Järvakandi mõis

Aarde on peitnud geopeitur AgnesCarmen, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe vasakul pool või all servas) kaudu.

1485.aastal esmamainitud Järvakandi mõis rajati arvatavasti aastatel 1464–1485. 1485. aastal jagas Arndt Wietinghoff oma venna nõusolekul talle kuuluvad valdused kahe poja vahel. Poeg Arndt sai Järvakandi mõisa ning Fromhold Kehtna (Hof Kechenell) ja Ohekatku (Odenkolk) mõisa. Mõisasüdames oli Järvakandi vasallilinnus.

16.sajandil kuulus mõis Tiesenhausenitele. 1530. aastal läänistas ordumeister Wolter von Plettenberg Järvakandi linnuse/mõisa Fabian von Tiesenhausenile ja järgnevalt oli mõisa pärija Fabian von Tiesenhausen (surn. 1558), Elert von Tiesenhausen / Eilart von Tysenhusen (surn. 1601), Eestimaa maanõunik 1594–1597 ja Paide asehaldur (1601).

Elert (Eilhard) von Tiesenhauseni tütar Gerdruta Tiesenhausen (surn. 1654) viis abieluga Hermann von Wrangelliga (tapetud 1626) Elistverest, Järvakandi mõisa Wrangellide kätte. 17. sajandil olid omanikud Wrangellid, 1672. aastal müüs parun Hermann, Hermanni p Wrangell (surn. 1675) mõisa leitnant ja meeskohtunik Fromhold Jürgen, Otto p Wrangellile. 1687. aasta Eestimaa reduktsioonikomisjoni otsusega vabastati Järvakandi reduktsioonist, kuna mõisad on olnud 1464. aastast eravalduses. 1696. aastal oli mõisaomanik Fromhold Jürgen, Otto p von Wrangell (surn. 1709). 1706. aastal naasis Johann Jürgen, Fromhold Jürgeni p von Wrangell Prantsusmaalt ja asus alates 1706. aasta lihavõtetest valdama oma isa tühjaksjäänud mõisat. Fromhold Jürgen von Wrangell (+1709) lesk, Margaretha Sophie von Stryk ja poeg Johann Jürgen von Wrangell surid 1710 katku. Mõisa päris Johann Jürgen von Wrangelli tütar Agneta Margaretha von Kaulbars (sünd. Wrangell). Agneta Margaretha von Kaulbars. Tema abikaasa Hermann Johann, Johanni p von Kaulbars müüs Järvakandi mõisa oma abikaasa ja ämma Marie Elisabeth von Wrangelli (sünd von Berg) nõusolekul 1731. aastal maanõunik Päri Jacob Johann von Bergile.

1743.aastal omandas mõisa Karl Friedrich Johann von Staal, kes tõi ka Järvakandi arendamisse silmapaistvamaid muutusi. Staalide käes oli mõis 48 aastat. 1791. aastal läks mõis abielu kaudu Taubedele. 1891. aastal omandasid mõisa Hoyningen-Huenede perekond.

1905.aastal mõisa peahoone ning mitmed kõrvalhooned põletati maha ning 1911. aastal ostis rüüstatud mõisa Aleksander von Harpe. Harpe uuendas mitmeid kõrvalhooneid ning plaanis taastada ka peahoone, kuid 1919. aastal mõis võõrandati ning idee ei teostunud.

Staalide ajal 1770. aastatel valmis uhke peahoone, mille ehitamisel kasutati ka omaaegse linnuse osi (keldrid on säilinud tänaseni). Majas paiknes ka omanik Karl Friedrich Johann von Staali (1721–1789) kunsti- ja raamatukogu, mida on peetud üheks väärtuslikumaks koguks kogu Liivi- ja Eestimaal.

1820.aastatel lasi Karl Otto Frommhold von Taube (1800–1873) ehitada mõisa peahoone põhjalikult kõrgklassitsistlikus stiilis ümber. Sellega sai Järvakandi mõisakompleks ka üheks parimaks ja suurejoonelisemaks klassitsismi näiteks Eestis.

Häärber oli kahekorruseline kivihoone, mille esifassaadi kaunistas kaheksa sambaga portikus. Hoone esi- ja tagaküljel olid tunduvalt eendatud külgrisaliidid, mida ilmestasid laiad veneetsia kaaraknad ning ehtisid lamedad kolmnurkfrontoonid. Hoonet kattis madal kelpkatus. Eluruumid asusid teisel korrusel, esimesel korrusel olid saal ja esindusruumid.

Pärast 1891. aastal Hoyningen-Huenede kätte minekut ehitati peahoone ümber ja lisati sellele juugendlikke jooni. Arvatav projekti autor oli Arthur von Hoyningen-Huene.

Pärast 1905. aasta mõisahoonete põlemist asus 1911. aastal mõisa ostnud Harpe ka peahoonet taastama. Peahoone oli projekteeritud uhke juugendbarokliku ehitisena, kuid 1919. aastal jäi ehitus mõisa võõrandamise tõttu pooleli, ajutine katus hävis hiljem ning peahoone jäi varemetesse. Tänapäeval on mõisa peahoonest säilinud vaid võssakasvanud müürid.

BYOP