Üks aare Tartus jälle juures. Soovitav kombineerida jalutuskäik ka teiste Toomemäel asuvate aaretega. Aare on peidetud Tartu Toomkiriku juurde. Kunagi sai nendesse tornidesse ronida üsna eluohtlikul viisil, nüüd on võimalus ohutumaks tornikülastuseks (pilet). Aarde leidmiseks pole vaja torni ronida, kuid avaneva vaate nimel võiks seda siiski teha.

Aare ise on mikro kuigi peidikusse mahuks ka suurem karp. Mikrol on lihtsalt lootus säilida ka siis kui maskeering peaks kaotsi minema.

Toomkiriku ehitamist alustati tõenäoliselt 13. sajandi kolmandal veerandil, selle täiendamist jätkati aga kuni 16. sajandi alguseni. Viimasena valmisid Toomkiriku tornid. Kirik pühendati Peetrusele ja Paulusele. Toomkirik oli Tartu piiskopkonna peakirik ja piiskopi kirik. 16. sajandil oli toomkirik Ida-Euroopa suurim kirikuhoone ja tellisehitis.
Reformatsiooni ajal kannatas toomkirik (10. jaanuaril 1525) pildirüüste läbi ja hakkas lagunema. Liivi sõja käigus laastasid seda ka venelased, seda kasutati linnakodanike poolt küll ka edaspidi matmispaigana, kuid pärast Hermann II Weseli Venemaale küüditamist seda kirikuna enam ei kasutatud. 1582. aasta järel, mil Tartu langes poolakate kätte, tehti ka plaane toomkiriku renoveerimiseks ja uuesti kasutuselevõtuks, kuid järgnenud Poola-Rootsi sõjad nurjasid need kavad. Rootsi võimu ajal lagunes toomkirik edasi, kuid matusepaigana jäi see kasutusele kuni 18. sajandini. Toomkirikust on leitud eriti ohtralt just rootsiaegseid matuseid, mille juures oli sageli panustena münte. Lisaks matusepaigale kasutati kirikut ka heinaküüni ja kuurina. 1760. aastatel lammutati ka kiriku kõrged kaksiktornid kuni pikihoone kõrguseni. Samuti müüriti kinni toomkiriku peauks.
1802. aasta järel, kui Aleksander I lubas Tartusse taasrajada ülikooli, otsustas arhitekt Johann Wilhelm Krause toomkiriku kooriossa rajada raamatukogu. Raamatukogu ehitati aastatel 1804–1807. Krause plaanis tornidesse rajada ka observatooriumi, kuid see jäi siiski teostamata. Mõnevõrra taastati ka ülejäänud toomkirikut. Krause ajast on toomkirikust leitud palju keraamikat ja tuleasemeid, mis tehti varemetesse tõenäoliselt raamatukogu ehitavate tööliste poolt. 19. sajandi lõpus rajati toomkiriku põhjatorni veetorn. 1920. aastatel ehitati ülikooli raamatukokku ka keskküttesüsteem, raamatukogu ehitati ümber ka 1960. aastatel. 1981. aastal, kui valmis ülikooli raamatukogu uus hoone, koliti toomkiriku kooriossa Tartu Ülikooli ajaloomuuseum. Seda ehitati põhjalikumalt ümber 1985. aastal, mil osaliselt taastati 19. sajandi interjöör. Tööd viidi läbi Kaur Alttoa, Udo Tiirmaa ja Aala Buldase juhendamisel. Seni viimaseks suuremaks muudatuseks on toomkiriku tornide renoveerimine, misjärel need 2005. aastal huvilistele avati. Seejärel tekkinud Piiskopliku Tartu Toomkiriku Taastamise Selts on püüdnud saavutada kiriku taastamist oma keskaegses hiilguses Lübecki Maarja kiriku eeskujul. 2008. aastal Udo Tiirmaa juhtimisel alanud renoveerimistööd seda siiski ette ei näe, plaanis on kiriku seni varemetes olev osa ümber kujundada kontsertide andmise paigaks. Kiriku suuremas mahus taastamist takistab ka see, et pole kindlalt teada, milline see keskajal välja nägi.


Toomemägi on looduslik sälkorgudega piiratud neemkõrgendik Tartu linnas Emajõe ürgoru paremal kaldal. Toomemäelt on alguse saanud Tartu linn.
Arvatakse, et ligikaudu 6.–8. sajandi paiku tekkis Toomemäele varaseim eestlaste muinaslinnus – Tarbatu, millest 11–12. sajandil kujunes välja muinasmaakonna Ugandi üks kahest keskusest. Tegu oli tüüpilise teetõkkelinnusega – nimelt oli Toomemäe lähikond (praeguse Laia tänava otsa juures) ainus paik, kus Võrtsjärvest Emajõkke voolava Emajõe kallastele sai rajada aastaringselt läbitava tee. Mujal oli Emajõgi selleks sobimatute soiste kallastega.
1030. aastal vallutasid Tarbatu venelased, kuid 1061.a. löödi nad nii Tarbastust kui ka Ugandi aladelt välja.
Tarbatu vallutamine ristisõdijate poolt 1223 oli siinsetel aladel toimunud Põhjala ristisõdade resp. eestlaste muistse vabadusvõitluse üks olulisemaid sündmusi. Aasta hiljem – 1224. aastal rajati muinaslinnuse varemetele kivist piiskopilinnus ning Toomemäest sai samanimelise piiskopkonna keskus. Linnuse lähedale püstitati ka võimas toomkirik (kaasajal varemeis). Toomemägi kannatas pildirüüste ja Liivi sõja ajal.
Praeguse tähetorni kohal asunud piiskopilinnus jäi varemeisse Põhjasõja ajal, misjärel selle varemed arvatavasti lammutati ehitusmaterjaliks. Tartu Ülikooli taasasutamise järel 1802 hakkasid Toomemäele kerkima ülikooli ehitised – klassitsistlik Vana Anatoomikum, tähetorn (piiskopilinnuse asukohale) jne. Toomkiriku varemete kooriruumi osa kohandati ülikooli raamatukoguks. Enamik Toomemäest on kaasajal kaetud pargiga, millele pandi alus samuti 19. sajandil. Nii ülikooli hoonete kui ka Toomemäe tollasel kujundamisel on olulist rolli mänginud arhitekt Johann Wilhelm Krause tegevus.
allikas: Vikipeedia