Linnuparadiis

Metsas sügaval, kus vaikus valitseb,
kus puulatvades tuul end hellalt hellitab,
seal peidus on väikesed linnumajad,
otsides leiad nende juurde õiged rajad.

Sinitihase maja on armas ja helge,
kui hommikupäikese esimene paitus meile.
Ta laul lausub tasa: “Su tee algab siit”
kui süda on avatud, märkad kuhu rada edasi viib.

Leevikese maja — punapõskne ja lahke,
tema laul on kui leek, tema kodu nii uhke.
Seal peitub armastus, õnn ja rahu,
Ta jutustab loo, mis siia ei mahu.

Punarinna maja — peidus keset laant,
tema hääl särab õhtul, kui hämardub taas.
Ta laulab seiklustest, metsas rändamise loost,
ja õpetab märkama radu, mis päästavad sind soost.

Öösorru maja — salapärane, sügav ja tume,
seal magab see linnuke, kes pole pime.
Ta terased silmad märkavad sind alati,
Vajadusel suunavad õigele rajale.

Hea rändaja, märka — siin peitub üks lugu:
kõik neli maja on osa nähtamatust teest.
Kes ihkab leida aaret, mis peidetud metsas,
peab otsima kohta, mis nelja tee ristis.

Sinitihane näitab, kust algab tee.
Leevike sosistab, kuhu rada edasi viib.
Punarind õpetab, kuidas tarkust kanda.
Öösorrult leiad sa võtme — viimase vande.

Kui otsid kõik majad ja märkad, mis vaja,
siis mets ise avaneb ja leiad geolinnu maja.
Ja aare — see pole hõbe ega kuld, kalliskivid ka mitte
vaid geopeituri unistuste laegas, mis viib ta õnne tippu.

Need neli maja on kaardiks su ees,
ja tee selle aarde juurde leiad kui hoidud veest.
Metsalinnud ei lõõrita vaid endale siin —
nad laulavad sulle. Just sinna. Just nüüd. Just siit.