Pea korrutas ei taha! ei taha! ei taha! aga pidi ju ikka selle ise ka läbi tegema. Purdeületamist minu aju oma mällu väga ei soovinud salvestada, ju siis töötasin safe mode režiimil. Üle ma igatahes sain. Kohapealne aarde otsing nüüd ka meid suurt ei hellitanud. Kõigepealt leidsime maast ühe inimtekkelise välise konteineri. Seest oli aga tühi. Veidi aega hiljem leidsime kaane ja siis juba ka aardekarbi. Objekt mille külge oli aare kinnitatud on ajaga nii palju paisunud, et tekkis "nööbid eest" pressimise effekt. Pärast logimist asetasime karbi koos väliskestaga antud puu najale seisma.
Aarde peitjale aitäh seikluse eest!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Priit kirjutas päeval, et lähme täna seda aaret otsima. Ma ei teadnud aardest midagi, kuid kui kutsutakse, siis olen muidugi nõus. :)
Kohale jõudes oli selge, et Ethel küll kuskile ronima ei hakka. Arvasin, et lähme võtame Priiduga kahekesi ära, kuid lõpuks kukkus nii välja, et sain üksi köielkõndijat mängida ja kõigi nimed kirja panna. Kahjuks oli ilm kole, nii et kui lõpuks autosse tagasi sain, siis olin läbimärg. Kuiva ilmaga oleks see ronimine seal puhas nauding olnud. :) Hea meel on ikkagi, et ise ära tegin. :)
Tänud peitjale.
Mulle öeldi sina ei tule nii kuskile ronima. Mis ikka ma jäin kaldale, Priit jõudis poole peale ning Krissu jõudis siis lõpuni ja tõi kastanid tulest välja. Nii see aare logitud saigi.
Logidest lugesin, et mingi hull katsumus. Kes tuli 1,3 km kuskilt üle vesise raba, kellel oli vaja kuskile alla saada ja kes katsetas oma 120 kiloga õlekõrt. Kõige rohkem andis kindlust see 120 kg, sest minu puhul tuleb see ju 3ga käbedalt jagada, niipalju mu pea ikka matet jagab, et järgi jääv number on väike.
Selle aarde puhul on tegelikult miskit täitsa mööda. Eelnevad logid üldse ei klapi. Möödaminnes otsustasin ise kaeda, raskusaste 3.0 ikkagi ju. Autoga sõitsin 60 meetri peale. Seisin juhmil pilgul, et kuhu üles ma siis peaks saama? Pakutavad õlekõrred, 3 pirakat ja 2 nirumat jõllasid mind alt. Ja mismoodi see 120 kg nii jeeli-jeeli sealt üle pidi saama? Minu pilk ütles, et vabalt teine 120 kg võib seal veel karata, nii et kasvuruumi teil on. Kõndisin kohale, vaatasin aaret, et pagana kõrgel aga kohapeal pakutud redel oli olemas, nii et logisin toetades selja vastu teist kaske. Polegi nii veel kunagi loginud.
Tegelikult on mul kahtlus, et loodus on siin abistava käe ulatunud ja peitja riuka ära nullinud. Praegu on minu jaoks raskusaste ja maastik 1.0. Nüüd vaatan, et sellist pilti mina küll kohapeal ei näinud, kus Hanno-Bruno oma naisi kõõlutasid, mul polnud kohtagi.
Mina tänan, nii lahe aare juurde lähenemistee ja teistmoodi logimine, soovitan!
Laukasoo lauka aarde juurest vaatasime, et mis see 1.3km siit ära ei ole. Otsest rada ei läinud, pidime ise leiutama ja otsima paremat teed. Kohati oli üpris keeruline aga noh loll oleks olnud poolel teel tagasi ka minna. Aare korras. Tagasitee puhuks otsustasime lõigata otse Kuivanud Puude aarde peale- tundus ajaliselt mõistlikum, ilmselt oli ka. Aga jalad said kõigil märjaks. Maapind/sammal oli petlik, nägi igal pool ühesugune välja aga kohati vajusid sisse. Aitäh, oli väga mõnus laupäevane jalutuskäik(seiklus) rabas :)
Omaette tegu oli autoga nulli jõudmine. Küll oli palju ojakesi ja kraave, mis tee alt või tee pealt jõe poole voolasid. Isegi paar mudasemat kohta suutsin ülesse leida. Õlekõrs oli hirmutavalt kõrgel. Poleks uskunud, et kohe kalda ligidal on üle meetri vett. Esimese korraga lõid jalad all värisema ning ma ei saanud poole maanigi, kui tulin juba kindlale pinnale tagasi. Kõndisin mööda jõekallast vasakule ja paremale, kogusin ennast ja otsustasin uuele katsele minna. Õlekõrs katki ei läinud. Aare leitud, logitud - aitäh!
