Foobia: Choirophobia - metsseakartus

Katku talukoha juures käidud suundusin siis oosi mööda üha edasi. Kuigi teerajal oli täitsa palju tuulemurdu, oli ikkagi tore matk. Tänu peitjale nüüd ka selge ooside tekkelugu, nii et palju teadlikum astumine. Olin end üle valanud mingi vahendiga, mis lubas puugid, parmud, sääsed kõik eemal hoida ja tegelikult toimiski vastavalt lubadusele. Ümbrus kõik pinises ja põrises, aga rünnati mind ainult selja tagant, kuhu kohe kuidagi ei saanud seda peletit piserdada. Kusjuures auto juurde tagasi jõudes aitas hetkeks ukse paotamisest, et ise sisse lipsata, kui auto sisemus tegi täpselt sama häält ja mustmiljon tiivulist tiirutas ringi. Maanteele jõudes tegin kahelt poolt aknad pärani ja saatsin nad metsa tagasi, pole vaja linnaparmudeks hakata midagi. Kui aus olla, siis ma arvan, et kui mulle ikka paari meetri pealt ülisuur kult vastu vahiks, sõeluksid ikka püksid püüli küll. Õnneks pole seda juhtunud. Paar aastat tagasi küll Itaalias koperdasin aardeid taga ajades ruigavale karjale pea otsa. Paari meetri kauguselt läks kisa lahti ja põõsad oleks kui ellu ärganud. Mina toibusin tardumusest alles siis kui kõik uuesti ümberringi rahulik oli. Edasi kulgesin juba omaette pobisedes, et metsaloomad mu eest eemale hoiaksid. Seega, kardan vist ikka jah. Tänud peitjale aarde eest ja mõtlema panemise eest, mis viis tunnistamisele, et choirofoobik jah, vähemalt natuke.

Leitud tagasiteel sündmuselt "25 aastat geopeitust". Oosid on paganama ägedad. Nagu väiksed mäeahelikud. Pistsin siingi igaks petteks kummiku jalga, mis osutus ebavajalikuks. Sain sellest hoolimata 33 minutiga mööda motikajälge aardeni, kuulates Off The Recordi Juttudest finantspajatusi. Naastes astusid vastu kaks tütarlast. Head teed neilegi! Ilm oli illos, oos ja mets ka. Ainult sigu peale iseenda ega muidki elukaid ei kohanud.
Aardest võetud rännuputukas. Aitüma Hannesele!

Tulime põhjast mööda oosi ja tänase sooja päikselise ilmaga oli siin imeline matkata. Põhja poolses otsas kedagi teist parkimas ei näinud, aga nii aarde poole minnes kui tagasi tulles tuli 2 inimest vastu. Täitsa üllatus oli siin teisi kohata. Aga rada oli mõnus ja polnud siin varem käinud. Ühtegi looma ei näinud. Nüüd ka Foobiaseeriaga ühel pool, aitäh peitmast.

Käidud, nimi kirjas

 1 

Paaril korral olen elus ka kohtunud ka - enamasti turvalisest vaatluspunktist, aga ühel korral mitte nii väga turvalisest. Aga seda korda ei taha meenutada, muidu ei julgeks oma jalga enam metsikusse loodusesse sättida. Kerge trauma sain üheks õhtuks, aga foobiaks see ei arenenud. Tõenäosusteooria ei toeta eriti sellise olukorra kordumist. Mitte lähiajal. Vist? Samas kui vaadata Heinrichi nimelise onu ohupüramiidi, siis see nii väga ebatõenöoline ehk polegi - kui ikka end piisavalt palju kordi metsseanägemis-ohtu panna, eks siis võib ka vastav tulemus tulla. Aga geopeituse ja üldse eluga on selline lugu, et neid juhtuda võivaid asju on nii palju, et metssiga kartes võin homme hoopis puu otsast alla või jõkke kukkuda või pimedates katkombides ära eksida või mida iganes veel - ja siis tundub retroperspektiivis kuidagi fantaasiavaene, et mu ainus hirm oli metssiga.

Aitäh peitmast!

