Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on valges plastikämbris, mis on omakorda tumedas prügikotis. Originaalis on aardes:
Parkida saab N 59° 10' 9.57" E 27° 9' 46.77".
Vihje: pole
Lingid: http://www.hot.ee/varessaare/
Aarde sildid:
soovitan (4), metsaonn (3), lumega_raske (3), rabamatk (2), piknikukoht (2), pikem_matk(>1km) (2), lõkkeplats (2), räätsad (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1MWE0
Logiteadete statistika:
62 (95,4%)
3
6
4
0
0
0
Kokku: 75
Ei leidnu aga see polnudki asja juures kõige olulisem, teinekord on protsess see, mille pärast asju tehakse. Pühapäeva plaan oligi tegelikult kolme suusapaariga Alam-Pedjale minna. Aga üks sõber oli eelneval õhtul ennast Virumaale eelpositsioneerinud, seega plaan muutus, why not, nagu vanadel eestlastel oli kombeks öelda. Muraka rabaga oli tagasihoidlik plaan: sõita Mustassaarde ehk Varessaare parklasse, teha rabas radiaal, korjata aare, tiksuda Varessaares ja niisama suusatamisest mõnu tunda. Kohaliku päritolu sõbra eestvedamisel panime suusad alla hoopis Metskülas, et sealt kaudu rappa minna ja pärast Varessaare kaudu tagasi tulla. Kohapealne mõõtmine näitas lund 13" (tolli), mille sügavus metsas ja rabas varieerus märgatavalt. Aga kolmekesi oli paras suusatada, esimene lükkas jälge, teine lonkis ja kolmas sai nautida korraliku suusarada, va kohtades, kus puud olid lookas vastu maad ja muud looduslikud takistused. Raba suuri üllatusi ei pakkunud aga on alati muljetavaldav olnud, kui ma siia satun. Kulgemine oli enamasti sirgjooneline, vaatasime pilvi ja metsa nagu vanasti ikka navigeeriti. Kohati leidus täiesti lahtiseid laukaid ja märgasid kohtasid, kust oli mõistlik tiiruga ümber minna. Varesaare külje all jagunesime logimis ja lõkkegrupiks, mina kuulusin esimesse ja jätkasin üksi teed ülima eesmärgi suunas. Sobilik metsatukk paistis kaugelt ja kohapeal veendusin nulli olemasolus. Aga siis hakkas jenka pihta, kus kuramuse kohas see aare siis olla võiks, kõik on lumega kaetud ju. Tõe väljaselgitamise huvides töötlesin 30+ minuti jooksul nulli piirkonna vähemalt 5m raadiuses suusakepika sondeerides läbi. Hetkel avaneb seal vaatepilt, kus suurem osa ühest metsatukast on suusakepi sõõrikuid täis ja mitte hõredalt vaid kogu pind on kaetud. Aga ei midagi. Vahepeal sõin Selga küpsist ja jõin teed ning sondeerisin läbi ka rändom kohad aga õnne see mulle ei toonud. Kuna olin teinud tubli tööd, lõpetasin otsimise kerge südamega ja sõitsin maja juures lõket tegevate sõpradeni. Viimastest külastajates oli ahi veel soe ja maha jäetud mitmed produktid. Seega ootas mind ees äsja valminud grill ribi, mis tõstis meeleolu mitu punkti. Tulenevalt pingutusest maitses õlu ka suurepäraselt aga autojuhina pidin piirduma vaid mõne lonksuga. Järgmine ülesanne oli suuskade alt jää kraapimine, sest pidamine oli muutunud üle ootuste suurepäraseks. Sõpradel oli lapsepõlvest samuti puusuusa kogemus, mistõttu läks suuremaks suusa määrimiseks, vahendiks kohapealt leitud küünal. Et pidamine veelgi paremaks ei muutuks, võtsin projekti juhtimise enda kanda ning suusad said määritud nagu kord ja kohus. Varsti tuli aga videvik peale ja tuli suund tagasi võtta. Mootorsaani jälg tegi suusatamise lõbusaks ja kõik said nautida värskelt küünalt saanud suuskade erakordset libisemist. Teadupärast on tee maismaale igal aastaajal märg, nii ka seekord. Suured külmad polnud vulisevaid ojakesi vaigistada ja tuli teha raja valikuid. Ühel hetkel olime ümbritsetud halbadest valikutest, mis tähendas kas suuskade märjaks tegemist ehk jäätumist või suure tiiruga minekut. Valiti märg variant. Mina siis suures kavaluses võtsin suusad jalast ja otsisin teed suusatatavale maale. Elevuses oma tarkusest arvestasin jää paksust ja sammu pikkust totaalselt valesti, mis päädis ühe niiske ja teise vett täis kummikuga. Ja see vesi ei olnud soe. Autoni oli veel 6 kilomeetrit. Kummik jalast, vesi välja, vilt ja tald väänates kuivemaks, uus topeltsokk jalga, kilekott peale ja kogu kompott tagasi jalga. Kilekoti oleks võinud panemata ka jätta, sest juba varsti loksus varvaste vahel Põhja-Jäämeri. Seega tuli hakata tegema aktiivsemaid suusaliigutusi ja pole raske ennustada, kes autoni jõudes esikoha mõnu nautis. Kuiv sokk ja saabas olid nagu kirss tordil. Soe auto pärssis entusiasmi minna ronima Iisaku vaatetorni ja ka muud logimise mõtted. Hea oli, et kõik inimesed jäid terveks ning varbad külge. Selle aarde lähen otsin aga mõni teine kord ülesse ja siis ei kirjuta nii pikalt enam, loodetavasti.
Istun mina nukralt rabamännitukas ja jälgin kuidas geopeituses minust pisut rohelisem kolleeg nõutult puutokiga mättaid torgib. Aaret pole kusagil- pole ei valget ämbrit ega musta kilekotti. Helistan koju õele, lasen tal logisid ette lugeda, aga abi ei miskit. GPS on mul täpne ja ka koordinaadid said õigesti sisestatud- tundub, et lume sulamise järel on rabaaare kaotsi läinud. Oleme paaripäevasel jalgsimatkal- eile kõmpisime õhtupimeduses Varessaare onnini üle väga märja siirdesoo, tee oli vist ligi kolmekümne protsendi ulatuses täielikult vee all. Jalanõudeks sandaalid- olen alati eelistanud matkadel märjaks ja mudaseks saada. Tasuta RMK metsaonnina kasutusel olevat endist metsavahi maja soovitan kõigil ulualusena kasutada- teelisi ootab siin kaks korrust ahiköetavat luksust,ühes naridega ülakorrusel. Hommikul rappa vantsides jäi sandaal mitu korda älvesse kinni, tagasiteel rebestasin kogemata oma püksid- keha kergendamine muutus küll nii tunduvalt lihtsamaks, ent probleemiks kujunesid kiiresti mustad sääseparved, kes nüüd vabalt säärtele maanduda said. Nii oleks meist mõni kõrvalvaataja küll suure ringiga mööda käinud. Igal juhul suur aitäh peitjale, ilma geopeituseta poleks me ilmselt nii sügavale rappa söandanud minnagi.