Kaugelt juba silmasin kahtlusalust peidukat.Saigi logitud ja jalad jäid ka kuivaks.Täname peitjat sells aarde eest!
Saime suurest maanteest üle ja võisime teekonda jätkata Joaveski suunal. Tuju läks eriti heaks, sest olime kodusesse männimetsa jõudnud. Maasikad tee ääres ja edaspidisel teel ka mustikad. Uhti juures hakkas korralikult vihma sadama. Otsisime kõrt ja leitud ta sai. Jões oli vesi soe ja nõges ei kõrvetanud. Üks detailike oli maas, asetasin ta vajalikku kohta, ehk jäi püsima. Tänud Raivole.
Õlekõrt ei olnudki vaja sest lähenesin aardele hoopiski üle raba, Laukasoo aarde juurest ja loomulikult tagasi ka. Just nii, ei kirjutanud valesti ja retke pikkuse mõõtühikuks on mitu km. Kui keegi peaks veel, siis tulge ikka räätsadega mitte nagu mina... Aga peab ütlema, et väga mõnus oli, ainult koerast oli kahju, ära väsis :-)Eelnevatele logidele tuginedes hakkasin siis vaatama, nägin helikopterit, pääste oma oli, mõtlesin korraks, et miks ometi... aga lendaski edasi. Aarde asukoha aimasin ära ja nüüd siis tean, ka niimoodi peidetakse. Aare on täiesti korras. Logitud, võtsin lõvidega nööbid, jätsin eurokalkulaatori. Suured tänud sulle Raivo kõigi tänase kolme aarde peitmise eest ja nii mõnusa, minu elu esimese geopeituse päeva eest! Mina teen seda homme jälle ja edspidi ka - Sinu süü! :-)
Viisk, põis ja õlekõrs olid kuskil ära ja nii sulistasin päris ilma abita mööda metssigade radu aarde poole. Siin jäi pikkusest puudu, aga kuna teekond oli olnud kõike muud kui jalutuskäik pargis, siis võtsin kokku kogu leidlikkuse ja sain logi kirja. Tagasi sai juba ettetallatud radu pidi. Tänan ikka peitjat ka.
Kaardi järgi tundus asi kahtlane, aga otsustasin siiski asja üle vaadata oma silmaga. Viisku ega põit polnud, aga kohapealne õlekõrs osutus üllatavalt pädevaks ja nii ma varsti aarde juures olingi. Aitäh peitjale.
Kõigepealt leidsin lumelt kobraste jäljed, mis viisid urgu. Kuna sukeldumisvarustust kaasas polnud ei hakanud seda kaudu trügima. Puiseid kõrrelisi oli igasuguseid, tegin kindlaks, et laevatamiseks see jõgi ei sobi. Valisin siis ühe käsipuuga vitsakimbu ja saingi aarde manu. Tehtud.
See oli nii mõnus koht, et jäin siia ööbima. Takseerisin lähenemisteed ja jäin kahtlevale seisukohale. Kõhtu täites tuli aga raadiost just lauluke "Uhti uhti uhkesti" Ma polnud seda elu sees raadiost kuulnud ja nüüd täna, selles paigas! See pidi olema saatuse sõrm! Seda ei saanud mööda lasta. Kui kõht täis, läksin õlekõrre tugevust proovima. Pidas vastu küll, miiet laulusalmis juhtunu jäi ära.
Mul läks siiski positiivsemalt kui laulutegelastel ehk aktsioon lõppes logimisega. Kobrastele aitäh ja peitjale ka! GPS-is vahtis vastu "Laukasoo laugas 1,34km". Kui enamasti ei saaks ma keelduda, siis sellel hetkel ei pannud mind ükski jõud seda matka ette võtma :)
põit ei kasutanud kuna õlekõrs oli juba valmis. 120 kilo ei teinud sellele õlekõrrele midagi. Tänud!
Vesi oli jões mõnusalt madal ja ainult varbad said märjaks. Ümber aarde oli rohi maha tallatud kuid leidsin kiirelt. Igati huvitav konteiner. EVEJ
Olgem ausad, talvel vaatasin korra, et prooviks, ja kevadel ka. Aga talvel oli lumevall kohe Loobus ees, ja kevadel oli tee ka kuskil vee all, nii et üritama ei saanud hakatagi. Täna siis võtsime Sassiga asja korralikult ette. Aga olud on muutunud ka. Sillakesel on saemees külas käinud ja nüüd on kanuutajatele suure veega tee vaba, geopeiturid vaadaku ise. Praeguste oludega saab ikka varbad natuke märjaks. Aare ise suurepärases korras, peale Taiksi on seal ka käidud, aga logiraamatusse pandud juuli 2012 - pole see jõumehe elu üldse kerge. Kokkuvõttes kena pisikene probleemivaba turnimine - aitäh, Raivo, selle eest.