 1 

Metsseafoobiat pole enda puhul täheldanud. Saaremaal alles kuu aega tagasi jooksis põrssakari tee servas. Jätsin auto seisma ning peagi jooksis mamma ka üle tee. Too oli suhteliselt väike siga. Ainuke kord kui metssiga nähes hirmu tundsin oli kevadel Prandis. Nägime jõhkralt suurt kulti, kes ootamatult meie lähedalt mööda tormas, õnneks metsa poole. Siis lõi küll ... jahedaks. Kui aare oleks sel hetkel logimata olnud, siis ta oleks jäänudki logimata. Sellise turjakõrguse ja massiga elajaga ei tahaks küll enam kokku sattuda. Täna oli kõige hirmsam kohatud loom põdrakärbes. Aitäh!

Metssead võivad teha palju pahandust. Mul kodus on tõmmatud elektrikarjus ümber hoovi, muidu oleks hoov üles songitud. Õhtuti on sageli kuulda röhkimist otse traadi taga. Aitäh kutsumast!

 1 

Sügisel on siin hea käia ja eks kevadel veel enam... kevadel peaks siia tagasi tulema. Oosid on toredad. Vanad ürgteed on ikka meeldinud. Aitäh!

Lubatud vihma ei esinenud. Tore matkarada oosi peal kulgemiseks. Tänud peitjale.

Kena õhtune astumine. Aitäh!

Leitud.

Kui puuk - meie metsade kõige ohtlikum loom - välja arvata, siis suurematest ongi pigem metssiga see, keda karta võiks - eriti kui pisikesed põrsad juures. Sääraseid küll ei tea, kel neelud inimliha järele käiks :D, aga ohu tajumisel võib metsanotsu rünnata küll. Päris foobia väljakujunemiseks peaks ilmselt ise mõne kriitilise situatsiooni läbi elama.

Ega ma oma elu liiga lihtsaks pole kunagi teinud. Sestap sai vaadatud reljeefkaarti ning otsustatud, et kõige mõistlikum on läheneda kagusuunast ja ikka täitsa otse mööda sirget joont. Suht sai ka, kuigi tuulemurdudest tingituna tulid lõpupoole mõned kõverused träkile sisse. Ja järgmine kord kõnnin mööda rada, kasvõi vahelduse mõttes, pealegi see paistis keskmisest pisut põnevam siin vallatul maastikul. Tänud!

Mõnus matkamine mööda oosiharja. Lastele pakkus juba esimene tõus(köiega üles ronimine) parajalt rõõmu. Tagasitee autoni läks poole kiiremini kui aardeni minek, sest ees ootas grillimine. Aitäh.

Ausalt öelda ma ei arvanud, et selle aarde juurde minek kujuneb veel suuremaks väljakutseks, kui eelmine oligi. Autoga sõit oli nagu safari sõit :D Matk aardeni oli topelt trenn. Siin olid lisaks piisavalt sügavale lumele mõnusad tõusud ja langused. Kui me siin juba olime, siis muidugi teeme ära ja nii see matk ära tehtud sai. Oli elamus :) Aitäh peitjale!

Eelmise aarde juurest innustust saanuna otsustasime ka siin õnne proovida. Siingi saime autoga nii 600 meetri peale ja edasi tallataksoga. Esimene ots läks libedalt, aga mõnisada meetrit enne aaret läks elu järjest keerulisemaks. Reljeef oli paras hiiglasalik seasongermaa, aga see eriti ei seganudki, hoopis rohkem segasid mitmes kihis risti-rästi maha langenud puud. Tagasi tulles selgus, et olime olnud matkarajast lausa kümnekonna meetri kaugusel, aga murdunud puude tõttu ei suutnud seda tuvastada. Igatahes kui kuidagi nullini välja õnnestus murda, siis jäi ka aare kohe silma. Tagasi jalutasime jupp maad mööda rada. Ka sellel oli omajagu murdunud puid, aga veidi lihtsam ikka. Aitäh peitjale.

Kuigi olin sellel samal oosiharjul juba 5 aastat tagasi korra matkanud, siis ei suutnud seekord esimese hooga õigesse parkimiskohta sattuda. Parkisin auto ja ütlesin Mairele, et lähen otsin matkaraja alguse üles. Pressisin ennast eriti järsust kallakust üles, mis oli täis vihmamärga kuusevõsa. Üles jõudes ragistasin edasi-tagasi ja ei leidnud üldse midagi mis meenutaks seda kunagist matkarada. Edasi liikudes avastasin, et olime parkinud auto liiga vara ära ja olin hoopis oosisaarekese peale turninud.

