Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
26.detsembril 2024 möödub täpselt 5 aastat nädal aega kadunud olnud Cärolini leidmisest, mida on lähedaste poolt nimetatud Cärolini jõuluimeks.
19.detsembri hommikul 2019 lahkus oma kodust Nõmmel 23-aastane Cärolin, kes ei tulnud tagasi.
20.detsembril teatati kadumisest politseisse ja alustati otsinguid Pääsküla rabas, kuhu arvati Cärolini läinud olevat (vastavalt ühe tänava turvakaamera salvestusele).
21.detsembrist alates asus otsingutele ka SA Kadunud operatiivse otsingugrupi OPEROG vabatahtlikud. Otsingugrupp tegutses raskel maastikul ennastsalgavalt iga päev, vaatamata saabunud Jõulupühadele.
Lõpuks 26. detsembri hommikul kella 9.40 paiku kahel vabatahtlikul otsijal Heinol ja Kerstinil õnnestus täiesti räsitud ja alajahtunud, kuid elus Cärolin leida Pääsküla jõesaarelt, kuhu pääses raba poolt üle mahalangenud puu. Õnneks kogu selle nädala olid valitsevad plusskraadid, mis ilmselgelt oli Cärolini ellujäämise üks põhjusi, sest riideid oli tal seljas olnud väga ebapiisavalt (näiteks jalas vaid "crocsid").
Jõesaarelt äratoimetamiseks tuli kutsuda kopter. Cärolin viibis haiglas raskes seisus pikka aega. Kahjuks olid jäsemed saanud sedavõrd tugevaid külmakahjustusi, et mõlemad jalad altpoolt põlvi ja suurem osa sõrmi tuli amputeerida.
Vaatamata kõigele raskustele taastus Cärolin ning näitas välja uskumatut elutahet. Tal oli suur soov veel joosta, mida ta enne juhtumit oli harrastanud. Ta alustas jalaproteesideks annetuste kogumist (müües isejoonistatud postkaarte) ja ta sai kiiresti isegi rohkem, kui vaja. Seejärel alustas sõrmeproteeside annetustega ja sai ka selle teostatud (mai 2023). Nüüd saab ta joosta ja teha asju, mis nõuavad sõrmi.
See lugu on kõigile õpetlik mitmes aspektis.
Esiteks see, et meil kõigil on lähedasi kes meist hoolivad, kuigi me ei pruugi seda alati mõista. Meeltesegaduses kuhugi ära kadudes paneme neid muretsema. Samuti need, kel kaob mõni lähedane, saavad mõelda selle üle, mida oleks saanud paremini teha.
Teiseks, et headus on siin ilmas endiselt olemas ja lootust ei saa kunagi kaotada. On vabatahtlikke, kes on valmis kadunud inimesi otsima minema rasketes tingimustes kasvõi Jõulupühade ajal.
Kolmandaks (mis peaks eriti huvitama geopeitureid), et metsikut loodust ei saa alahinnata ja tundmatusse kohta minnes peavad navigatsioonivahendid (kompass, GPS, laetud akuga telefon vms.) kaasas olema. Loomulikult riided peavad vastama ilmale ja oludele.
Neljandaks, et isegi väga rasketest olukordadest on võimalik välja tulla ja säilitada elutahe.
See geopeituse aare võiks panna mõtlema kogenumaid otsimisfanatte, kas nad sooviksid aarde asemel vahel otsida midagi väärtuslikumat - kadunud inimest. Infot saab näiteks facebookist OPEROG-i lehelt https://www.facebook.com/groups/OPEROG
Mõtlemisainet peaks pakkuma ka maastik. Kuidas inimene sellisesse kohta eksis ja kuidas õnnestus otsijatel kadunu leida. Cärolin olevat viibinud sel saarel 3-4 päeva, seega eelnevalt oli ta 3-4 päeva metsas ekselnud. Aarde olen paigutanud sinna lähistele, kustkaudu saarele pääses. Saare peale eluga riskides pole vajadust minna.
