Tüüp: Ajutine Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tähistame 25 aasta möödumist geopeituse mängu sünnist maailmas ning sündmuse raames on võimalik leida ja logida ka seda ööaaret. Taskulambid kaasa!
Täpsem info juba kohapeal.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: pole
Logiteadete statistika:
10 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 11
Nagu öeldud, kella kümneks oli planeeritud sauna väljalülitumine ja ööaare. Uksele ilmus silt, millest alustada. Järgmises punktis jäi varsti silma täpp. Ja järgmine ja järgmine. Lõpuks rannas kogus äge aardekirst jälle rahva kokku. Tänud üle pika aja jälle ööaarde eest sündmustel.
Veel valges oli Kaupol korra mõte et teritaks pisut kirvest. Takkajärgi tarkusena oleks seda vist kirvetama jäänudki. Nii oligi palju kindlam plaan peale viktoriini hoopis sauna suunduda meeli ja keha lõõgastama. Ja sõna kõige otsesemas mõttes otse saunast saigi otsingutele suundutud. Niipalju siiski magasin alguse maha et kiiremad olid juba tegudele suundunud, maja oli tühi ja ei teadnudki kust ja mismoodi seda asja tuleb arutama hakata. Õnneks siiski oli veel hingelisi kes teadsid kuhu poole suunduma peaks. Ajasimegi siis väikese kamba kokku ja asusime tegudele. Kui esmased õngitsemised tehtud, siis sai juba suuremate kalade järgi suududa. Ja nii see uss sinna metsa vahele kadus. Nii algus kui ka rada ise olid väga lahedad. Ja see lõpp... oi see lõpp oli ikka korralik pärl. Mõtlesime lausa loosi tõmmata kes siis laeka avab ja sissekande au endale võtab. Riskides võimalusega et mõni olevus äkki ehk isegi ellu ärkab ja kangesti sülle või krae vahele hüpata tahab :D Igastahes suured tänud selle mõnusa öise sutsaka eest
Natuke enne kella kümmet läks Karl Klaaraga autost kindaid ja taskulampe tooma, et täistunnil valmis olla aaret otsima minna. Nii nad uksest väljudes juba üles antud ööaarde vihjet nägidki ja kaevu juures ära käisid. Ise ma veel toas olle mõtlesin, et jube kaua toovad neid kindaid ja lampe :D. Sain ka endale jope selga, piilusin samuti kaevu ja võiski meie helkurijaht alata. Klaarale väga meeldis ja jooksis aina järgmiste helkurite poole. Vahepeal, kui rada teelt kõrvale pööras, läks meil helkurite leidmisega natuke kauem aega, aga lõpuks saime jälle joonele ja edasi aarde poole liikuda. Kuigi kaua ei läinudki kuniks leidsime hoopis teistsuguse helkuri puu küljest rippumast. See võis tähendada vaid üht- oleme lõppu jõudnud. Karl leidiski aardekasti ja Klaara tegi selle lahti. Uudistasime sisu ja panime oma nimed esimesena kirja kell 22:08. Tagasiteel kohtasime säravaid jaaniussikesi metsa all ja olimegi peale lühikest jalutuskäiku tagasi hoovis. Ütlesime majas olijatele head aega ja hakkasime tagasi koju sõitma. Aitäh hilisõhtuse jalutuskäigu ja aarde eest!
Jep, pealamp on õige asi nende ööaarete otsimiseks, sest valgus peegeldub helkuritelt suht sinnasamasse tagasi, kustkohast tuli.. Anyway, kambakesti oli hea ja lihtne; mingites kohtades vast kadus järg ära, kuid kuna siis olid kõik kohe metsa all ka laiali hargnenud ei läinud kaua, kui keegi kusagilt hõikas juba, et "siit läheb". Ning ennem lõppu siis jah kõik tormasid mere äärde, me Kaitsiga vaatasime korraks ringi- näed, hoopis sinna vaja ju suunduda. Äge värk, täitsa ööaare, tänud peitmast!
Ööaare oli meil kindlalt plaanis, isegi vahetusjalanõud said selleks kaasa võetud, aga loomulikult ei olnud kella kukkudes enam viitsimist neid autost otsima minna. Ega see ring nüüd ilmselt nii suur ka tule ja kuhugi märga ega võpsikusse ka ilmselt minema ei pea - seda lubasime lapsele, kes algul keeldus üldse kaasa tulemast. Mingil hetkel keset märga võpsikut seistes (sinna vist tegelikult ei oleks pidanudki minema) meenutas laps lubatut mõru muigega. Tegelikult oli rannas väga ilus päikeseloojang, jalad väga märjaks ei saanudki ning lõpp oli igati teekonna vääriline. Aitäh aarde- ja rajameistrile!
Esimene metsa jalutuskäik suvejalanõudes ja öises metsas on nüüd tehtud. Hea, et soe jope selga sai. Jalgadel kroksides polnud häda midagi. Kaevust õngitsesime alguse vihje välja, siis läksin ma jope järgi autosse ja vudisin kiirelt kaugenevatele lampidele rajal järgi. Kuusekese ümber tekkis seltskonnal segadus, sest järgmisi märke ei paistnud kuskil. Vaatasime mahalangenud puud helkusmaterjaliga ja otsisime mikrot. Diana jalutas kaugemale ja leidis rajale jätke. Valguse uss roomas talle järgi ja nii kuini peaaegu lõpuni. Ühel hetkel jäime Harrysega maha teistest kui nad hooga mere poole tuiskasid. Me vaatasime ringi ja märkasime üht suurt ja helendavat helkurit võsas. Helkuri juures aga juba järgmist mis osutus lausa lõpu karbiks. Kuigi meid oli mere ääres juba märgatud otsustasime hetkeks siiski oma lambid ära kustutada. See meid ei päästnud, minu jope oli piisavalt helkureid täis ja neid ei õnnestunud kuidagi ära peita. Kui seltskond koos, vaatasime, et olime teised. Tegime kiire logiringi ja püüdsime sama kiirelt lahkuda. Napilt vist jõudsime enne järgmist seltskonda lahkuda. Oli irrrmus. Aitähh!
Koduteel otsustasime viimasel hetkel siiski sündmuselt läbi sõita. Kohale jõudes tundus, et kõik hakkavad just lahkuma, aga hoopis sätiti ööaaret otsima. Pärast tublide korraldajate tervitamist ja väikest juturingi sättisime end ühe pundiga kaasa. Väga lahe ööaare, värvikas ja lõbus lõpp. Aitäh!
Kui kell 22 täis tiksus sai endale jope selga tõmmatud ning võtsin ennast esimese kamba sabasse. Kõndisime pimedas ja otsisime aaret. Jõudsime mere äärde välja, kus oli näha veel viimased päikeseloojangu kiired. Aare oli tore. Vaadates kõikide pealampe, tuletas see mulle meelde, et mu geo arsenalist on puudu üks korralik ja ere valgusallikas, millega saaks ööaardeid teha. Aitäh.