Enne matka alustamist tankisime ennast mandariine täis, et metsanotsude eest puu otsa põgenedes ei läheks kõht tühjaks. Maire jalutas ees ja hoidis meid õigel kursil. Ja Klaara pidas mu õlgade pealt terve tee vahti, et ega kuskilt mõnda notsut oosilt üles ei tule. Kilomeetrid läksid kiiresti ja õige pea olimegi nullis. Õnneks või kahjuks ühtegi metslooma ei kohanud ja pärast pisukest tiirutamist aarde paiga ümbruses, leidsime aarde üles. Tagasiteel tegime veel kõrvalepõike Katku talu juurde kus Mairel ja Klaaral oli veel käimata. Aitäh jalutuskäigu eest!

Auto jätsime matkaraja algusesse ja hakkasime sammuma. Mina valisin ees tempo ja Karl, Klaara kukil, tuli järgi. Mööda oosi oli hea jalutada ja meetrid aardeni aina kahanesid. Teepeal nägime müntidega kivi ja telki. Peale linnukeste muid metsaasukaid ei kohanud. Aitäh!

Rahapada

Metsanotsu vaatlus

Clamping

Hea, et kuumalaine seda aaret külastades veel alanud polnud. Siis oleks raudselt sinna metsa sigadele söödaks jäänudki. Õnneks oli juuni algusele kohaselt üks mõnusalt soe ilm ja sellega kannatas juba pikemaidki matku teha. Siin kogunes vähe raskemal maastikul kilomeetreid küllaga. Imestasime veel iga kilomeetri tagant, et kuidas küll peitja viitsis/jäksas selle kasti siia vedada. Või tuli tema ka siia motikaga, nagu hiljuti siin üks jobu maad kündmas on käinud. Ehk mõnus matk mõõduka pikkusega.

Tänud.

 1 

Kunagi Kaupoga Saaremaal tuuritades juhtus selline lugu, et nägime esmalt suure sea jägi metsa vahel ja natuke maad edasi eristusid värsked suure sea jäljed ja pisikeste notsupoegade jäljed. Natuke maad veel edasi oli juba kuulda seale omaseid häälitsusi ja peale seda läks meil seest ikka üpris õõnsaks. Võtsime nuudid kätte ja jälgisime puid, kuhu saaks vajadusel üles turnida. Eks teoorias nägi see plaan oluliselt parem välja kui praktikas oleks näinud. Sellest hoolimata saime siiski logitud ja kenasti tagasi, aga üldiselt meeldiks mulle lihtsalt kodunotsule plutipluti teha, kui et metsas selle röhitsejaga kokku põrgata.

Tee aardeni oli pikk, aga tehtav ja hea, et see täpp roheliseks värvus.

Kolmas tänastest selle kandi aaretest. Jäime uskuma peitja juttu sellest, et reljeefi näitav kaart teeb elu märkimisväärselt lihtsamaks. Parkisime auto oosi otsa ning suundusime rajale. Juba esimene tõus lõi silma särama. Oli tore jalutuskäik, kõrgelt on ikka parem vaade ning teeveeres õitsesid sinililled. Lõpus tegime väiksed haagid enne kui otsitav silma jäi. Aitäh!

matkarada

üksik sinilill

teemaks

õhutatud välipeldik

tagasiteel

 1 

Tee oli tõesti ägedalt lahti lükatud, väljas jummala soe aga hanged kõrgemad kui auto.

Metssaega kohtusin kunagi Jahil käies st mina olin “koer”. Küll aga juhtus see, et jäin hullult haigeks, tekkis palavik ja kõri lõi kinni. Mina lihtsalt ei jõudnud koos teistega püsida ja nii ma maha jäin, üksi võõrasse metsa. Kuna kraaavist ka üle vee tõttu ei saanud, siis kõndisin lihtsalt selle servas ehk täitsa vales suunas. Mõtlesin helistada aga külma tõttu oli telefon kah ära koolenud.