Aare on peidetud advendiseeria 26. detsembri aardena.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
võsa (1), pikem_matk(>1km) (1), lumega_leitav (1), lühem_matk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCB1JGJ
Logiteadete statistika:
24 (88,9%)
3
3
0
0
0
0
Kokku: 30
See aare kajastab ühte kadumisjuhtumit, mis lahenes siiski õnnelikult ehk "jõuluimega". Inimene leiti elusalt ja pärast taastumist oli võimeline elama ja tegutsema. Lähedased said rahu hinge jne.
Tooks siinkohal vastandina välja kaks tänase päevani mittelahenenud juhtumit:
16. jaanuaril 2000 kadus Vasalemma lähedal Rummus 13-aastane Katrin. Ta pidi sõbrannale külla minema, aga kohale ei jõudnud. Varsti saab 25 aastat kadumisest. Omakseid painab siiani teadmatus ja aeg-ajalt tuletatakse seda juhtumit ajakirjanduses meelde.
16. oktoobril 2004 kadus Saaremaal Papissaares 9-aastane Tambet. Aastaid otsiti taga. 2011 suri Tambeti isa olulise tunnistajana. Nüüd on juhtumist üle 20 aasta möödunud. Ajalehtedes tuletatakse sedagi aeg-ajalt meelde. Nt. 2016 Saarte Hääle artiklist lõik: Siin (Papissaares) olla on nagu maailma otsas, kus ühes kollases majakeses kütab ahju tasa toimetav ema, kes ootab oma poega. Kaisukaru ootab Tambetit tema voodil, kapil on roheline mapp Tambeti joonistustega.
Siinse aarde idee oli mul mõttesse tulnud juba ammu, kuid vahepeal unarusse vajunud.
Tõuke andis järgnev: Kui hiljuti endine päästetöötaja (ja tuntud ufoloog) Igor Volke manalasse läks, sai tema arvukaid raadiosaateid ERR arhiivist läbi kuulatud. 2004. a. 24. oktoobri Jutusaates (kuula lisatud lingilt alates 37:50) küsis Margus Saar Igor Volkelt, mida ta arvab äsjasest Saaremaal kadunud Tambeti juhtumi lahendamisest. Igor vastas küsimusele loomulikult kui tõsine kahe jalaga maapeal olev päästetöötaja, mitte kui mõni ufoloog, kes kohe automaatselt kõik kadumisjuhtumid tulnukate kraesse kirjutab. Toodi välja muuhulgas päästeteenistust puudutavad valusad faktid (kuidas Päästekompaniisid likvideeritakse jne.) Juhtum oli selles kontekstis kõrvakriipiv. Volke tõi välja põhiasjad - otsingutel peaksid osalema selleks koolitatud inimesed, kontrollida tuleks esmajoones ratsionaalseid ja realistlikke teooriaid ning AEG MÄNGIB ROLLI!
Peale seda tekkis mul muidugi huvi, kas juhtum on vahepeal 20 aasta jooksul lahenenud, aga internetis leidus vaid kurb info - endiselt kadunud... Siis OPEROG-i lehel hakkasid mõned juhtumid veel silma ja ühest positiivsest "jõuluime" lahendusest oli möödumas parasjagu 5 aastat. Niisiis tekkis mõte Pääsküla aare nüüd ära teha advendiseeria käigus - temaatika sobib ja saab lasta avaldada õigel hetkel. Mitte et ma seda tormamise seeriat ja teineteisele "kärukeeramist" väga kaifiks.
Ülalmainitud juhtumite kajastus on digiajakirjandusest siiani leitav, kellel huvi on nende tagamaade uurimise vastu.
Kui aardele otse lõuna suunast läheneda, siis tee pealt paistab põhja suunas harvendatud metsas üksik kahar kuusk. Kui selleni minna ja siis võtta suund vasakule (umbes loodesse) otse jõe kaldale, peaks jõe äärde kuiva jalaga saama. Edasi saab põhja poole liikuda mööda jõekallast, mis on muust maastikust kõrgem ja kuiv. Vahepeal on küll teel põõsastikke ja kõrget rohtu, kuid need ei sega oluliselt edasiliikumist. Sellise teekonnaga peaks vältima suuremat soist maastikku.