Ja siis see juhtus, mets hakkas ragisema ja minu poole jooksis suur, suur siga, kõrge küüru ja kihvadega. Jõudu mul ju polnud ja kuna häält ka mitte, siis lihtsalt seisin. Sigal oli aga oma plaan ja see nägi ette enne mind väikse käänaku. Külm higi oli mul otsa ees.

Kuskile metsateele ma jõudsin ja loogika ütles, kus teised asuvad, sain tookord minema aga mis suurt kõhutäit siga ka minust saand oleks, targasti tegi.

Tänud meenutamast!

Leitud, tänud!

 4 

Eks me kõik mäletame seda vabariigi aastapäeva vist lõputult. Mingil põhjusel läks uni kell pool 4 ära ja lülitasin teleri CNN kanalile ja siis praktiliselt otse sain teada et Saatan on ikkagi apokalüpsise vallandanud. Kuipalju viina muutus sellel hommikul pisarateks, milliseid sõnu tõi viha huultele, millise kurbusega hinges vaatasin Toompeal lipu heiskamist. Ei suutnud enam olla toas ja näha ja kuulda kuidas tuhandete noorte meeste elud olematuks põlevad. Õnneks olid sõbrad, kes nõustusid kulgemisega vaba Eesti metsikus looduses. Lumi oli paks ja seda oli läbinud üks põder ja keegi inimolend (hiljem selgus et lisaks veel alpinist ka) Räätsad aitasid küll püsida lumepinnal, kuid üllatuse tegid talvejalatsid, mis mõlemad kannad villidesse peagi tõmbasid. Veel enne nulli jõudmist tõstsin räätsad raja äärde, et kes siin ikka käib. Oi kuidas eksisin, milline paraad siin peagi peale hakkas ja kuipalju kordi pidin vastama, et on jah minu räätsad. Justnagu siis kui lähed silmaaluse sinikaga kooli või tööle ja siis terve päeva küsib keegi et mis juhtus. Katsime siis oma traditsioonilise peolaua (loomulikult kiluleivad munaga) ebatraditsioonilises kohas ja asusime peagi tagasiteele

 8 

Tähistasime Vabariigi aastapäeva väikese matkaga loodusesse. Sellisesse ürgsesse, kuhu nii igapäevaselt ei satu. Aarde poole sõites tundus, et valisime õige aja, sest tee oli värskelt lahti lükatud. Need teeäärsed vallid vajaks juba omaette logi, et kõiki emotsioone kirjeldada. Öine külm avas võimaluse räätsadele, meid viia üle lume. Eelnevalt olid raja sisse tallanud sm põder ja siis veel ühed jäljed. Mööda rada kõmpides tundus, et see mõni RMK või rajahooldus meister, aga ei...
Harrastasime siis üle pika aja räätsadel mägironimist ning lustakaid laskumisi. Oli päris põnev. Aarde juures tegime jälgi rohkem, kui oleks pidanud. Seejärel oli aeg väikeses piknikuks, ürgses looduses koos linnulaulu ja särava päikesega, kui ... sooritas ülelennu hävitaja. Mitte kaaren, ega vares, ega tihane vaid raudne lind. Uus reaalsus.
Saime oma võileivad valmis kui saabusid turistid! Peetriga jõudsime juba arutada, et küll see armastus on ikka üks kole asi, kui kaks noort inimest sellisesse kohta satuvad. Läks napilt hetk mööda kui saabus järgmine ja siis veel. Võtsime siis julguse kokku ja küsisime, et kust tulek ja kuhu minek? Selle peale vastati, et see on alles algus. Mõne aja pärast saabuski turismi grupp ja eesotsas Eesti oma mägede hirm ja rajameister. Siis saimegi teada, et kes oli eile põdra jälgedes rada hooldamas käinud. Vägev!
Tagasi tulles loobusime räätsadest, sest nüüd pääseb aardeni ka lakk-kingades. Täname peitjat õue kutsumast.

Lahti lükatud tee

Juba läheb põnevaks

Kase koort olete näinud?

Pikniku laud

Ei no lõpuks jõudis kaks aastanumbrit tagasi leitud aarete logimiseni või? Jah :D Vabandan juba ette peitja ees, et minust seekord põnevat sõnaseppa ei ole. Õnneks sai käidud vägagi toreda seltskonnaga, kes emotsioonid oma logidesse on talletanud. Aitäh!

 3 

Kolmas foobikute aare, mis mulle sellest seeriatervikust otsida sattus ja polnud ma varem kuulnud sedagi, et ka metsseakartusel on oma nimi. Kuigi jah, ma ju kardan ise samuti üksi metsas liikudes suurtele looma(karja)dele, sh metssea omadele, otsa koperdada aga arvasin seni, et see on lihtsalt argus, mitte foobia…:D.

Mõnusalt harja pidi jooksvat rada mööda saime igatahes selle aarde juurde astuda, leid tuli ka kohale jõudes üsna kiiretelt ja valutult. Või noh, Salmel tuli, me ülejäänud inspekteerisime samal ajal siiski täitsa valesid kohti :D. Kui nimed ühiselt raamatusse kriipseldatud, asusime tagasiteele (kõhud olid ju tühjad ning suud vett täis ajav teaser logiraamatu kaanel ei teinud asja sugugi lihtsamaks :D) ning auto juurde tagasi jõudes lõimegi kõik kähku oma söögipuhvetid lahti. Ja millele siis taaskord pani ilusa üllatuspunkti Helen, seekord imeheade pirni-kookosepätsikestega, mis ta meie kõigi kostitamiseks oma kotist välja kraamis…

Mõnus astumine oli selle karbi juurde ja väga palangulik aardekirjeldus ka meeldis, aitäh Hannesele foobikuga meid metsa ajamast :).

Sellegi aarde poole sõites käis korraks bravuurikas jutt, et muidugi sõidame nulli. Õnneks siiski nii ei juhtunud, auto pidime parkime sinna, kus mahalangenud puud edasi sõitmist takistasid ja siis turnisime sealt juba oosiharjale. Täitsa üllatav oli eest leida info matkaraja kohta. Kogu 26 kilomeetrit seekord ette ei võtnud, kui mõned kilomeetrit mõnusat kulgemist toredal rajal oli küll. Notsusid ei kohanud, ka mitte muid loomi. Mingeid hääli kuulsime, kuid seda tegid pigem meile tundmatud linnud.
Aardekast oli ilusti omal kohal ja metsa vahel hargnedes jäi Salmele kiirelt silma. Kuna lõuna oli käes ja kõhud juba tühjad, siis vesistasime suid logiraamatu kaant vahtides, kuid polnud meile kedagi neid koogikesi seal aardekasti juures pakkumas. Tagasi auto juurde jõudes kraamisime siiski oma moonakotid laiali ja pidasime maha söögipausi.
Aitäh, oli väga vahva matk ja tore seltskond.

Tänane kolmas aare, oli otsimist, aga selle võrra suurem oli rõõm. Aitäh peitjale!

Tänud aarde eest!

Aitäh!

Kui nii suure kambaga minna siis ei ole hirmu millegi ees.Koos leitud.(FTF)Aitäh!

Loomulikult oli peale siinsamas lähedal toimunud sündmust ka kindel plaan see foobikute aare üles leida. Seltsis segasem, rohkem lärmi, ei need sead sedasi ligi tiku. Nii ei näinudki me oma retkel ühtki looma, küll aga erinevaid jälgi nende olemasolust. Mõnus, pea 5km matk oosiharjal sinna ja tagasi. Aitäh.

Ma arvasin, et Raivo ja Viive on siin juba jalutamas käinud. On ju aare nende käiguradade lähedal.
Lähenemiseks sai valitud tee, mida metsanotsud ei peaks väga armastama. Sellise suure kamba tulekut oleks nad ilmselt ka suures võsas kaugelt kuulnud ja meie radadelt kadunud. Seega polnud erilist põhjust neid siin karta. Täitsa tore oli oosidel hanereas kulgeda. Ilm oli imeline, mitte liiga soe ega külm, kuiv ja tuulevaikne. Sai erinevatel teemadel rääkida ja arutleda, kuidas piirikivid kenasti oosi keskele paigutunud on. Suht üllatav oli kohata teel müntidega lohukivi.
Siim arvas, et siin oleks tore rattaga sõita, ülejäänud olid pigem teisel arvamusel. Aarde juures sai peatus tehtud ja tagasiteel oli tore taas kohtuda Inge ja Markoga. Parklas lobisesime veel hulk aega. See oli täitsa tore. Aitäh aarde eest, aitäh transpordi eest ja aitäh toredatele kaaslastele!

 1 

Just päev varem kolasime Siniallikate kandis rapikus ning läheduses põõsastikust kostis selline "RÖH-HÖ-HÖÖ". Mis muutis kogu järgneva tunni rapikus selliseks noh.. natukene õõnsaks. Et, mida teha, kui ründab ja kas noaga surkimine ikka aitab. Ei aita, kui see nuga on geokotis ja geokott kaaslase seljas. Notsik ei jää palve peale munema ja üleüldse peab selleks oluliselt kõvem tegija olema, kui lihtsalt mugav võpsikugeopeitur. Ühesõnaga edasi vahtisime rohkem puid, kuhu kiirelt ronida saaks ja mille juuri nii kiirelt läbi ei ole võimalik närida jne. Ja napp mõned tunnid hiljem avaldatakse veebilehel selline aare.

Geosündmusel jõuguga aru pidades oli plaan suht ruttu paigas, et teeme kambaga mõnusa jalutuskäigu metsas. Paar kilomeetrit sinna ja tagasi, sips ja valma. Kohustuslik ninakirtsutus muidugi käib asja juurde (ikkagi mitu kilomeetrit, eksole), kuid tegelikult oli see väga mõnus retk väga heas seltskonnas. Aitäh!

 1 

Kui teised läksid peale üritust Riiusaare kaudu kohe metssigasid otsima, siis meil oli vaja enne vanaisa ja poiste juurest ka läbi minna. Igatahes lõpuks matkaraja juurde jõudes oli teede ristmik parklaks muutunud ja geomobiile paksult täis. Hoolimata suurest edumaast saime me ikka kogu aaret otsima läinud seltskonda raja jooksul uuesti näha ja vaid viimased 600m tuli teadmises, et oleme metsanotsude ainus sihtmärk läbida. Kohale jõudes oli leid kiire ja nimed said teiste leidjatena kirja.

Tagasi tulles leidsime kenakese raja, mis meid ilusti Katku talu juurde viis. Peale Katku talu külastust ragistasime otse matkarajale tagasi ja seal vaikselt kulgedes kuulsime ühel hetkel ka metsanotsu röhkimise ära, mis kenasti puu kriiksumisega ühes rütmis käis, nii et jäi mulje, et ühel vennal suurem seljasügamine meele rõõmsaks teeb..

Tänan peitmast.

 2 

Vat siis, keda üks suur tugev mehemürakas võib karta - notsusid;)

Aga tegelikult jah, metsanotsusid tasub karta küll, need on palju hirmsamad kui karud. Nunnud on nad ainult siis kui veel triibulised on (ja kui nende notsumammat-papat läheduses ei ole, mida vist eriti ei juhtu)

Tänaseks oli ports geopeitureid oli siia metsa meelitatud, et karud enne talveund saaksid toidetud. Salapärasel ööl enne seda sündmust selgus, et lisaks mõmmikutele võib täna metsanotsusid kohata. Pettumuseks karusid ei tulnud, õnneks metssigu ka mitte ;)

Sündmus sai peetud ja kõik ellujäänud võtsid ette matka.

Väga mõnus rada oosiharjal, ilus ilm, vahva seltskond. Oli tore! Aitäh peitjale põhjuse eest! {FTF} nimekiri sai päris pikk.

Sammusime hanereas aardeni. Tagasi hargnesime, meil veel Katku talu leidmata. Tänud seeria eest.

[FTF]

Ka selle aarde poole liikusime suurema kambaga peale karude toitmise üritust. Lähenesime piki üles-alla piki maalilist oosi. Oosi peal tekkis telefonile levi ja sain ka lõpuks vaadata kuhu on üldse vaja minna. Nullis läks taas kiirelt nagu sellise suure kambaga ikka aarete otsimisel. Ja taas saime nimed kirjutada esireale. Metssigu ma ei karda aga vaevalt, et nad siin ooside peal ringi ka jooksevad.